Saja tuhande negatiivi mees
"Mul on elus väga palju vedanud!"
Fotograaf Viktor Salmre (90) elu on põnev ja ootamatutest pööretest küllastunud nagu noore autori seiklusromaan. Narva-Jõesuus arsti ja pansionaadipidaja peres sündinud poisist sai juba 26aastasena rikas mees. Raadio- ja tehnikahuvilisena tegi ta karjääri Tallinna Manufaktuuri ja Kaubanduse aktsiaseltsi osakonnajuhatajana, müües mootorrattaid, jalgrattaid, raadioid ja isegi autosid.
“Mina organiseerisin seda osakonda ja saavutasin lühikese ajaga suurt edu,” ei tee vanahärra saladust. “Minust sai jõukas mees, mul oli hea auto ja korralik korter.”
Muu hulgas jätkus Salmrel energiat osalemaks autorallil (ja selle võitmiseks 1939. aastal), Kaitseliidu töös I klassi laskurina ja kõigil Vabaduse väljaku paraadidel.
Punasel aastal õnnestus Salmrel end arreteerimisest pääsnuks redutada. Ent sõja puhkedes mobiliseeriti ta koos Gustav Ernesaksa ning sõbra Arnold Pitkaga.
Mehe enda sõnul sooviti teda esmalt lülitada partisanisalka, kuid ta vingerdas välja ettekäändega, et on Eestis juba liiga tuntud nägu.
Siiski tuli Salmrel öelda head aega oma Pärnu iluduskuningannast abikaasale Lindale ning veeta esimene sõjaöö laevas Tallinna reidil.
“Maale jäänud naised olid kanged,” meenutab ta. “Nad ujusid kuni laevadeni, tervitasid oma mehi ning ujusid siis tagasi.”
Augusti alguses algas Salmre ja ta 1200 mobiliseeritud saatusekaaslase teekond ida poole Polarise-nimelise laeva trümmis. Leningradist jätkus 14päevane rongisõit, mis viimaks lõppes 30kilomeetrise jalgsirännakuga Kambarka koonduslaagrisse.
“Seda ümbritses kõrge plekkaed koos valvetornidega. Meie, eestvedajad, keeldusime sisse asumast, kuni need aiad ja tornid püsivad. Ütlesime, et me pole vangid. Poole päeva pärast tõmmatigi plank ja tornid maha.”
Töölaagris sisustasid Eesti mobiliseeritute seas leiduvad rohked haritlased endi ja teiste aega loengutega, Salmre teemaks olid elektrilained atmosfääri kõrgemates kihtides. Raadiohuvilisena oli ta talla all kaasa vedanud detektorkristalli ja kõrvaklapi ning ehitas neist algelise raadiovastuvõtja Vene ja Saksa uudiste kuulamiseks.
Salmre sõnul tuli Ernesaks talt nõu küsima, kas võtta vastu pakkumine liituda Jaroslavli kunstiansambliga. Ernesaks kartnud, et propagandatöös osalemine võib ohustada tema perekonda Saksa vägede poolt okupeeritud Eestis. Salmre kinnitas Ernesaksale, et sakslastel on tema asukoht niigi teada, ning Ernesaks sõitiski Jaroslavli.
“Mul on elus palju vedanud,” ei väsi vanahärra kordamast. “Kord tekkis ehitusel, kus me töötasime, lühis ja ma pidin ronima masti otsa kolmefaasilist ühendust parandama. Libisesin ning haarasin kätega juhtmetest kinni. Oma arust ma karjusin, kuid hiljem öeldi mulle, et olin üleni krampis. Kuid ellu jäin tänu sellele, et just samal ajal hakkasid kuus keevitajat keevitama ning nende takistus oli väiksem kui minu oma.”
Kord saadeti Salmre Gorkist uut veoautot tooma ning kui mees sellega seiklusrikkalt rännakult naases, avastas ta oma Eesti pataljoni lahkunud olevat. Maha jäid lisaks Salmrele vaid sõbrad Pitka ja Maasikas.
Esialgse plaani suunduda kolhoosi sepaks nurjas Moskvast Eesti ENSV esindusest tulnud kutse.
“Mind hinnati suure majandusmehena,” põhjendab Salmre ise. Peagi sai tast majandustöötaja esinduses, kus peatus ka evakueeritud ENSV nukuvalitsus (rahvakomissaride nõukogu).
