Sangarite kojutulek 1936... ja 70 aastat hiljem
Aegviidu jaam, 14. august 1936. Jaamaesine on ootusärevil inimestest tulvil. Üksteiselt küsitakse kella. Millal ometi rong Kristjan Palusaluga saabub? Lõpuks ilmub suitsupilv nähtavale. Rongi peatudes hakkab rahvahulk trügima esimese vaguni poole. "Pa-lu-sa-lu, Palu-salu! Neo! Väli! Neo! Palusalu!" rõkkab hüüetest kogu jaamaesine. Kus on meie kangelane? "Tagasihoidlikult ilmub Palusalu vaguni uksele. Naeratades võtab ta vastu õnnitlusi ja lilli. Jah – endine heasüdamlik naeratus mängleb kogu näol, nüüd samuti kui minneski," kirjeldab vastuvõttu ajakiri Nädal Pildis. Kui Palusalult küsitakse, kas ta on rõõmus, vastab mees vaikselt: "Ei tea. Ju ikka olen."
Millest inimesed olümpialasi oodates omavahel rääkisid? Ikka sellest, mida olümpiasangarid riigilt saavad. "Vat nüüd saab iga olümpiavõitja kuldkella," arvab Aegviidu söögimaja omanik. "Ja Palusalu talu," lisab omaniku poeg juurde. Talu Palusalu saigi, ja mitte kaugel Aegviidust – Pillapalus. Kui Palusalu kingitusest kuuleb, läheb tema nägu naerule. Ajakirjanikule, kes temalt küsib, mida olümpiavõitja taluga kavatseb teha, vastab ta lõbusalt: "Kuule, sa tule mulle sulaseks!"
Enne Balti jaama jõudmist tuleb Palusalul võtta veel mitmes jaamas vastu rahva tervitusi ja lilli. Juubelduste kohta Tallinnas kirjutab Nädal Pildis, et "sarnast vastuvõttu ei ole veel Tallinnas olnud. Vast ainult vanas Kreekas austati olümpiavõitjaid selliselt." Ja tõesti, juba jaamas kanti Palusalut õlgadel. Ta kaela pandi tammepärg. Tammepärjaga ümbritsetud oli ka tervitusloosung "Ole tervitatud kodus, Sa maailma tugevaim Eesti Kalev!". Mitte ainult Balti jaam, terve Vabaduse plats oli rahvast tulvil – õigemini peaaegu kogu linn. 60 000 inimest, see juba oli midagi! Kõik tahtsid Maailma-Kristjanit oma silmaga näha. Oli tõepoolest suur päev eestlaste elus.