Kuidas mänedžer Schumi kogemuste kohta luiskas



Suvel 1991 pandi Jordani meeskonna piloot Bertrand Gachot vangi, sest ta laskis ühele taksojuhile pipragaasi näkku. Tema koha sai Michael Schumacher, kes polnud kordagi vormel-ühe roolis olnud. Lisaks vaevas meeskonnaomanikku Eddie Jordanit mure, kas Schumi ikka tunneb Spa rada, kus tema esimene võistlus pidi toimuma. Muidu peab ta samal ajal rada tundma õppima ja võistlusolukorras vormel-1 autoga kohaneda püüdma. [Schumi mänedžer Willi] Weber kinnitas Jordanile, et Michael on Spas palju kordi sõitnud...


Teel Spasse tuli see episood Weberi ja Schumacheri vahel jutuks ning nad jõudsid otsusele, et kõige parem on Jordanile oma “eksimus” üles tunnistada.

Weber sai patukahetsusega briljantselt hakkama, öeldes Jordanile, et ajas Spa segamini Zolderiga (endine Belgia GP rada).


“Jõudsime Spasse,” räägib [Jordani tiimi mänedžer Trevor] Foster. “Andrea de Cesaris, meie teine sõitja, oli tuntud Spa spetsialist ja teadis rada hästi. Michael polnud seal kunagi sõitnud.


Ma palusin Andreal võtta sõiduauto ja teha koos Michaeliga paar ringi. Aga Andrea pidas Eddiega läbirääkimisi lepingu pikendamise asjus ja tal polnud aega.


“Milles probleem,” ütles Michael. “Mul on kokkupandav jalgratas Mercedese pakiruumis. Ma lähen uurin rada rattaga.” Tal oli jätkunud ettenägelikkust ratas kaasa võtta. Mitte nii, et ta tuleb meeskonna juurde ja küsib, kus mu ratas on või kas ma saan rollerit laenata või kellegi autot võtta. Ta oli juba enne järele mõelnud, mida tal kohapeal tarvis võib minna.


Kuidas kelner Schumile õlut ei toonud


Kevadel 1993 enne Kanada etappi puhkas ­Schumi viis päeva Nassaus Bahama saartel ja seejärel Floridas.


“Nassaus hakkasin ma isegi raamatut lugema, mis minu puhul on täiesti ennekuulmatu. Lugesin selle ühe hooga läbi. Võtsin kohe ka teise käsile ja kahe nädalaga lugesin ilmselt rohkem raamatuid kui kogu senise elu jooksul. Raamatute autor oli John Grisham ning need kandsid pealkirju “Seltskond” ja “Kohtunik”.


Pärast puhkust Nassaus – kus rannad olid ilusad, aga toit mitte eriti hea – läksin Orlandosse, et külastada Disney ­Worldi. Käisime vaatamas võluri kuningriiki, aga [meeskonnakaaslane] Riccardo [Patrese] ütles hiljem, et mõned veel vahvamad kohad jäid meil nägemata.


Õnnetuseks sai Bahama toidust tõsine probleem, sest see ei sobinud kuidagi minu treeningurežiimiga. Pärast hotdog’i- ja juustuburgeridieeti ei saanud ma jõusaalis kuidagi oma programmiga hakkama ja seetõttu olin Orlandosse saabumise üle väga rahul. Esimese asjana tahtsin minna kuskile saksa söögikohta, süüa normaalset toitu ja juua selle kõrvale ingveriõlut.


Oma suureks rõõmuks leidsin kiiresti sellise koha. Aga kelner küsis tellimuse vastuvõtmise asemel hoopis mu passi. “Miks?” küsisin mina. “Siin peab sul olema pass, kui sa tahad alkoholi osta. Sa pead tõestama, et oled vähemalt 21.” Hakkasin temaga vaidlema, sest passi polnud mul kaasas.


Tagatipuks oli ka kelner sakslane ja see tegi asja ainult hullemaks. See ajas mind kõige enam vihale. Tüüpiline sakslane oma reeglitega.


Ingveriõlut mulle ei toodudki ja siis tellisin alkoholivaba õlut. Aga isegi seda keeldus ta mulle toomast, sest – nagu ta ütles  – seal on üks protsent alkoholi.


Lõpuks ajasin läbi apelsinimahla ja mineraalveega.”



Kuidas Schumi huuli närides esimese tiitli võitis (ja selle Sennale pühendas)



Sügisel 1994 põrkas Schumi Austraalia GP-l kokku peakonkurent Damon Hilliga ja katkestas.


Hill aga jätkas ning Williams kadus järgmise kurvi taha. “See oli kõige hullem hetk,” ütles Schumacher, “kui ma ise ei saanud jätkata, rivaal aga sõitis edasi.”


Schumacher avas turvavöö, ronis Benettonist välja ja sörkis kindaid käest rebides eemale. Hillile piisanuks nüüd viiendas t kohast.


Schumacher ronis üle betoonmüüri ja puges kaitsevõre alt läbi. Tal polnud õrna aimugi, et Hilli auto oli lombakas ning liikus aeglaselt boksi poole. Schumacher võttis kiivri peast ja telepilt näitas teda kogu maailmale huuli närimas.


