Rene lubas mõelda. Enne Moskvasse sõitu oli ta katastroofi kohta lugenud, kuid ei osanud arvatagi, et asi nii tõsine on. "Vaatasin netist järele, mis toimub, ja klomp tuli kurku." Ta helistas tagasi ja ütles, et sobiv koht lindudele on olemas. Kuulmann pidas silmas talle kuuluvat sauna Tartu maanteel, kus on soe ja on piisavalt vett.

Kuigi laupäev on saunapäev, otsustas omanik sauna veel samal päeval sulgeda – lasi piletimüügi lõpetada ning kui teada sai, et linnud saabuvad õhtul pärast seitset, sõitis ise kohale. Esimese seitsme luige saabudes ei olnud siiski kõik saunalised veel lahkunud. Tosinkond vene meest arutas veel laval ilmaasju. Rene läks ja vabandas, et tänaseks on saun läbi. Keegi ei solvunud – hoopis abi pakuti. Üks saunaline ütles naljaga pooleks teisele: "Sa polegi siiani riigi heaks midagi teinud, nüüd hakka luiki pesema!"

"Esimesel päeval müttasime koos vabatahtlikega kella kaheni öösel. Tuulutasime auru välja ja tassisime linnud sisse. Luiged olid ilmselgelt ärritunud. Kui neid bussist sauna viidi, sai üks kandjatest nokaga vopsu vastu pead. Pärast luiki jõudsid kohale ülejäänud, väiksemad linnud. Kokku toodi Tartu maantee sauna sel õhtul natuke rohkem kui sada lindu. Kümmekond oli kahjuks juba surnud."

Pühapäeval toodi linde veel juurde ja nende vastuvõtuks tuli leida üha uusi ruume. Et kogu saunamaja oli väga soe, kavatseti linde paigutada ka suurde keldrisse, mis tuli enne tolmust puhastada. Kuulmann ostis ehituspoest tööstusliku tolmuimeja ja võttis koristamise ette. "Pärast olid juuksed tolmust püsti peas nagu Nukitsamehel."

Naftast küll pruunikad luiged said halvimast üle ja on silmnähtavalt kosunud. Väiksemad linnud elavad pärast pesemist kahe-kolmekaupa pappkastides, külmunumaid soojendatakse leiliruumis. Sauna uksel seisab silt: "Saun ajutiselt suletud". Ja väiksemas kirjas märkus, et siin abistatakse loodusõnnetuses kannatada saanud linde. 

Rene Kuulmann sai ligi paarkümmend aastat tagasi üle Eesti ja kaugemalgi tuntuks kui lootustandev jääpurjetaja (eks seegi üks põhjus, mis talle õnnetus veelindudega nii korda läks). Esimese võiduni – küll avamerejahil – jõudis ta tüki varem, aastal 1975, kui kuueaastane poiss sai Tallinna meistriks. "Tormisel merel ma peamiselt küll oksendasin, aga see oli ka viimane kord!" naerab ta nüüd.  Jääpurjetamist on Kuulmann harrastanud 22 aastat, 1988. aastal võitis ta kuldmedali nii juunioride EM- kui ka MM-võistlustel. Kuus aastat oli Nõukogude Liidu koondises ja 1990. aastal tuli täiskasvanute EM-il pronksile.

Üks purjetamisvõistlus lõppes Kuulmannile paraku mitmeaastase kohtuprotsessi ja süüdimõistmisega raskete kehavigastuste tekitamises. Ka sai ta lahti Tallinna linnavaraameti juhi kohalt. 5. juulil 1999 purjetas Rene Kuulmann Muhu väina regati esimesel etapil Kihnu, kus võistlusel osalejad ööbisid. Hilisõhtul puhkes Kihnu baaris rida kaklusi, neist viimane Kuulmanni ja kolme mehe vahel, keda ajakirjanduses seostati Linnuvabriku jõuguga. Lööming päädis sellega, et üks meestest sai Kuulmannilt purunenud pudeliga hoobi kaela pihta. Kuigi mees vandus ja väidab ka nüüd, et tegutses afektiseisundis ja enesekaitseks, otsustas kohus teisiti.