“Minu võttis tööle ENSV Rahvakomissaride Nõukogu asjadevalitseja Harald Haberman,” sõnab Salmre. “Ta suhtus minusse väga hästi, ehkki teadis minu kuulumist Kaitseliitu.” P>
Salmre sõnul jäi talle Moskvas töötades mulje, et osa eesti tippkommunistide nagu Habermani, Olga Lauristini ja Hendrik Alliku silmad olid kommunismi tegeliku palge suhtes avanenud alles siis, kui oli juba liiga hilja.
Kui ENSV valitsus sõja edenedes Leningradi sõitis, sai Salmrest Moskva esinduse majandusvalitsuse ülem. “Hoone jäi must maha hiilgavas seisukorras – mööbel, portselan.... Inventarinimistu oli viisteist lehekülge pikk,” meenutab ta.
Kuna esimene naine Linda oli lasknud end lahutada ning kellegi sakslasega lahkunud, abiellus Salmre Tatjanaga. “Jonni pärast abiellusin venelasega – minu naine laskis ju sakslasega jalga,” muigab Viktor, kes nüüdseks elab juba kolmandas abielus. Tatjana Salmrest sai aga tuntud kujundaja.
Eestis pidas Salmre veel mõnda aega rahvasaadikute nõukogu majandusvalitsuse ülema ametit (“Mulle allus Laidoneri mõis, terve autopark ja külalistemajad!”), kuid viimaks ta vallandati 1946. aastal kuulumise pärast Kaitseliitu.
Pärast valitsusaparaadist minema ajamist jõudis Salmre töötada Ilmarise direktori asetäitjana, kunstifondi direktorina ning Vene Draamateatri direktori asetäitjana - kuni lõpuks vihastas ja otsustas, et ei soovi endale enam ühtegi ülemust ega alluvat.
“Sain aru, et pean leidma endale mingi ala, kus saaksin ka üksinda hakkama,” räägib Salmre. 1961. aasta 15. detsembril ostis ta fotoaparaadi. Esimene ülesvõte ilmus juba 7. jaanuari Pildis ja Sõnas. Märtsis esines fotograaf Salmre juba üleliidulisel põllumajandusnäitusel.
“Enne seda polnud ma pilti eriti teinud, vaid mõned juhuslikud kodused korrad,” möönab ta.
Nii sai Salmrest 35 aastaks Balti korrespondent ajakirjadele Ogonjok, Sovetski Sojuz ja Sovetski Sport. Tema fotod võitsid mitmeid auhindu sotsialismileeri konkurssidel ning pääsesid trükki isegi Läänes. Salmre objektiivist on tulnud 12 fotoalbumit ja – brošüüri. Eesti Rahva Muuseumi fondis on Salmrelt 80 000 negatiivi, Eesti spordimuuseumis 40 000 ja Eesti Ekspressi arhiivis 200 negatiivi.
“Eks ma kunstifondis töötades õppisin palju,” muigab Salmre vastuseks küsimusele nii järsu ülemineku kohta majandusalalt kunstile.
Fotograafi põli on treeninud vanahärra käe nii kindlaks, et veel kaks aastat tagasi tabas ta Kaitseliidu laskeharjutustel sihtmärgiks pandud õllepurke vähimagi vaevata.
PILTIDE ALLA:
LENNART MERI 1969: Lennart Meri pidi minu Tallinna-albumile tegema teksti, kuid kahjuks ei läinud see läbi. See tekst oli väga patriootlik, v ä g a patriootlik kohe.
Meril on siin käes... Oo, see on ju piip! Selle kohta ta rääkis kindlasti, et on selle saanud kingiks kellegi käest.
ARNOLD RÜÜTEL 1968: Väga raske ütelda, mis puhul see pilt on tehtud. Tõesti ei mäleta.
RAEKOJA PLATS 1970: See on võetud Raekoja katuselt. Veel kaks aastat tagasi nimetati mind Muugal alpinistiks, sest ma käisin igal pool kraanade otsas, kõrgust ma ei karda. Kui ma olin 14aastane, hakkasin raha teenima antennide paigaldamisega, toonased antennid olid pikad traadid kahe maja vahel. No ja ma võin julgesti ütelda, et olen kõik Tallinna katused läbi käinud. Ükskord oli niisugune põnev juhus: tõmbasin antenni üle Tina tänava, üks ots oli juba kinni, teine aga minu käes. Parajasti aga sõitis üks autobuss mööda ja vedas antenni kaasa. Kartsin, et lendan nüüd alla.
Nõukogude ajal ei keelanud keegi mul katustelt pildistamist, minusse kui fotomehesse suhtuti väga hästi. Näiteks KGB lubas ülesvõtteid teha isegi Oleviste kiriku tornist. Ka saartel käisin, lõbus juhus oli Hiiumaal, kui pidin pildistama kalureid. Mind hoiatati, et mere poolt maale ei tohi pildistada. Läksimegi kaluritega välja, ja juba oli piirivalvekaater kohal, uurisid, kuhu poole ma pildistan. Kalurid naersid hirmsal kombel.
