Saatuslik klassivend
Westholmlane Arvo Putmaker (81) mäletab kurikuulsat spiooni Arthur Hamanit ehk Juhan Tuldavat hästi. Olid ajad, mil Juhan oli isegi tema parim sõber. Aga enam ei ole mälestused Juhanist head. Kahjuks, sest üksteist tunti juba maast-madalast.
“Seoses oma isa diplomaaditööga oli Arthur meil klassivennaks pisteliselt. Paar aastat võõrsil, siis paar-kolm aastat taas Eestis ja jällegi mõneks aastaks võõrsil. Nimede eestistamise kõrgperioodil eestistas ka Hamanite pere oma nime. Nii oli vanemates klassides Arthuri nimi juba Juhan Tuldava,” jutustab Arvo.
Lõputunnistused anti klassile kätte vähem kui nädal enne 14. juuni 1941 suurküüditamist. Siberisse saadeti seitse Arvo klassivenda, nende hulgas ka Juhan Tuldava.
“1949. aasta lõpus või 1950. aasta alguses kohtasin Tallinnas tänaval Juhanit. Ei usu oma silmi, aga tema mis tema! Naeratab tervitades ja lisab kohe, et ta on siin illegaalselt. Jutustab lühidalt, kuidas ta sai kuidagi rabelda välja Kirovi oblastisse küüditatuna sunnismaisest töökohast ja lõpetada Kirovis inglise filoloogina ülikool. Sai hankida endale valed dokumendid ning töötab momendil Pelgulinna keskkoolis õpetajana,” meenutab Arvo.
Rõõm klassivenda elusa ja tervena näha oli suur. “Kutsusin ta kohe külla. Ja Juhan hakkaski meid külastama Müürivahe 25 korteris. Nädalas ikka paar korda. Vestlesime Juhaniga alati siiralt, avala südamega. Meie kodu oli Juhanile paik, kus ta sai end vabalt tunda, lõõgastuda. Olla sõbra ja selle kaasa seltsis kartmata, mida mõtled või ütled,” räägib Arvo.
Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas Arvo Juhanit usaldama. Kutsus teda pere koosviibimistele nagu poja Toomase sünnipäevale. Juhan aga tõi kord Arvole lugeda “Eesti rahva kannatuste aasta”, keelatud raamatu. Arvo lubas selle kohe läbi lugeda ja Juhanile tagasi viia. Küsis selleks aadressi. “Olin kogu aeg hoidnud Juhani incognito Tallinnas viibimist ainult oma teada. Kui ta oma aadressi ütles, siis võtsin taskuraamatu lahti mitte T-tähe kohalt, vaid pöörasin märkmiku lõpuosas tühjasid lehti hulganisti edasi. Ettevaatuse mõttes jäädvustasin aadressi pliiatsiga ja vaevalt nähtavalt.”
Kümneks aastaks laagrisse
1950. aasta jõulureedel andis Arvo Tõnismäe võimlas tundi, kui ta ootamatult arreteeriti. “Mulle tulid järele neli meest ja mind sõidutati Pagari tänavale. Operatiivosakond, kus koostati esimene protokoll ja lõigati mu pükstelt nööbid, oli minu isa endine töökabinet,” jutustab Arvo. Tema isa, kolonel Eduard Putmaker, arreteeriti 14. juunil 1941 ja hukkus Norilskis jaanuaris 1943.
Arvo arvates polnud tegu pealekaebamisega. Nimelt oli Königsbergis langenud Nõukogude vägede kätte palju armeegrupi Ost väeosade toimikuid. “Nähtavasti jõudis 1950. aastal järjekord meie Eesti lennuväeüksuse meeste kätte. Terve meie üksuse lendav koosseis, mehed, kes olid relvaga Nõukogude vastu sõdinud, pandi kinni. Nende seas mina kui sõjas pardalaskurina osalenu,” oletab Arvo. Salgamisel polnud mõtet, sest julgeolekul oli isegi fotokoopia Arvo sõduriraamatust.
Kui “sõjakuriteod” olid uuritud, hakkas julgeolek Arvot ka muudel teemadel küsitlema. Ühel ööl viidi ta jälle ülekuulamisele. Uurija hakkas nimesid loetlema. “Sain aru, et käsil on minu taskuraamat nimede ja aadressidega. Küsiti alfabeedi järjekorras. Halastamatult ja ühtki nime vahele jätmata. Ma olin nagu süte peal, kui järjekord jõudis lõpu poole. Kas tõesti armas klassivend Juhan Tuldava langeb nende küüsi minu pärast. Aga Juhanit ei küsitud. Hingasin kergendatult.” Toona ta arvas, et uurija väsis ära ja lihtsalt ei märganud. “Kui naiivne ma olin ja alahindasin organite tööd,” ütleb Arvo nüüd.
