Aprilli lõpus saadeti meid Sileesia rindele Hirschbergi piirkonda, mis on praegu Poola ala (Jelenia Góra). Võtsime Saksa üksuse käest miiniväljad üle. Kõndisime vaenlasele nähtavas piirkonnas, ühtegi pauku meie pihta aga ei lastud.

8. mail, kui II maailmasõda lõppes, hakkasime “igaüks ummamuudu” lääne poole liikuma – “Richtung West”, ütlesime ise. Mitte ei mäleta, kuidas ma teistest eraldi jäin, põgenike vool oli tohutu. See liikus Sileesiast üle mägede (tollal Riesengebirge), mis lahutavad Sileesiat Tšehhoslovakkiast. Kui ma olin teised mehed silmapiirilt kaotanud, varastasin öösel jalgratta, mis kuulus küllap ühele põgenikest.

Oli kaunis maikuu, palju rohelust, särav päike kõrgel taevas. Ühtäkki märkan keset inimtühja metsateed, et üks saksa sõdur lebab tapetuna keset teed. Vaatasin ringi, jätsin jalgratta tee pervele ning kadusin metsa. Hirmu otseselt ei tundnud, aga parem karta kui kahetseda. Metsas matsin oma sõduritunnistuse ja parabellumi maha. Kahju, et tsiviilriideid ei märganud kaasa võtta – ent ega mina ei oleks osanud tšehhide poolt midagi kartagi. Venelaste kätte ei tahtnud küll jääda. Päevavalgel polnud nüüd saksa sõduril ilmselt soovitatav liikuda. Leidsin kuuse, mille alumised oksad ulatusid maani, heitsin selle alla pikali ja ootasin õhtut. Pimedas kõndisin lääne poole, kaart ja kompass olid kaasas. Tahtsin jõuda nn liitlaste poolele, sest venelastelt ei olnud head oodata.

Hommikuks jäin pidama ühe põllu äärde, kus kasvas põlvekõrgune vili. Viskasin end keset põldu pikali. Isegi leiba oli natuke, nälga ei olnud. Ümberringi metsades haukusid koerad ja kõlasid püssipaugud. Jube narr oleks, kui pääsed sõjast elusalt ja siis kõmmutavad su kuskil metsas kui hullu koera maha, mõtlesin.

Lamades mitu päeva seal halja vilja sees, hakkasin mõtlema välja lugusid, mida rääkida, kui mind kinni peetakse. Tulemus polnud paha – olen pool soomlast, pool itaallast, organisatsiooni Todti teenistuses, mille ülesandeks olid sõjaväe transporditeenused, mina isa abiline, isa aga autojuht (alati pidi Beifahrer, kaassõitja olema). Välja mõtlesin isegi oma aadressi Itaalias ning itaaliapärase nime – Vello Salo. Tol hetkel olin ma veel Endel Vaher. Otsustasin, et säästmaks oma Eestisse jäänud sugulasi repressioonidest, on vaja nime muuta.

Mitu päeva ja ööd kõndisin lääne poole. Hea õnn ei jätnud mind. Koputasin ühe akna peale, mille avas sõbralik tšehhi härra. Ise olin muidugi veel Saksa sõjaväevormis. Too mees oskas saksa keelt ja seletas mulle, et sõda on läbi ja karta pole enam midagi.

Kõndisin siis hommikul vara Teplitz-Schönau (praegu Teplice Šanova) linnatänavail, mis olid täiesti tühjad. Äkki hüüdis üks naine teise korruse aknalt: “Kuhu te lähete – silla peal on valve!” Mind kutsuti tuppa ja anti tsiviilriided selga. Kõndisin siis noore tsivilistina edasi ja varsti nägin saksa sõjavange, kes tuhandete kaupa ida poole marssisid, kenake habemetüügas näos. Kõrval kõndisid vene sõdurid püstolkuulipildujatega ja sundisid neid takka. Mina jälle jalutasin nagu vaba mees kunagi Ameerika poole…

Sillal oligi tšehhi militsionäär, kes küsis isikutunnistust. Ütlesin, et üks vene sõdur kamandas mulle: “Davai uura!” ja võttis mult ära kella, rahakoti ja paberid… Miilits noogutas – küllap oli juba asjadega kursis. Rääkisin siis oma jutu ära, et poolitaallane ja nii – aga tšehh juhtus oskama itaalia keelt... Ütlesin siis, et oskan soome keelt rohkem. Käskis midagi soome keeles rääkida ja ma vuristasin mõned laused ette. Edasi viidi kuskile kantseleisse, kus mulle tehti mingi propusk. Õnneks oli mul taskus passipildi suurune foto, kindluse mõttes käisin ka ühe Ameerika üksuse juures, kus lisasin näpujälje ja väeosa templi. Vastne poolitaallane viidi siis itaallaste juurde. Kuna olin ladina keelt õppinud, oli paari nädalaga keel suus.

Ühel päeval seisis veoauto ukse ees ja tee viis Itaalia poole. Olin pääsenud.”
Värske poolitaallase tõend: Näpujälje, templi ja itaalipärase nimega Vello Salo.