Sandor Liivest saab õlišeik

Eesti Energia kavatseb ehitada Jordaaniasse maailma suurima põlevkiviõlitehase.

Eesti Energia on märkamatult muutunud oluliseks õlikompaniiks. Viimasel majandusaastal andis vedelkütuste tootmine kolmandiku ettevõtte 700 miljoni suurusest puhaskasumist. "See näitab, et tegemist ei ole elektrifirma kõrvalharrastusega," ütleb firma peadirektor Sandor Liive.

Kohalik õlitehas Narva külje all on aga naljamäng võrreldes reedel avalikustatud kavaga rajada Jordaaniasse maailma suurim põlevkiviõlitootmine. Tehase maht on 37 000 barrelit toorõli päevas.

Uue tehase väärtus oleks valmides sada miljardit krooni ehk sama palju kui tervel Hansapanga grupil tema parematel päevadel.

Nädalavahetusel lendas Liive koos majandusminister Juhan Partsiga Jordaania pealinna Ammani, et ­esitada sealsele valitsusele taotlus saada ­ainu­õigus ­kaevandada põlevkivi El Lajouni maard­la ühes osas, samuti Atterati omas, kogumahuga miljard tonni. Firma kavatseb ehitada sinna 600-900 MW võimsusega elektrijaama ja eespool mainitud õlitehase.

Tehase tasuvusarvutused on tehtud nafta hinna tasemelt 60 dollarit barreli eest. Sel juhul oleks rentaablus 15 protsenti. Praegu liigub barreli hind 110 dollari tuuris, mis annab tulukuseks "oluliselt rohkem".

Väga kallis riskiprojekt
Jordaania põlevkivi on Eesti omast kehvema kütteväärtusega ning sisaldab palju väävlit. Praegu pole selge, kuidas sobib see kivi Eesti Energia tehnoloogiaga ja kas seda tehnoloogiat saab kasutada väga suurte seadmete puhul - uus tehas tuleb Narva omast 27 korda võimsam. Seetõttu ehitatakse esmalt Tallinnasse laboriseade ning seejärel Narva suurem katseseade, kuhu toimetatakse testide tarbeks laevaga kümneid tuhandeid tonne Jordaania põlevkivi.

Lisaks nõuab projekt hiigelsummasid. Ainuüksi lähiaastate arendustööd vajavad viis-kuus miljardit krooni, ehitamine aga kümme korda rohkem.

Mitte keegi ei luba Eesti Energial selliste summadega üksi riskida. Seetõttu näeb äriplaan ette erakapitali kampa võtmist.

Ka praegu käib asjaajamine ühisettevõtte Oil Shale Energy of Jordan kaudu, millest 76 protsenti kuulub Eesti riigifirmale ja 24 protsenti Palestiina päritolu ettevõtjale Munir H. Atallale, kes omal ajal võttis ise eestlastega ühendust ja kutsus Jordaaniasse investeerima. Attalla on tegev olnud lennundus­äris, kuid kaubelnud ka näiteks relvadega.

"Tema jaoks on tõesti kõik vajalikud uksed avatud, oleme õnnelikud, et tema valisime," kiidab koostööd Eesti Energia kütusevaldkonna juht Harri Mikk, kes omal ajal töötas president Lennart Meri sisenõunikuna.

Börsiplaan võib eestlased jõukaks teha
Arendusfaasis tahab Eesti Energia aktsionäride ringi meelitada suuri naftakompaniisid ja rikaste araablaste fonde, kes omavad spetsiifilisi teadmisi õlitööstuse kohta või paksu rahakotti. Ühe võimaliku kaasinvestori on eestlased möödaminnes isegi välja öelnud - Partsi delegatsioon sõidab ametliku teate kohaselt Jordaaniast edasi Saudi Araabiasse, kus minister "tutvub ettevõttega Saudi Aramco ning osaleb eba­traditsiooniliste, sealhulgas põlevkiviga seotud õliprojektide tutvustamisel".

Lisaks on kaalutud õlitootmise börsile viimist.

IPO puhul saavad firma tegevjuhid tavaliselt soetada eriti soodsa hinnaga aktsiaid või optsioone, mis mõningatel juhtudel on teinud neist pururikkad tegelased, nagu läks internetitelefoni Skype loomisega seotud nelja eestlasega.

"Kui küsida, kas mina investeeriksin uude õlitehasesse, siis kindlasti," ütleb Harri Mikk. "Usun, et see on üks õige asi."

