Ükski Saksamaad vähegi tundev inimene ei kahtle, et tegemist on väga patsifistliku riigi ja ühiskonnaga, kus relvadega vehkimine ning jõuga ähvardamine on ülimalt ebapopulaarne tegevus.

Jättes vahele Saksamaa uuema ajaloo loengu, võib lihtsalt sedastada, et tegemist on sõja kaotanud riigiga, mis sunniti paari sõjajärgse aastakümnega rahumeelseks (NATO mõte oli ühe sententsi järgi „hoida ameeriklased sees, venelased väljas ning sakslased maas“) ning mis hakkas kuuekümnendate lõpust juba end ise veenma, et saksa vaim on sõjajumal Marsile lõplikult selja pööranud.

Majandushiiglase Saksamaa relvajõud vaevlevad alalises rahapuuduses, mistõttu enamik tema sõjalennukeid, helikoptereid, soomukeid ning allveelaevu on tehniliselt kõlbmatus seisundis (mida see Saksa standardite järgi tähendab, on raske öelda; Nõukogude armee kogemusega inimesed mäletavad, et enamik selle armee tehnikast oli tõesti sõjaks kõlbmatus seisundis, kuid Moskva maailmavallutuslikke plaane see ometigi ei seganud).

2015. aastal jäädi NATO õppustel sellega vahele, et Saksa armee soomukitele olid töötavate kuulipildujate asemel monteeritud puust maketid ehk mustaks värvitud luuavarred. Selle üle naerdi tollal ka Eestis.