Palka polnud makstud juba mitu kuud. Läti Teaduste Akadeemia füüsika ja elektroonika instituudi teadur Dmitrijs Bezrukovs ja tema kolleegid elasid kes millest, ehkki jätkasid kohusetruult oma tööd ja teadusuuringuid. Kuid silme ees terendas nälg või ametivahetus, näiteks taksojuhiks minek. Oli aasta 1994.

Suured muutused leidsid samal ajal aset ka Riiast 200 km kaugusel Liivi rannal Ventspilsi lähedal Irbenes. Sealt end lahkuma asutav Nõukogude armee oli alles äsja avalikult möönnud: Irbenes asub ülisalajane raadio- ja kosmoseluure keskus, sama salapärane objekt nagu Skrunda radarijaam või Paldiski allveelaevakeskus Eestis.

See oli tõesti olnud venelaste suur saladus: Irbene keskuse suurim, 32meetrise diameetriga antenn kõrgus 25meetrise torni otsas ning paistis (ja paistab siiani) ära näiteks Saaremaale Sõrve sääre tuletorni. Koos kahe väiksema antenniga varjutasid need kosmosemonstrumid kogu ümbruskonna madalate mändidega kaetud luitemaastiku ning oleksid hoobilt silma torganud igale paikkonnast üle lendavale lennureisijale, rääkimata maismaaturistist või ranniku lähedal jahi pardal Läänemerd nautlevast meresõitjast.

Oleksid paistnud, aga ei paistnud. Liivi rand oli suletud ja sama hoolikalt valvatud piiritsoon nagu Eesti saaredki. Veel tänapäevalgi annavad toonasest suletusest aimu puutumatult säilinud rannikualad, kuhu ei ole veel jõutud asutada puhkekülasid, ning haprale kanarbikupinnasele kultivaatoriga käristatud piiririba, mis kasvab kinni alles aastakümnete pärast.

Venemaa kingitus Lätile

Venelased kavatsesid lahkudes oma kosmoseobjekti kaasa võtta – või vähemalt õhku lasta, kui kaasa võtta ei saa. Rahvusvaheline raadioastronoomide kogukond sattus ärevusse: antennid, mida saaks Lääne satelliitide luuramise asemel edukalt kasutada ka kosmose süvauuringuteks ning mille ehitamine maksab miljoneid dollareid, kavatseti muuta vanarauakänkraks.

Läbirääkimiste ning rahvusvahelise surve tulemusena jõudsid Läti võimud okupantidega kompromissile. Venelased koristasid Irbenest kogu oma elektroonika, mis vähegi võis anda aimu keskuses toimetatud vaatluste iseloomust, kuid jätsid antennid püsti – kingitusena noorele Läti riigile ja rahvusvahelisele teadusele.

See kingitus määraski Dmitrijs Bezrukovsi ja teiste näljapajukil elanud teadlaste tuleviku. Nad saabusid Irbenesse antenni remontima. Üle tüki aja tohtisid nad taas arvestada kindlate palgapäevadega.

"See antenn päästis meid," sõnab Bezrukovs. "Hakkasime siin tööle lihtsate mehaanikute ja inseneridena, üritades antenne taas töökorda saada, ning viimaks said meist niimoodi raadioastronoomid."
Ehkki lahkuv sõjavägi jättis antennid püsti, jõuti neile tekitada mitmeid väiksemaid kahjustusi. 32meetrise peaantenni liikurmehhanismi oli topitud rauatükke. Koostöös metalliärikatega oli üles kaevatud peaaegu kogu energiavarustuseks vajalik juhtmestik, alles jäänud kaablitesse oli taotud naelu. Antenni juhtimissüsteem vajas tõsist remonti ja kaasajastamist.

Jõuludeks 1994 ehiti hiigelantenn punaste lambikestega. Sõjasaladust ei olnud enam.

Närviline konverents

Paari aasta jooksul saadi kõige suurem antenn taas töökorda: seda on võimalik liigutada igas soovitud suunas. Antenn on nüüd tegelikult veelgi osavam kui Nõukogude ajal, sest selle suunamiseks soovitud taevakehale piisab vaid arvutiklahvide klõbistamisest.

Kuid põhimõtteliselt on endiselt tegemist vaid tühja, ehkki töökorras kestaga. Tänapäevasel tasemel läbi viidavate teadusvaatluste jaoks vajalikku elektroonikat lätlastel ei ole. Praeguseni on antenniga tehtud üksikuid katsevaatlusi: jälgitud raadioallikaid Päikesel ja kaugkosmoses, mõõdetud kosmilise gaasi pilvi, otsitud meteoriitide Kuule langemisest tekkivaid kuuvärinaid jne. Kuid kaks väiksemat antenni on siiani remontimata. Vahepeal teaduste akadeemiast iseseisvunud Ventspilsi Raadioastronoomiakeskus on nüüdseks saanud osaks Ventspilsi kolledžist ning keskuse rahaline tulevik on aimamatuna peidus läbimaistmatu galaktilise tolmu pilve taga.

"Ainuüksi vaatluste registreerimiseks vajalik täpne ajastandard maksab 100 000 eurot," nendib Bezrukovs, "ja see on vaid pisike osa varustusest, mida vajame."