Karistus allilmalt tuli aga palju kiiremini kui kohtult. 8. juuli hommikul 1999 süüdati Viimsis koduhoovis põlema Kuulmanni mõlemad autod, neile ligipääsemiseks haavati raskelt maja valvanud saksa lambakoera. Seejärel põletati Pirita jahisadamas maha tema isale, jääpurjetaja Mati Kuulmannile kuulunud jaht. 

Rene Kuulmann möönab täna, et tegelikult kulus see pauk talle ära – sundis paljusid olulisi asju ümber hindama. Selsamal 1999. aastal läks Kuulmann Tartu ülikooli filosoofiat ja teoloogiat õppima, kuigi kõrgharidus oli tal Tehnikaülikoolist juba olemas. 

Tehnikaülikoolis ei omandanud Kuulmann üksnes majandusharidust, kolmandal kursusel asutas ta ühes kursavendadega firma nimega Jungent, mille omanikeringi kuulub tänaseni.

Kuulmannist räägitakse ka kui ühest suuremast Tallinna kinnisvaraomanikust, kellele kuulub palju maju ja pool Piritat. Kuulmann ise ütleb, et see on liialdus ning suurem osa tema kinnisvarast on päritud esivanematelt. Tema vanaisa Johannes Kuulmann oli enne sõda tuntud naela- ja traaditööstur, teistele sugulastele, Brandmannidele, kuulusid šokolaadivabrik ja Meleski klaasivabrik. Ka Tartu maantee saun kuulub päritud vara hulka. Samuti olid Pirita maad Brandmannide omand. Nagu ka mehe sünnikodu Pirita kloostri kõrval, vana villa, kust Kuulmannid enne olümpiamänge välja tõsteti.

Seesama Brandmannide villa ja selle pööningul säilinud vanavara mängisid kaudselt kaasa selles, et Rene Kuulmannist sai kunstikoguja. Enne sõda kuulus Brandmannidele antiigiäri, kuhu Venemaalt Läände põgenejad müüsid kunsti jm. Vene ajal tuli osa sellest varast omakorda müüa Viru tänava "pisarate kauplusse", et nirule palgale lisa saada. Kauplust muuseas juhtis toona kunstikoguja Johannes Mikkel. "Esimese arvestatava kunstiteose sain 1988, kui Brandmannid kinkisid mulle keskkooli lõpetamise puhul Andrei Jegorovi maali, kus on peal Pirita klooster ja ka minu sünnikodu." Tõsisemalt hakkas Rene koguma üheksakümnendate keskel. "Kui teised investeerisid kinnisvarasse ja naftatransiiti, kogusin mina maale."

Praegu kuulub Rene Kuulmanni kunstikogusse umbes 2000 tööd alates Johann Kölerist, Konrad Mägist, Nikolai Triigist, Kristjan Rauast jt klassikutest kuni kaasaja kunstini välja. Tunamullu omandas ta Maalikunstnike Liidu aastanäituse, mis algul kavatseti hävitada. Kunstist on nüüdseks saanud veelgi suurem kirg kui purjetamine. "Ma ei ole ühtki pilti müünud ega kavatse seda teha. Ma ei suudaks neid müüa. Kui peret nälg ähvardab, ainult siis."

Rene Kuulmann

* Sündinud 1969. aastal Tallinnas, lõpetanud Tallinna Tehnikaülikooli ja õppinud Tartu Ülikoolis.

* Abielus, peres kasvab kolm last.

* Tegelnud 22 aastat jääpurjetamisega, võitnud rahvusvahelistelt suurvõistlustelt mitmeid medaleid.

* Hulgifirma Jungent nõukogu esimees ja üks omanikke.

* Eesti ühe arvestatavama kunstikogu omanik, kuhu kuulub umbes 2000 taiest.

* Tema kaugelt sugulased on kunstnik Ants Laikmaa ja kirjanik August Kitzberg.

* Talle kui loomasõbrale ei meeldi jahimehed.