Vaikne septembrikuu pühapäev Tallinna Keskhaiglas paar aastat tagasi. Tuleb teade, et naine kiirabiautos sünnitab. Kindad käes, lähen vastu.
Sünnitaja näeb rahulik välja, lebab ühte punkti vaadates raamil, ei vasta küsimustele.
Siis saan aru, et naine on šokis. Kuulan tita südamelööke – korras!
Naisel jalgade vahel köögirätik, võtan selle ära. Rebendid! Nagu oleks juba sünnitanud. Küsin, ega seal kuskil last olnud. Ei olnud.
Viimaks hakkab naine rääkima.
Neljakümnene kõrgharidusega venelanna. Eluaeg ravinud viljatust.
Kui päevad ära jäid, mõtles, et on juba nii vana, et päevi enam ei tulegi.
Kui laps liigutas, siis mõtles, et gaasid.
Kui lootevedelik kõhus loksus, mõtles, et südamehaigusest tekkinud vesi ja pani südamearstile numbri kirja. Aga ei jõudnudki oma järjekorda ära oodata…
Eelmisel päeval oli proua metsas seenil käinud, seenekastme vaaritanud ja ohjeldamatult söönud.
Pärast seda löönud kõhu lahti. Aga potil käimine pole aidanud, kõht valutanud ikka hullemini. Naine ei saanudki enam kempsupotilt ära, ähib ja puhib seal.
Suurt kasvu priske naine, ei saa ise arugi, et on rase, et sünnitab. Poti peal punnitamisega tuleb titt hästi edasi. Et veel hetk ja kukub potti.
Naisel oli ülemise naabriga kokkuleppe, et kui midagi on pahasti, kopsib vastu veetoru. Kopsiski, naaber tuli ja kutsus kiirabi.
Kiirabi ütles naisele, et ta kohe sünnitab. Naine sai teatest šoki ja sünnitustegevus vaibus.
Aga haiglas ta toibus, sai oma olukorrast aru ja aitas kaasa. Sündis ilus tütarlaps, 3800 grammi.
Siis vaja mehele teatada. See ei aima ju asjast midagi!
Aga mees taipas ruttu. Juba kahe tunni pärast tuli, ülikond seljas, suure sületäie punaste nelkidega.
Selle loo jutustas Erahaigla Fertilitas ämmaemand Ingrid Liin mõne nädala eest Eesti Ämmaemandate Seltsi 75. juubelisünnipäeval.
