Sandor Liive mängib Jordaanias 500 miljoni krooniga
Eesti Energia tegevjuht Sandor Liive, kes muidu suitsumees pole, võtab Jordaania ressursiameti juhi Maher Hijazini juurde alati hea sigari kaasa, et koos tossutada ja juttu puhuda.
Jordaania maavarade käsutaja Hijazin tõmbab oma kabinetis ühe sigareti teise järel, pakub külalistele kanget türgi kohvi ja pakatab lapselikust optimismist: “Kui keegi üldse suudab Jordaanias põlevkiviõli teha, siis on see Eesti Energia! Ma olen kindel, et nad saavad sellega hakkama!“
Eestlased ja jordaanlased, mõlemad uhked väikerahvad, leidsid põlevkivi teemal kiiresti ühise keele, sest see on mõlema ainus tõsiseltvõetav maavara.
Jordaanlased ei tea, kuidas kivist väärtuslikku õli teha. Aga nad teavad, et eestlased teavad. Ja võtavad Eesti Energia avasüli vastu. Kuningas Abdullah II lõunatas sel nädalal koos Eesti peaministri Andrus Ansipiga.
Eesti Energia partnerfirma Jordaanias Near East Group kuulub Munir Atallale. See ettevõte panustab lähiaastatel Eesti Energia uuringutesse sadakond miljonit krooni. 77aastane Parkinsoni tõbe põdev Atalla on raha teinud nii kinnisvaras, lennunduses kui militaaralal. Ta kiidab, et tal pole veel ükski äriprojekt aia taha läinud. Ei lähe ka õlitehas.
Teisipäeval sõlmis Jordaania valitsus Ammanis Eesti Energia tütarettevõttega Jordan Oil Shale Energy lepingu, millega viimane saab 50 aastaks kasutada osa riigi suurimast põlevkivimaardlast Attarat Um Ghudranis. Liive silmad säravad, kui ta teatab, et firma käsutusse antakse kolm korda rohkem põlevkivi, kui Eestis on saja aasta jooksul kaevandatud. Eesti Energia kavatseb lähema nelja aasta jooksul investeerida Jordaaniassse 500 miljonit krooni.
Eesti Energia boss viis selle nädala alguses kolleegid ja koostööpartnerid kõrbe – sinna, kus peaks peagi algama kaevandamine ja õlitootmine ja kus lähimad inimesed elavad 40 kilomeetri kaugusel (kui beduiinid välja arvata). Mustad mehed serveerisid seltskonnale uhke ja hurmava beduiinilõuna keset kiviklibu ja liivamägesid. Tühjus igal pool, kuhu silm ulaub, läbi kõrbe vonklemas ainult üksik asfalttee, kus sõidab kaks autot tunnis.
Liive tassis telgi tagant välja meetripikkuse ja käsivarrejämeduse naela, mis vasardatakse maa sisse. Sümboolse naela pealt võis välja lugeda, et juba 2017. aastal voolab siin õli Enefiti, Eesti Energia rahvusvahelise kaubamärgi all. Nael aga ei tahtnud kuidagi lõpuni maa sisse minna, ehkki kõik kohalolnud katsusid kordamööda selle kallal jõudu.
Eesti Energial on maksimaalselt neli aastat, et korraldada täiendavad uuringud ja lõpetada ettevalmistused, et saaks Kesk-Jordaanias püsti panna maailma kõige suurema põlevkiviõlitehase (toodang 38 000 barrelit päevas) ning kuni 900 MW võimsusega põlevkivielektrijaama. Koguinvesteering küündib ligi 100 miljardi kroonini.
Liive ütleb, et sellist raha Eesti Energial pole. Projektid tahetakse edu korral maha müüa veel enne, kui need hakkavad neelama miljardeid.
“Pole see Jordaania midagi kaugemal kui Portugal või Hispaania,” arutleb Eesti Energia juhatuse liige Harri Mikk. “Meie ülesanne on firma väärtuse kasvatamine. Meil on kogemus ja tehnoloogia ning tahame seda maailma viia. Põlevkivi töötlemine võiks olla Eesti tugev ekspordiartikkel.”
Jordaania-projekt on aga väga riskantne. Eesti Energiat ka NRG tehingu ajal nõustanud finantsmees Dominic Freely annab mõista, et investoreid ei huvita jutt tulevastest pudrumägedest, vaid see, kas Jordaania põlevkivist saab suures tehases õli teha või mitte. See pole aga täna sugugi surmkindel.
