Ettepanekule esineda
odekolonni asjus asjatundjana reageerib neist siiski vaid kaks,
Juri
(39) ja
Sergei
(37). Teised pelgavad
fotograafi.
Juri nägu kaunistavad hiljutisest löömingust või rängast
kukkumisest saadud silmapaistvalt koledad haavad.
“See on teine kord, kui
minust ajalehes kirjutatakse,” seletab Juri, kui oleme Tornide väljaku parki
jõudnud ja ta on pingile istuma kukkunud. Eelmine kord, nagu selgub, oli
1985. aastal. Krimirubriigis. Juri näppudel on näha selgelt vanglasõnumiga
tätoveering.
Juri on tegelikult väga vintis. Vaevu seisab jalul. Seda ta
mäletab, et töötas kunagi raudteel ning 1994. aastal lõi ta naise enda juurest
minema.
Kruvinud lahti vaarikamaitselise odekolonni pudeli ehk buliku,
võtab ta lonksu ning mõmiseb rahulolevalt: “Malina, eto harošaja štuka.”
Sergei on sirgem ja siledam. Nahkjope ja viigipüksid. “Ma olen pool aastat
seda joonud,” paljastab ta asjalikul moel ning võtab näppude vahele pudeli
sildiga Dolina aromatov (lõhnade org) lisamärkega – persik (virsik).
Selgub, et pool aastat tagasi, kui ta odekameheks sai, läks ta naisest
lahku ja kaotas töö Paljassaare sadamas. Nüüd joob ta iga päev. Peenelt pöidla
ja nimetisõrme vahel pudelikest hoides ning väikest näppu kergitades järgib ta
Juri eeskuju.
Kraam läheb alla rahulikult. Grimassi ei tule. Peale ei
hammusta.
Romantilise nimega lemmik
Odekat müüakse
paljudes Tallinna putkades. Valik on kirju. “Ostetakse kõike ja juuakse kõike,”
selgitab Jaama turul täiusliku odekolonnivalikuga kioski müüa.
Aknal on
rivis kuue-seitsmekroonised Dolina aromatov sarja kuuluvad napsud, tavaline
“kolmekordne”, piirituse baasil valmistud hambaeliksiir Ulõbka (naeratus) ning
lai valik lapikpudelitesse villitud eksklusiivsemaid ja pisut kallimaid marke –
Krasnaja Moskva, Saša jne.
Aga keskendugem nüüd asjatundjate
kommentaaridele.
Juri ja Sergei kiidavad üksmeelselt just Ukraina firmas
Kone toodetud “Lõhnade oru” tooteid. Need on odavad ja normaalse maitsega.
“Troinoi” on Sergei hinnangul puhas ja kange. Aga mõnusat maitset
pole.
Hambaeliksiiri, mille etiketilt võib lugeda, et seda soovitab Ukraina
stomatoloogide assotsiatsioon, mehed proovida ei taha. Vedeliku sinakas toon
häirib. “Mingi jama on siin. Uskuge mind, ma olen ju joodik,” täheldab Juri
pudelit läbi valguse takseerides.
Ekslik on arvata, et eksklusiivne ja
hinnalt pisut kallim lapikpudel, millel kiri Landõš (maikelluke) Jurit ja
Sergeid kuidagi erutanud oleks. Seda ega ka teisi lapikuid tavaliselt ei jooda.
“Need haisevad vastikult,” märgib Sergei.
Kaks bulikut, üks peatäis
Kas odeka joomine vastik pole?
“See on parem kui viin," tunnistab Juri. "Viin teeb pea haigeks, see mitte.”
Eriliselt rõvedal kombel sülitab ta maha tohutu rögaklimbi, läidab Priima ning
toonitab siis, et loomulikult mingi teise alkoholiga odekolonni segamini juua
ei maksa. Kui nii juhtub, on tagajärjed halvad.
Sergei, kes on Juri
praalimist vaikides jälginud, märgib, et tegelikult pole viina ostmiseks
raha. Selles ongi kogu asi.
Jutu lõpetanud, nopivad Juri ja Sergei neile
eelnevalt preemiaks lubatud kuus pudelit odekolonni kokku. Kaifi saamiseks
piisab kahest bulikust. Persooniti on kogused erinevad.
Vahetult enne
seda, kui me laiali läheme, nuiab Juri veel honorari – viis krooni. Viivu
pärast teeb sama ka Sergei. “Pirukate jaoks, ausalt,” hüüab ta järele.
Ilmselt on mõnele viin kallis
Joodikute hulgas populaarset odekolonnisarja Dolina aromatov ja teisi
Ukraina parfümeeriafirma Kone tooteid impordib Eestisse OÜ Laminto.
Vastab firma meestöötaja:
Kas teate, et teie imporditav odekolonnisari Dolina aromatov on väga
populaarne alkohoolikute hulgas, kes seda joovad?
Võibolla
juuakse. Keegi joob Aknooli, keegi odekolonni. Ilmselt on mõne jaoks viin
kallis.
Olete te kursis, kas keegi seda lõhnastamiseks-desinfitseerimiseks ka
kasutab?
Seda on raske öelda.
Kui palju teie firma aastas odavat odekolonni müüb?
2000 pudelit.
Mis on populaarseim mark?
Seda ma küll ei tea.
Odekolonn – kölni vesi, lõhnavesi, värskendav ja desinfitseeriv eeterlike
õlide alkohollahus. Prantsuse keeles eau de Cologne.