Finantsanalüüsi ja projekti rahastamisega tegeleb Londoni investeerimispank Lexicon Partners. Sealne pankur Dominic Freely nõustas Eesti Energiat juba NRG-diili ajal Schroederi meeskonnas töötades.

Freely on eestlastele kinnitanud börsile viimise võimalikkust - samamoodi läks arendusfaasis börsile üks Kanada õliliivade ettevõte. Õliliivad on olemuselt üsnagi sarnased põlevkiviga. Muuhulgas investeeris õliliivadesse legendaarne väliseesti päritolu investeerimispankur Nils Otto Taube, kes suri tänavu märtsis.

Eesti firmal Jordaanias kolm konkurenti
Eesti Energia osaleb Jordaania projektis seetõttu, et oskab põlevkivist reaalselt õli toota. "Sellel projektil puudub ilma meieta väärtus. Meil on võtmeteadmised," selgitab Mikk.

Riigifirma ei kavatse aga uuele tehasele tehnoloogiat maha müüa, vaid hakkab kasu lõikama litsentsitasude kaudu. Samuti kavatseb ettevõte oma osalust jupikaupa kahandada ja müügist laekuvad summad õlitehasesse tagasi investeerida. Lõpuks, kui tootmine lahti läheb, peab riigifirmale jääma viiendik tehasest. Kuid ka selle osa väärtus peaks nafta praeguse hinnataseme juures ulatuma 20 miljardi kroonini.

Eesti Energia ei ole aga ainus, kellega jordaanlased asju ajavad. Kohaliku energia- ja mineraalressursside ministeeriumi teatel kutsus Jordaania kohaliku põlevkiviga tegelema 14 ettevõtet üle ilma. Novembris 2006 sõlmis valitsus lepingud kolme projekti osas.

Eestlaste kõrval said õiguse põlevkivi uurida brittide Jordan Energy and Mining ning Saudi Araabia päritolu International Corporation for Oil ­Shale Investments. Viimase esindajad on käinud ka Eestis. Nad sõlmisid märtsis 2006 koostöölepingu Tallinna Tehnikaülikooliga ning käisid Kohtla-Järvel, kus tegutseb teine Eesti õlitehas Viru Keemia Grupp. Täiesti ootamatult tegid araablased ettepaneku osa VKGst ära osta. Sellest kavast ei tulnud aga midagi välja, samuti koostööst Jordaanias.

Neljanda ettevõttena sai mullu veebruaris Jordaania valitsuselt lepingu brasiillaste Petrobras.

"Me oleme teistest firmadest ees. Petrobrasil on küll töötav seade, aga meie oma on keskkonnasõbralikum ja efektiivsem. Shell alles uurib tehnoloogiat," usub Liive Eesti Energia võidukäiku. "Kui teistel on jutt, siis meil on tootmine olemas."

Põlevkiviõli tootmist toidavad nafta lõppemise hirmud

• Enne Esimest maailmasõda hindasid eksperdid, et maailma naftavarud lõpevad paarikümne aastaga.
• Vahetult enne Teist maailmasõda arvati taas, et maaõli jätkub vaid paarikümneks aastaks.
• Kõige rohkem oli hädas natsi-Saksamaa, kellel puudusid olulised naftavarud. Seetõttu tegelesid sakslased alternatiivkütustega, sh õli tootmisega söest.
• Eelmise vabariigi ajal nimetati Ida-Virumaa kaevandusi hellitavalt Eesti õliväljadeks, sest tollal ei aetud põlevkivi elektrijaamade ahju, vaid temast kuumutati välja õli. Muuhulgas kasutas Eesti õli kütusena natsi-Saksamaa laevastik.
• 90. aastatel ei tasunud õli tootmine end ära, sest nafta oli väga odav. Kiviter ehk Viru Keemia Grupp püsis jalul vaid seetõttu, et riigifirma Eesti Põlevkivi müüs talle toorainet eriti odavalt.
• Praegu kardavad teadlased ja ärimehed taas, et naftatootmine on saavutanud lae ning hakkab edaspidi kahanema. Nafta kallineb pöörase kiirusega ning maailm tegeleb alternatiivkütustega, ka põlevkiviga.
• Põlevkivis peituva õli kogust hinnatakse 3-9 korda suuremaks nn tavanafta tõestatud varudest.
• Jordaanias asub 4,2 protsenti maailma põlevkivivarudest. Esimesena tootsid sealsest kivist õli sakslased, kes kasutasid seda Esimese maailmasõja ajal rongikütusena.
• Praegu käib põlevkiviõli tööstuslik tootmine vaid Eestis, Hiinas ja Brasiilias.