PIIRIVALVURID 1982: Mustamäel võetud. No oli nähtavasti tarvis. Teate, ma olen ju nii paljusid reportaaže illustreerinud.
JAAN KROSS 1967: See on tehtud kirjanike kogumikku “Sirvilauad”, tegin sinna üle saja foto. See Krossi pilt on hästi välja tulnud. Aga kõiki oli hää võtta – intelligentsed, toredad inimesed. Mind ei ole kusagilt välja visatud. No muidugi oli ka kirjanike huvi suur, et nad kogumikus ikka hästi välja tuleksid.
GUSTAV ERNESAKS ORAVAGA 1966: Temast olen hirmus palju võtnud. Kui Ernesaks seda pilti vaatas, ütles ta mulle: “Nüüd ma näen, et vanadus tuleb.” See on sümboolne pilt – tammepuu kõrval...
SÜGISTORM PIRITA TEEL 1966: Ma olen ju sündinud mere ääres. Tormiga meeldib mulle eriti... Ma räägin teile ühe asja, mis mul on juhtunud Aadu Hindiga. Kord kui elasin Pirital, tegi naine hapukapsasuppi. Ja tuli sisse Aadu Hint, kes tahtis konsultatsiooni ühe fotoaparaadi kohta. Ütles: “Oi, teil on nii hea hapukapsasupp!” - ja sõi kolm taldrikutäit. Siis ta kuulis, et pidin ülejärgmisel päeval minema Ruhnu. Hint: “Oi, mul on seal maja ja pisike purjepaat Kopli Sander! Sina oled purjesportlane, toome selle Ruhnult ära!”
Sõitsimegi tema Pobedaga Pärnu lähedale ja sealt lennukiga Ruhnu. No süüa ei olnud meil midagi kaasas. Aga läks moment mööda, kui juba tuli Hint meie onni tagasi värske räimega: “Oi, nüüd on meil küllalt süüa!” Ma mõtlesin, et ta hakkab nüüd praadima või soolama, aga Hint võttis lihtsalt toore räime, raputas natuke soola peale ja sõi! Nii sõin mina ka esimest korda täitsa toorest räime ning see maitses hästi nagu balõkk.
Siis ta viis mind oma Kopli Sanderi juurde. Ma vaatasin seda asja skeptiliselt: kõik oli nõrk, vant läks raksti pooleks, kui tõmbasin. Kuidas me lähme sellisega pikale merereisile? Hint: “Oi, mina toon kohe kaprooni!” Ja tõesti tõi! See oli fenomenaalne.
Õhtul kell üheksa kogunes terve Ruhnu rahvas meid ära saatma. Ma vaatasin, et horisondil tõusevad pilved, ja ütlesin, et torm tuleb vist. Need: “Oi ei, meie met-obs ütleb, et ilm on ilus ja midagi ei tule.”
Õhtul läksime teele seepärast, et meil ei olnud kompassi ning ma arvestasin, et kui Ruhnu tuletorni tuli kaob, peaks varsti hakkama paistma Kihnu oma.
Nii me läksime, pärituulega. Aga kui me jõudsime just selle kriitilise kohani, hakkasid kuu kohal pilved kiiresti liuglema. Selge: tuleb kõva torm.
Ja tõesti, kus hakkas puhuma! Iga teine laine oli meil sees. Ainsaks orientiiriks oli Riia tulede peegeldus taevas. Kui Kihnu jõudsime, olime nii läbi ja nii külmanud, nagu ei tea mis.
Kui lõpuks kodus olime, ütlesin Hindile, et järgmine suvi siis purjetame Helsingisse. “Ja-ja-jah,” vastas Hint. Aga paat jäigi tal seisma, enam ühtegi korda ta ei purjetanud.”
MEREKOOL 1967: Need mustad mehed olid hea meelega pildistamisega nõus, mingit takistust ei olnud. Neid oli ju palju seal. Egiptusest vist ja Kongost.
LAIATARBEKAUPADE LAAT 1966: Moealbumit olen ma teinud kolmel korral. Mina võtsin moefotot juba tollal teistmoodi kui teised. Toona võeti kõige rohkem üles staatiliselt, aga mina tegin kõik tegevusega. Mul oli kaks Pentaxi aparaati, loen nende optikat kuni tänaseni kõige paremaks. Nad on töötanud juba nelikümmend aastat. Hasselbladi peale läksin üle, kui hakkasin värviliselt pildistama.
