Sinisaba juht Elise Sass ütleb, et kui on võimalik aidata neid, kes ise end aidata ei suuda, siis tuleb seda teha. „Võiksime ju hakata vabatahtlikeks ning käia kord nädalas varjupaiga koertega jalutamas. Aga võibolla oleme suutelised pakkuma enamat – rakendada oma teadmisi interneti vallast varjupaikade heaks ning sellega panustada ennetustöösse,“ räägib Sass.

Tallinna Ülikoolis uusmeedia magistriõppes tudeeriv särtsakas noor daam Sass on külastanud varjupaiku üle Eesti ning teab rääkida, et vajadused on erinevad: ühel napib toitu, teisel koerte eluasemeid, kolmandal vabatahtlikke jne. Üks mis kindel: kodutuid koeri ja kasse on väga palju (kui palju, ei pea keegi arvet), uusi peremehi neile aga vähe.

Sinisaba tarkvara leevendaks mitmeid probleeme: sellega saaks inimesi ja toitu suunata sinna, kus vajadus on suurim. Samuti oleks selge pilt kõikidest varjupaigaloomadest. „Kui näiteks Valga varjupaigas on väike koer ja Viljandis otsib keegi just sellist looma, siis viiadaks nad kokku,“ ütleb Sass.

Sinisaba alustab tööd Eestist – sügisel peaks algama arendustöö – ent ambitsioon on üleilmne. Sest ühtne baas puudub ka Skandinaavia ja Kesk-Euroopa varjupaikadel. Elisel ütleb, et tema koer suri aasta tagasi ära. Ent Riki (pildil) on „poole kohaga“ tema oma.