Õppisin Kuninglikus Balletikoolis seitse aastat. Jõudsin kiiresti väga heale tasemele, kaks korda pääsesin isegi konkursi Briti Aasta Noor Tantsija finaali.

Kõik oli suurepärane.

2003. aastal sain raske vigastuse – mu jalga tekkis kõõlusepõletik, pahkluusse oli kogunenud vedelikku. See lõi kogu mu elu segamini. Tuli minna operatsioonile. Vigastus oli valus ja stressirohke. Jalg oli kaks nädalat kipsis, siis hakkasin käima karkudega. Algas pikk taastumisprotsess, käisin palju füsioteraapias. Vahetevahel kahtlesin, kas üldse enam täiesti terveks saan.

Kulus aasta, enne kui sain uuesti täisjõuga treenima hakata. Selleks ajaks oli kooli lõpetamiseni ja ühtlasi truppidesse kandideerimiseni jäänud vähe aega, ainult mõni kuu. Teadsin, et mu keha on vigastusest taastunud – aga kas piisavalt hea, et saada tööd?

Mõtlesin, et jään veel üheks aastaks kooli, kuid see olnuks väga kallis. Londonis elamine tähendab suuri kulutusi ja ma muretsesin oma vanemate pärast. Neile oleks see tähendanud veel üht väga kuluderohket aastat.

Läksin tööle poodi, sest arvasin, et pean oma õpinguid ise rahastama. Just seal mõistsin, et tahan töötada baleriinina.

Sundisin end rohkem treenima, et uuesti vormi jõuda. Sundisin end veel rohkem pingutama. Ma ei võtnud lisaaastat. See oli oluline õppetund, kui nüüd sellele tagasi vaatan.

Balletimaailmas on töökohti vähe. Peab kõvasti otsima ja tööd tegema, et trupis koht saada.

Mu isa oli see, kes soovitas Eestisse tulla.

Uurisin internetist teatrite kohta infot ja leidsin Vanemuise, kus repertuaar oli huvitav – segu erinevatest stiilidest. See kõlab kummaliselt, aga mõtlesin toona, et Vanemuise kodulehekülg on kuidagi sõbralik. Saatsingi oma CV siia.

Balletijuht Mare Tommingas vastas, et Vanemuise truppi ongi parasjagu tarvis minu pikkusega baleriini ja palus saata demovideo. Tegingi seda ja teater pakkus mulle seepeale lepingut.

Enne tööletulekut käisin veel isegi Tartut vaatamas. Oli suvi, päike paistis ja kõikjal oli roheline. Mulle meeldis see linn väga: puhas ja soe koht.

Kui sain selgeks, et ma tulengi Eestisse, korraldas meie kooli direktor mulle kohtumise Toomas Eduri ja Age Oksaga. Ma sain küsida kõige kohta, mis mind huvitas, ja nemad olid väga abivalmid. Kui ma lõpuks Tartusse tööle saabusin, oli Toomas siin esimese tüki koreograaf. See oli tore algus!

Nüüd mõtlen vahel, pärast pikki päevi, kui erakordne see ikkagi on, et saan teha seda, mida teen. Praegu tantsin “Uinuvas kaunitaris” naispeaosa, baleriinina paneb see mind ilmselt kõige rohkem proovile.

Tunnen end Tartus mugavalt. Pärast kooli ja vigastust vajasin kohta, kus rahuneda, taastada oma jõud ja saada tagasi enesekindlus.

Vanemuise balletitrupp on nagu sõpruskond. Siin pole rivaalitsemist (paljudes truppides arvatavasti on), käime ka pärast tööd koos väljas. Me oleme väike trupp, toetame üksteist.

Ma olen siin väga õnnelik.”

Baleriini elu on üks suur sise­heitlus: ükski baleriin ei saa olla iseendaga lõplikult rahul, samal ajal tuleb balletti armastada. (Vanemuise arhiiv)