02.05.2008, 00:00
Sandor Liivest saab õlišeik
Eesti Energia kavatseb ehitada Jordaaniasse maailma suurima põlevkiviõlitehase.
Eesti Energia on märkamatult muutunud oluliseks õlikompaniiks.
Viimasel majandusaastal andis vedelkütuste tootmine kolmandiku
ettevõtte 700 miljoni suurusest puhaskasumist. “See näitab,
et tegemist ei ole elektrifirma kõrvalharrastusega,” ütleb
firma peadirektor Sandor Liive.
Kohalik
õlitehas Narva külje all on aga naljamäng võrreldes
reedel avalikustatud kavaga rajada Jordaaniasse maailma suurim
põlevkiviõlitootmine. Tehase maht on 37 000 barrelit
toorõli päevas.
Uue tehase väärtus oleks
valmides sada miljardit krooni ehk sama palju kui tervel Hansapanga grupil
tema parematel päevadel.
Nädalavahetusel lendas Liive koos
majandusminister Juhan Partsiga Jordaania pealinna Ammani, et esitada
sealsele valitsusele taotlus saada ainuõigus kaevandada
põlevkivi El Lajouni maardla ühes osas, samuti Atterati omas,
kogumahuga miljard tonni. Firma kavatseb ehitada sinna 600–900 MW
võimsusega elektrijaama ja eespool mainitud õlitehase.
Tehase tasuvusarvutused on tehtud nafta hinna tasemelt 60 dollarit barreli
eest. Sel juhul oleks rentaablus 15 protsenti. Praegu liigub barreli hind 110
dollari tuuris, mis annab tulukuseks “oluliselt rohkem”.
Väga kallis riskiprojekt
Jordaania
põlevkivi on Eesti omast kehvema kütteväärtusega
ning sisaldab palju väävlit. Praegu pole selge, kuidas sobib see
kivi Eesti Energia tehnoloogiaga ja kas seda tehnoloogiat saab kasutada
väga suurte seadmete puhul – uus tehas tuleb Narva omast 27 korda
võimsam. Seetõttu ehitatakse esmalt Tallinnasse laboriseade ning
seejärel Narva suurem katseseade, kuhu toimetatakse testide tarbeks
laevaga kümneid tuhandeid tonne Jordaania põlevkivi.
Lisaks nõuab projekt hiigelsummasid. Ainuüksi lähiaastate
arendustööd vajavad viis-kuus miljardit krooni, ehitamine aga
kümme korda rohkem.
Mitte keegi ei luba Eesti Energial selliste
summadega üksi riskida. Seetõttu näeb äriplaan ette
erakapitali kampa võtmist.
Ka praegu käib asjaajamine
ühisettevõtte Oil Shale Energy of Jordan kaudu, millest 76
protsenti kuulub Eesti riigifirmale ja 24 protsenti Palestiina päritolu
ettevõtjale Munir H. Atallale, kes omal ajal võttis ise
eestlastega ühendust ja kutsus Jordaaniasse investeerima.
Attalla on tegev olnud lennundusäris, kuid kaubelnud ka näiteks
relvadega. “Tema jaoks on tõesti kõik vajalikud uksed
avatud, oleme õnnelikud, et tema valisime,” kiidab
koostööd Eesti Energia kütusevaldkonna juht Harri Mikk, kes omal
ajal töötas president Lennart Meri sisenõunikuna.
Börsiplaan võib eestlased jõukaks teha
Arendusfaasis tahab Eesti Energia aktsionäride ringi
meelitada suuri naftakompaniisid ja rikaste araablaste fonde, kes
omavad spetsiifilisi teadmisi õlitööstuse kohta
või paksu rahakotti. Ühe võimaliku kaasinvestori on
eestlased möödaminnes isegi välja öelnud – Partsi
delegatsioon sõidab ametliku teate kohaselt Jordaaniast edasi Saudi
Araabiasse, kus minister “tutvub ettevõttega Saudi Aramco ning
osaleb ebatraditsiooniliste, sealhulgas põlevkiviga seotud
õliprojektide tutvustamisel”.
Lisaks on kaalutud
õlitootmise börsile viimist.
IPO puhul saavad
firma tegevjuhid tavaliselt soetada eriti soodsa hinnaga aktsiaid või
optsioone, mis mõningatel juhtudel on teinud neist pururikkad tegelased,
nagu läks in
ternetitelefoni Skype loomisega seotud nelja eestlasega.
“Kui
küsida, kas mina investeeriksin uude õlitehasesse, siis
kindlasti,” ütleb Harri Mikk. “Usun, et see on üks
õige asi.”