Raadioastronoomias on vaatlemise fakt vaid pool võitu: oluline on ka vaatluse ülitäpne dokumenteerimine, et see oleks võrreldav maailma teiste raadioteleskoopide tulemustega. Läti antennidel on teaduslikku väärtust vaid siis, kui nad lülituvad koos maailma ülejäänud 45 raadioteleskoobiga ühtsesse Maa liitsilma. Kuid kuidas on see teostatav, kui riigil on vaid kuus raadioastronoomi?

Juulikuisel kuumal laupäeval, kümme aastat pärast raadioteleskoobi pöörangumootorite taaskäivitamist, jalutavad teleskoopi ümbritseval nõukogulikul betoontühermaal murelike nägudega mehed, pintsakud seljas ja lipsud ees. Käimas on Läti ja välismaa asjtundjate ajurünnak teleskoobile eluvõimaluste otsimiseks.

"Me ei anna täna mingeid intervjuusid!" käratab raadioastronoomiakeskuse direktor Juris Žagars. "Kust te siia üldse tulla teadsite?"

Konverents jätkub suletud uste taga teleskoobihoones, mille esifassaad on kaetud värske eurokrohviga, kuid mille tagakülg näib ähvardavat iga hetk kokku variseda koos unistusega Läti rahvuslikust kosmoseteadusest.

Nagu kosmoselaev

Üheksakümnendatel aastatel antenni arvutijuhtimisele üleviimise kallal töötanud Ilgonis Vilks, hariduselt raadioastronoom, kuid praegu teadusajakirja Terra toimetaja, viib Ekspressi ekskursioonile 32meetrise diameetriga antenni tippu.

"Kohe võite veenduda, et tegemist on tõepoolest sõjaväeobjektiga," sõnab ta, osutades kitsastele torujatele koridoridele ning püstloodis kõrgusse tõusvatele redelitele, mis lõpevad väikeste ümmarguste luukidega.

"Antenni suur väärtus on selle erakordne stabiilsus," räägib Vilks, osutades "taldriku" massiivsetele kandekonstruktsioonidele. "See võib kannatada tuult, mis puhub 50 meetrit sekundis."

Jõuame taldriku keskel asuvasse tornjasse majakesse. See on oma funktsioonilt sarnane neile jubinatele, mis asuvad iga koduse satelliiditaldriku keskel, ainult et on varustatud trepi ja uksega. Just siia koonduvad kosmosest saabuvad raadiosignaalid ning just siin peaks asuma vastuvõtuaparatuur.

Kui ameeriklased naasevad ükskord Kuule või lendavad Marsile, oleks Irbene raadioteleskoobil küllalt võimsust nende abistamiseks sidepidamisel Maaga. Kui ainult...

"Kuid raadioteleskoop peab ennekõike uurima universumit. Selleni jõudmine on meie peamine eesmärk," ütleb Vilks.

Lõkketuli kosmoseobjektil

Sel õhtul uuritakse Irbenes universumit vaid lõkketule valgel. Konverentsi lõppedes, kui päike hakkab vajuma mändide taha merre, süttib tuli liivaluidete vahel otse teleskoobi naabruses ning kogub tasapisi jõudu grillvorstikestest tilkuvast rasvast. Astronoomid nihkuvad lõkke ligidale ning mõneks ajaks annavad taevased teemad ruumi maistele.

"Seda nimetatakse elusaks õlleks, sest see on pastöriseerimata," reklaamib Läti astronoom välismaa kolleegidele Lacplesise õllemarki. Hommikusest närvilisusest pole enam jälgegi.

Hollandis töötav astronoom Leonid Gurvits nõjatub improviseeritud lauakesele ning on veendunud, et Irbene taldrikud tuleb rakendada teaduse teenistusse.

"Oleks häbiasi neid mitte kasutada. Iga uus teleskoop mitte ainult ei lisa täpsust olemasolevate teleskoopide võrgule, vaid mitmekordistab seda. Kui näiteks viieteistkümnele teleskoobile lisandub kuueteistkümnes, kasvab süsteemi täpsus mitte ühe kuueteistkümnendiku võrra, vaid kuusteist korda."

Gurvitsi sõnul on mitmed Euroopa uurimiskeskused juba andnud konkreetseid lubadusi aidata lätlasi varustusega. Sestap võib liitumine ülemaailmse teleskoopide võrgustikuga tõesti teoks saada.

Raadioastronoomiakeskuse direktor Juris Žagars on samuti leebem kui hommikul. "Meil on üks parimaid antenne Põhja-Euroopas," kuulutab ta.

Otsekui tema sõnade kinnituseks hakkab hiiglaslik antenn lõkketule taustal järsku vaikselt liikuma. Seni seniiti sihtinud taldrik pöördub alla ning kiikab järele loojuvale päikesele.

Irbene antenni saaga

* 1993 - Nõukogude armee tunnistab antennide olemasolu.

* 1994 juuli - Läti Teaduste Akadeemia võtab antennid oma valdusse. Algab kahjustuste hindamine ja renoveerimistöö.

* 1994 detsember - antennide elektrivarustus taastatakse.

* 1995 aprill - antenn hakkab taas liikuma.

* 1995 mai - asutatakse Ventspilsi rahvusvaheline raadioastronoomiakeskus.

* 1996 juuni - esimene raadioastronoomiline vaatlus, objektiks Päike.

* 1996 september - esimeste kaugete kosmiliste raadioallikate vaatlus.

Allikas: www.virac.lv