Hill jõudis lõpuks boksi, auto vasak esiratas blokeerunud. Hullem veel, esivedrustuse õõtshoob oli kõveraks paindunud. Hill istus kokpitis, kell tiksus paigalseistud sekundeid: 7, 8, 9, 10, 11, 12. Kaheteistkümne peal vangutas Hill pead, tõstis kiivri visiiri üles ning nüüd nägid televaatajad tema ainitisi silmi. Need väljendasid umbusku, kurbust, allaandmist, võib-olla ka kibestumist. Sekundid tiksusid, aga sel polnud enam tähtsust. Edasi-tagasi sebivad mehaanikud kogunesid vasaku esiratta ümber ja üritasid kindlaks teha vigastuste tõsidust.


Pardakaameraga võetud kaadrisse ilmus mehaaniku kindas käsi ja puudutas õõtshooba kohast, kus see oli lausa voldiliseks paindunud. Siis ilmus kaadrisse teine kindas käsi, haaras õõtshoovast ja liigutas seda üles-alla, kontrollides detaili tugevust.


Hill istus liikumatult.


Schumacher seisis raja teises otsas betoonmüüri taga ja ootas Hilli möödumist. Oma meistritiitli möödumist.


Mehaanikud lõpetasid Hilli auto ümber sebimise, ta ise aga istus ikka liikumatult.


Schumacher limpsis huuli, need olid ärevusest kuivad. Ta nägi Williamsit väga kiiresti enda poole liikuvat – kuid selle ninal ilutses suur punane number 2. See oli [Nigel] Mansell, mitte Hill.


Schumacher kuulis rajaäärsetest valjuhäälditest, et Hillil on probleem. Ent mis probleem? Siis nägi ta Manselli teist korda möödumas, seejärel kolmandat, Hillist aga polnud jälgegi. “Siis ma mõtlesin, et nüüd on see tehtud.”


Hill ootas ikka boksis. Istudes autos, mida parandada ei suudetud. Ta istus ja lootis, et ehk õnnestub midagi ette võtta, see oli tema ainuke lootus. Kaugemal boksiteel jälgis toimuvat Benettoni meeskond. Hill ronis autos välja ja astus eemale. Benettoni mehaanikud pääsesid äkki tardumusest, hüppasid üles-alla, embasid üksteist ja lehvitasid publikule.


Williamsi boksi sügavustes võttis Hill kiivri peast, õues aga teatasid valjuhääldid, et ta on katkestanud. Schumacher tõusis püsti ja lonkis tribüüni ees edasi-tagasi. Toimunu oli talle teadvusse jõudnud, aga pani teda ikka veel imestusest pead vangutama. Terve meri pealtvaatajate käsi sirutus tribüünilt tema poole, ta lõi mõnega patsi ja surus teisi. Seejärel kõndis Schumacher tagasi sinna, kus ta ennist oli seisnud, aga nüüd oli tema nägu üksainus lai naeratus. Ta naaldus kaitsevõrele, rusikas otsmiku ja traatv&ot ilde;rgu vahel.


Williamsi boksis tõstis Hill rusika taeva poole ja kõverdas käsivarre meeleheitežestiks, ise midagi hüüatades. Ei, need polnud vandesõnad, neid polnud tarvis. Pigem oli see südamest tulev nördimus saatuse üle, mis [–] Hiljem pressikonverentsil teatas Schu­macher, et “Mulle oli kogu aeg selge, et mina seda tiitlit ei võida, Ayrton [Senna] oleks pidanud võitma. Aga teda polnud viimastel sõitudel kohal ja ma tahaksin selle tiitli talle anda. Tema oleks pidanud selle võitma. Ta oli parim sõitja, tal oli parim auto – just seda ma tunnen tema suhtes. Tol hetkel oli raske neid tundeid välja näidata. Ma pole selline inimene, kes tahab ümbritsevale maailmale oma tundeid demonstreerida. Aga ma mõtlesin sellele kogu aeg ja nüüd on õige aeg midagi ette võtta: anda minu saavutatu  mis pidanuks temale kuuluma – talle.”


Kuidas Schumi esimest korda surmast mõtles


Kevadel 1995 puhkas Schumi Brasiilia rannikul. Ta sukeldus korallrahule.


Tema pruut Corinna Betsch ja mänedžer Willi Weber jäid sukeldumise ajaks paati, mis hulpis kaheksa miili kaugusel rannast. Kui aga Schumacher ja tema kaaslased (instruktor, hotelli direktor ja personaaltreener Harry Hawkela) taas veepinnale tulid, polnud paati enam näha – see oli lihtsalt eemale triivinud.


“See oli õudne tunne. Lained käisid päris kõrgelt. Algul ma karjusin, et me kokku saaksime ja üksteisest kinni hoiaksime. Üritasime paadini jõuda, kuid me ei liikunud paigalt, sest lained loksutasid meid edasi ja tagasi. Mulle tundus, et suudan üksinda kiiremini liikuda. Viskasin raskustega vöö minema ja tahtsin ka õhuballoonidest lahti saada. Aga ma ei teadnud, kuidas neist niimoodi vabaneda, et päästevest alles jääks. Nii ma üritasingi ujuda, balloonid seljas.


