Aga mõtlesime aastavahetuseks ka Leopoldiga intervjuu vahele pikkida. Tuhandete laste lemmikut Leopoldi teavad ju kõik – karakteriks oranž “pallike” (sees Harry Kõrvits), mis võõrsil tekitas inimestes tänavatel õudu ja hirmu.

Kui võtetega ühele poole saime, sõitsime Tallinna tagasi. Jõudsin õhtul koduukse taha.

Hakkasin juba võtit keerama ja mõtlesin, et ah, mis seal ikka, lähen korra kalli kolleegi sünnipäevalt ka läbi!

Meid oli Vertigo baaris kuskil kakskümmend. Jõime viisakalt veini, kuni ühel hetkel hakkas koosviibimine võtma pigem peo mõõtmeid. Asi läks päris hoogsaks kätte!

Pikapeale jäi järele 7-8 inimest. Ma ei tea, mitmes ring tequila’t juba läks!

Ühel hetkel läks meie sünnipäevalaps korraks alla korrusele ja jättis laua peale telefoni, mis mõne aja pärast helisema hakkas. Võtsin vastu.

Kõne lennujaamast. Reisiagent kontrollis üle, kas kõik klapib (nimelt pidi sünnipäevalaps hommikul Balile sõitma).

Ütlesin eneselegi täiesti ootamatult, et seitse inimest tuleb veel. Teisel pool toru esitati küsimus: “Olete kindel?” Vastasin, et jajah.

Mõtlesin (või siis ei mõelnud tol hetkel), et spontaanne otsus – miks mitte?

Sünnipäevalaps tuli tagasi ja võttis telefoni. Kuuldes, mida teisel pool räägitakse, oli pikk vaikus, seisis nõutu näoga. Ja siis kostis: “Ahah, jah, ah, nii teemegi!”

Reis läks mitu keskklassi autot maksma – aasta lõpp ja alles olid vaid esimese klassi piletid. Hullumeelne!

Varahommikul lendasingi samade kohvritega, millega olin just Jaapanist tulnud, Balile.

Aasta viimasel päeval istusime juba rannabaaris, kohtusime uute ja huvitavate inimestega, tellisime kokteile.

Järgmisel päeval läksime templite juurde, kus oli tuhandeid ahve. Jultunud – söövad toidu, veavad kaamera käest jne. Mõtlesin, et ah kurat, väga hea! Teeme ühe väikese Leopoldi unenäo meie sarja tarvis.

Ahvid hullusid Leopoldi nähes. Hakkasid karjuma, häälitsema, igas kaares laiali jooksma. Põgeneti ümbruskonnast. Turistid jooksid edasi-tagasi.

ETV hakkas pabistama ja Leopoldi paroodia läks üle TV3-e. Asi jõudis kohtusse. Esimeses astmes võitsime, nüüd läksime ringkonnakohtusse edasi.

Olime Balil nädala. Spontaansed otsused ei ole sageli kõige mõistlikumad käigud, aga need võivad olla väga põnevad. Ja ütlus “töö ei kiida tegijat” ei pea alati paika.

Bali-reis jääb mulle eluks ajaks meelde väga värskendava kogemusena. Hetkena, mis pani spontaanseid otsuseid rohkem austama.