Eestlaste ettevõtmistel pole mingit Jordaania riigi rahalist tuge. Eesti Energia vastutab täiel määral projekti ebaõnnestumise korral saadavate kahjude eest. Kui nelja aasta pärast selgub, et 500 miljonit on küll kulutatud, aga tootmine pole mõttekas, saadab kuningas Abdullah II meie poisid viisakalt koju. Et leida mõni uus õnneotsija.
Teiseks sisaldab sel nädalal sõlmitud leping Eesti Energia jaoks uut ja tundmatut maksumudelit, mis baseerub nafta maailmaturu hinnal. Kui õlitehas ja elektrijaam peaksid seitsme aasta pärast töötama, maksab Eesti Energia Jordaania riigile tulumaksu üks kuni viis protsenti käibest ning lisaks naftamaksu 15–65(!) protsenti kasumist.
Kui nafta hind peaks kerkima näiteks möödunud aasta tasemele (u 140 USD barrel), peaks firma poole oma kasumist Jordaania riigile andma. Peaks see aga kukkuma alla 60 USD barrel, ei tasu Jordaania põlevkiviga mässamine enam ära.
Mikk ütleb, et kui nafta on kallis, pole kahju kasumit laiali jagada. Siis on toodetud õli hind laes. Pealegi olevat maksumäärasid tublisti alla kaubeldud ning need on soodsamad kui Royal Dutch Shellil, kellega Jordaania sõlmis esimesena sarnase lepingu mullu.
Kõige ohtlikum libastumise koht on tehnoloogia. Isegi Mikk ei ole valmis andma kinnitust, et Jordaania põlevkivist saab tööstuslikult õli toota. Jah, laboris on see võimalik, aga suur tehas on midagi muud. “Pead pakule ei paneks,” ütleb Mikk.
“Mina ka selle peale mürki võtma ei hakka,” ütleb Eesti Energia tehnoloogiapartneri Outoteci esindaja.
Tallinna Tehnikaülikooli laborikatsed näitasid, et Jordaania põlevkivi kvaliteet on Eesti omast oluliselt viletsam. Sealsest kivist saab vähem õli. Samuti on Jordaania kivil väga suur väävlisisaldus, mis pärsib mootorikütuste valmistamist.
Pluss on aga see, et Jordaanias on palju lihtsam ja odavam kaevandada, sest põlevkivikiht on vähemalt 30 meetri paksune. Eesti kiht on vaid kolmemeetrine.
Konkurendid kiristavad hambaid. Jordaania põlevkivi pakkus aastaid tagasi huvi ka Viru Keemia Grupile. Kuid firma arendusdirektor Jaanus Purga räägib, et poliitiline, tehnoloogiline ja äriline risk olid liiga suured, et asjaga edasi minna.
Eesti Energiat pool aastat nõustanud endine luurekoordinaator Eerik Niiles Kross ütleb seepeale, et kui riske poleks, oleks kommunism. “Jordaania on ikkagi kõige stabiilsem Araabia riik.”
Elu on näidanud, et uljalt ette võetud suured põlevkiviprojektid on lõppenud läbikukkumisega ka suurte naftafirmade jaoks, nagu Suncor, Exxon, Shell ja Chevron. Nad investeerisid miljardeid, kuid pidid pettuma, sest aja- ja rahakulu kujunes planeeritust märksa suuremaks.
Näiteks Exxon kavandas põlevkiviõlitehast USAs juba 1960ndatel, kuid pani 20 aastat hiljem arenduse päevapealt seisma, sest tolle eelarve oli paisunud üle kahe korra. Kõik töötajad vallandati, kaevandused ja osaliselt rajatud õlitehas konserveeriti.
Harri Mikk möönab, et tehnoloogiline risk on nii Jordaania projektidel kui Narva uuel õlitehasel, mis sai hiljuti nurgakivi ning mis peaks valmima juba 2012.
“Seda nimetatakse unikaalseks konkurentsieeliseks. Paneme püsti midagi, mida enne ei olnud. Meie vastu ei tuntaks huvi, kui teeksime midagi, mida tuhat korda on maailmas juba tehtud.”
Eneseusku näib Eesti Energia juhtidel Jordaania ettevõtmise suhtes olevat küllaga.
Aga Jordaania pole Eesti Energia ambitsioonide tipp. Firma valmistab juba ette osalemist Maroko põlevkivielektrijaama hankes ning peab aktiivselt läbirääkimisi USA Colorado põlevkivikaevanduste omanikega.