Ülejäänud kolmel kutil olid jõuvarud juba täiesti otsakorral. Nad lihtsalt lebasid vees, päästevestid hoidsid neid pinnal. Paadist nägi Corinna mind esimesena.”


Schumacher oli terve tunni ujunud, et tema ja ta kaaslased taas turvalisse keskkonda jõuaksid.


“Esimest korda elus ma mõtlesin, et nüüd on kõik läbi,” tunnistas ­Schumacher. “Esimest korda olin ma hirmul, tõeliselt hirmul. Näiteks kui ma Brasiilias avarii tegin ja autot järsku enam roolida ei saanud, siis see mind ei ehmatanud. Meil oli juhtunule selgitus ja me kõrvaldasime probleemi. Ma tunnen end võistlusautos mugavalt, sest ma tean, mida ma seal teen. Aga ma pole kunagi varem surmast mõelnud.”



Kuidas Schumi pärast jalgade murdmist naisele helistada tahtis



Briti GP-l 1999 kihutas Schumacher täiskiirusel rajalt välja. Auto tungis sügavale rehvivalli, kokkupõrke kiiruseks mõõdeti 107 km/h.


“Kui ta rehvidesse lendas, jäi publik surmvaikseks,” rääkis [pealtvaataja Roger] Chapman.


“Teate küll, mida inimesed mõtlesid. Keegi ei öelnud seda, aga kõik vaatasid üksteisele otsa: “Jeesus, see näeb paha välja... nagu see, mis juhtus Ayrton Sennaga.” Täiesti hämmastav, kuidas rahva elevus muutus hetkega tõsiseks hirmuks. Me ei armasta teda ehk eriti, aga kindlasti ei taha me tema surma.”


Kui auto lõpuks peatus, üritas Schumacher end autost välja upitada, aga ei suutnud. “See polnud meeldiv kogemus,” rääkis ta, “aga ma jagasin asja kiiresti ära. Kõige hullem hetk oli see, kui ma püüdsin autost välja ronida, aga ei saanud. Jalg oli kuskil kokpitis kinni. M a ei näinud ka õieti, mis vigastus see oli.”


Chapman: “Publik oli nüüd väga vaikne. Kõik mõistsid, et ilmselt ta kohapeal surma ei saanud, ent millised võivad olla vigastused? Nägime, et ta üritas end autost välja kergitada, aga selgelt ei suutnud.”


Rajajulgestajad ümbritsesid autot ja varsti oli platsis ka vormel-1 peaarst Sid Watkins. Tal kulus kohalejõudmiseks 85 sekundit. Watkins leidis, et Schumacher oli täiesti teadvusel ja täpselt enda moodi ning talle jättis sügava mulje (nii ütles ta Autosportile) “Schumacheri käitumisviis ja tema viisakus, ta oli kõigutamatult rahulik”.


“Tere, Sid, see on ainult mu jalg,” ütles Schumacher, “ei midagi tõsist.” Ta palus Watkinsil helistada Corinnale kohe kui võimalik ja öelda, et tal pole midagi muud viga peale murtud jalaluu. Watkins aga ei teadnud numbrit. Siis palus Schumacher veel [meeskonna juhile Jean] ­Todtile kiiresti teatada, et [Ferrari teise piloodi ­Eddie] Irvine’i auto üle kontrollitaks: “Mul oli piduririke.”


Rajajulgestajad tõstsid Schumacheri kokpitist välja ja panid maha pikali. Watkins pani lahase paremale jalale ja vasakule põlvele – Schumacher kurtis, et see teeb haiget. Kanderaamil viidi ta kiirabiautosse, kombekuse ja privaatsuse nimel varjasid rajajulgestajad teda uudishimulike pilkude eest suure rohelise tekiga. Kui teda minema tassiti, tõstis Schumacher käe ja lehvitas.


“Nad tulid koos selle suure sirmiga, millega tavaliselt varjatakse väljasõitnud pilooti,” rääkis Chapman, “aga seetõttu ei teadnud keegi pealtvaatajatest, mis tegelikult toimub. Tribüünilt nägime ka suuri ekraane raja ääres ja TVst paistis rohkem kui meile otse. Kõik olid aga ikka mures. Täpselt nagu Senna puhul ei teadnud tol hetkel keegi olukorra tõsidust. See kestis niikaua, kui ta oli juba kanderaamil ja ennast seal istukile ajas. Me nägime seda ja kõik ütlesid üksteisele: “Oh, ta on vist terve.” Atmosfäär muutus kohe normaalsemaks.”


Soov koju helistada sai täidetud, kui ­Schumacher jõudis raja meditsiinikeskusse. Keegi ulatas talle mobiiltelefoni ja ta sai ise kõne võtta. Tunni aja jooksul vaadati teda üle, seejärel tõsteti ettevaatlikult kopterisse ja viidi Northamptoni keskhaiglasse.