Finantsanalüüsi ja projekti
rahastamisega tegeleb Londoni investeerimispank Lexicon Partners. Sealne pankur
Dominic Freely nõustas Eesti Energiat juba NRG-diili ajal Schroederi
meeskonnas töötades.
Freely on eestlastele kinnitanud
börsile viimise võimalikkust – samamoodi läks
arendusfaasis börsile üks Kanada õliliivade ettevõte.
Õliliivad on olemuselt üsnagi sarnased põlevkiviga.
Muuhulgas investeeris õliliivadesse legendaarne väliseesti
päritolu investeerimispankur Nils Otto Taube, kes suri tänavu
märtsis.
Eesti firmal Jordaanias kolm konkurenti
Eesti Energia osaleb Jordaania projektis seetõttu, et
oskab põlevkivist reaalselt õli toota.
“Sellel
projektil puudub ilma meieta väärtus. Meil on
võtmeteadmised,” selgitab Mikk.
Riigifirma ei kavatse
aga uuele tehasele tehnoloogiat maha müüa, vaid hakkab kasu
lõikama litsentsitasude kaudu. Samuti kavatseb ettevõte oma
osalust jupikaupa kahandada ja müügist laekuvad summad
õlitehasesse tagasi investeerida. Lõpuks, kui tootmine lahti
läheb, peab riigifirmale jääma viiendik tehasest. Kuid ka selle
osa väärtus peaks nafta praeguse hinnataseme juures ulatuma 20
miljardi kroonini.
Eesti Energia ei ole aga ainus, kellega
jordaanlased asju ajavad. Kohaliku energia- ja mineraalressursside
ministeeriumi teatel kutsus Jordaania kohaliku põlevkiviga tegelema 14
ettevõtet üle ilma. Novembris 2006 sõlmis valitsus lepingud
kolme projekti osas.
Eestlaste kõrval said õiguse
põlevkivi uurida brittide Jordan Energy and Mining ning Saudi Araabia
päritolu International Corporation for Oil Shale Investments. Viimase
esindajad on käinud ka Eestis. Nad sõlmisid märtsis 2006
koostöölepingu Tallinna Tehnikaülikooliga ning käisid
Kohtla-Järvel, kus tegutseb teine Eesti õlitehas Viru Keemia Grupp.
Täiesti ootamatult tegid araablased ettepaneku osa VKGst ära osta.
Sellest kavast ei tulnud aga midagi välja, samuti koostööst
Jordaanias.
Neljanda ettevõttena sai mullu veebruaris
Jordaania valitsuselt lepingu brasiillaste Petrobras.
“Me
oleme teistest firmadest ees. Petrobrasil on küll töötav seade,
aga meie oma on keskkonnasõbralikum ja efektiivsem. Shell alles uurib
tehnoloogiat,” usub Liive Eesti Energia võidukäiku.
“Kui teistel on jutt, siis meil on tootmine olemas.”
Põlevkiviõli tootmist toidavad nafta lõppemise hirmud
- Enne Esimest maailmasõda hindasid eksperdid, et maailma naftavarud lõpevad paarikümne aastaga.
- Vahetult enne Teist maailmasõda arvati taas, et maaõli jätkub vaid paarikümneks aastaks.
- Kõige rohkem oli hädas natsi-Saksamaa, kellel puudusid olulised naftavarud. Seetõttu tegelesid sakslased alternatiivkütustega, sh õli tootmisega söest.
- Eelmise vabariigi ajal nimetati Ida-Virumaa kaevandusi hellitavalt Eesti õliväljadeks, sest tollal ei aetud põlevkivi elektrijaamade ahju, vaid temast kuumutati välja õli. Muuhulgas kasutas Eesti õli kütusena natsi-Saksamaa laevastik.
- 90. aastatel ei tasunud õli tootmine end ära, sest nafta oli väga odav. Kiviter ehk Viru Keemia Grupp püsis jalul vaid seetõttu, et riigifirma Eesti Põlevkivi müüs talle toorainet eriti odavalt.
- Praegu kardavad teadlased ja ärimehed taas, et naftatootmine on saavutanud lae ning hakkab edaspidi kahanema. Nafta kallineb pöörase kiirusega ning maailm tegeleb alternatiivkütustega, ka põlevkiviga.
- Põlevkivis peituva õli kogust hinnatakse 3–9 korda suuremaks nn tavanafta tõestatud varudest.
- Jordaanias asub 4,2 protsenti maailma põlevkivivarudest. Esimesena tootsid sealsest kivist õli sakslased, kes kasutasid seda Esimese maailmasõja ajal rongikütusena.
- Praegu käib põlevkiviõli tööstuslik tootmine vaid Eestis, Hiinas ja Brasiilias.