Siis aga tuli hirmsaim hetk ülekuulamiste jooksul. “Kolmandal ööl saabus šokk. Ilma tseremooniata küsiti, et teil oli mullu 21. novembril kodus poja Toomase kolmanda sünnipäeva tähistamine. Millist anekdooti rääkis Toomase ristiisa Kalju Vaha?” Arvole sai hetkega selgeks, et keegi lähimast ringist oli Pagari tänavale ette kandnud.
“Hakkasin analüüsima, kes olid seekord veel seltskonnas peale “omade”, nende seas ka väljaspool kahtlust olev klassivend Juhan. Ainsad “uued” külalised olid mu abikaasa töökohast: mööblit valmistava artelli juhataja koos oma noore abikaasaga. See pidi olema ainult tema!” Arvo aga oli juba vana kala – ikkagi aasta juba kinni istunud – ja vingerdas haardest välja. Kalju Vaha oli päästetud ning ka uurija loobus edasisest pinnimisest.
Arvo Putmakerile mõisteti Moskva erikohtu otsusega 10 aastat. Ta vabanes laagrist 1956. aasta vahetusel amnestia alusel.
Tõde tuleb ilmsiks
Mitu aastat pärast laagrist vabanemist, oktoobris 1963 märkas Arvo ajalehes Noorte Hääl tuttavat nime – Arthur Haman. Klassivend Juhan kirjutas artiklis “Karm õppetund” oma eksirännakutest Läänes. Nüüd sai Arvole kõik selgeks. “Siis ma mõistsin, miks uurija minu märkmikku lehitsedes tema nime sealt ei leidnud ja millist ülekohut olin sisimas teinud kahtlustustega oma kaasa kunagise ülemuse aadressil.”
Oma klassivenda Juhanit ei kohanud Arvo aastaid. Lõpuks see siiski juhtus. Arvo ja teised korvpalliveteranid käisin igal laupäeval Tallinna Ehitustehnikumi võimlas palli mängimas. Treeningu järel mindi võimla lähedal asuvasse püstijalakohvikusse mahla või limonaadi jooma. Nii ka tol meeldejäänud päeval.
“Siis avanes uks ja olime silmitsi Juhaniga. Ta ei saanud mujale pöörata. Ta pidi minu lauast mööduma. Vältimatu kontakt. Me pilgud kohtusid hetkeks. Järgnes tema poolt vaevumärgatav peanoogutus äratundmise märgiks. Ei mingit peatumist või teretamist! Ja möödas ta oligi,” meenutab Arvo.
Arvol polnud kavas seda lugu Juhan Tuldavast avalikustada ei tema eluajal ega ka pärast surma. Siis aga ilmus Päevalehes Arkaadia toimetaja Jaak Urmeti artikkel, mis sundis otsust muutma. Arvole ja teistele Westholmi vilistlastele oli solvav lugeda artikli lõpus retoorilist küsimust: “Kes näitaks koha kätte neile kaikameestele, kelle jaoks kultuur ja teadus pole muud kui poliitiline peenraha?” Ja ta küsib omakorda, kas see on ikka ainult poliitiline peenraha, kui julgetakse rääkida kogu tõtt? Kas globaalselt tunnustatud teadlane tohib olla moraalitu juudas, kelle mineviku teod ei kuulu enam arutusele?
Arvo sõnul ei taha vilistlased Juhanile ära panna, teda mälust kustutada. 1999 ilmunud Westholmi kogumikus “Per aspera ad astra III” on sees ka Tuldava elulugu. Kuigi Päevalehe artiklist võib välja lugeda, et kooli auväärsete vilistlaste hulgas tema nime ei leidu.
Mingit isiklikku vimma klassivenna Juhani vastu Arvo ei tunne. “Kurb on vaid tõdeda, et mitte ainult siis, kui ta minu poja sünnipäeval oli alles suhteliselt algaja tegija sellel räpasel tööpõllul, pidi ta seda ametit jätkama ka hiljem. Pidi ikka “toodangut” andma, olles juba tunnustatud teadlane ja professor,” ütleb Arvo Putmaker lõpetuseks.
