Seitse päeva: Jaan Ruus: Kino ja muru

Esmaspäev
Panen Nice’i-Frankfurdi lennukis piletikontsu taskusse ja avastan Cannes’i festivali kaelakaardi. Prantsusmaal toimib igal elualal etikett – la règle – ja prantslased peavad rangelt kinni vorminõuetest. Festivalipaleesse ja filmiturule läbi turvakontrolli sissepääsu võimaldav badge professionel jaguneb eraldi filmituru kaardiks ja pressikaardiks. Filmituru kaarte on kaht liiki: lillad ja sinised. Pressikaardid jagunevad seitsmeks. Kõiki uksi alati avab carte blanche – valge kaart. Seejärel tuleb roosa kaart kollase täpiga – züriide jaoks. Siis tuleb lihtsalt roosa kaart – olulistele päevalehtedele. Seejärel sinine kaart vähem olulistele päevalehtedele, nädalalehtedele ja ajakirjadele. Oranžid ja hallid kaardid fotograafidele, kollased meediatehnikutele. Piletite saamisel on oma hierarhia: filmiklubid ja mitmesugused organisatsioonid. Ning paleetreppide juures silmasin dešifreerimatut pealdist: Invitation letters X.

Mul oli algul sinine kaart, lõpuks õnnestus saada roosa.

Tagasijõudnult loen Eesti Päevalehest hämmeldunult Annika Koppeli festivalikirjutist. Kuldse Palmioksa võitnud Tai filmis “Onu Boonmee, kes saab mäletada oma eelmisi elusid”, milles meie sekka ilmuvad ammusurnud inimesed, näeb ta kollijuttude ja õudusfilmide naljakat maailma ja tõmbab paralleele Andrus ­Kiviräha loominguga. Viruskundrad, Kratid ja Ivan Orav peaksid siiski kuuluma ühte teise žanri koos pehmete ja karvastega. Kodused paralleelid meelitavad, kuid tailane Weerasethakul usub hingede rändamisse tõsimeeli.

Teisipäev

Raamatukaupluses saan peapöörituse. Korralikke raamatuid saab päevaprae hinnaga või odavamalt. Tarkus odavneb. Karl Marxi “Tarkuseraamat” maksab 15 krooni. Priit Aimla 35 aasta vemmalvärsside kogumiku “Igal linnul oma laul” saab 14 krooni eest. Vaclav Haveli elulugu maksab 10 krooni. Ka Peep ­Vainu eneseabiõpik ei ole endises hinnas – nüüd ainult 99 krooni. Ostan J. Randy ­Taraborrelli biograafiaraamatu “Elizabeth”, ­Elizabeth ­Taylorist. Enne 348, nüüd 149. Võit 59%. Hea uuriva ajakirjanduse ja freudismi kombinatsioon. Iga kooliõpilane teab, et see Taylor on olnud kaheksa korda abielus. Aga et ema asus tütart kaheaastaselt staariks kasvatama ja et 55 filmis mänginud Elizabeth pidi oma puuduva lapsepõlve hiljem täiskasvanuna vaistuliselt kätte võitlema, seda teame vähem. Ka seda, et ta tegi läbi vähemalt kakskümmend tõsist operatsiooni ja magas 35 aastat kahe tableti unerohuga, mille võttis sisse koos paari klaasi alkoholiga. Ning et ta asutas aidsi vastu võitlemise fondi. Praegu on ta 78aastane. Taylorist on ka meeletult palju materjali: raamatud, telesaated, ajalehed on teda täis. Eesti staare on dokumenteeritud võrratult vähem. Taylor, muide, jäi igale poole hiljaks nagu Lennart Merigi. Mõnel inimesel juba on kogelev ajataju, leian vabanduse selles asjas ka endale.

Kolmapäev
PÖFFi programmikomisjonis arutame Balti filmide konkurssi. Rahvusvaheline kriitikute žürii on levitanud teavet, et Balti filmid pole eriti head. Arutame, et dokumentaalfilmid on palju paremad. Otsustamegi sisse seada eraldi konkursi mängu- ja eraldi dokumentaalfilmidele. Eesti tõsielufilmid igatahes kannavad.

Neljapäev
Kell kolm algab Eesti Kinoliidu täiskogu. 183 liikmest on kohal 80, siis 44 protsenti. Esimees Peeter Brambat teatab rõõmsalt: “Meie põhikirjas ei ole enam punkti, mis nõuaks arvuliselt ja protsentuaalselt kvoorumit. Nii palju, kui meid kokku tuleb, ongi kvoorum.”

Viie tunni möödudes algavad valimised. Minnakse sedeleid paljundama. Saal pimendatakse ja grandioossest projektist “Eesti filmi admebaas” alustab loengut koos ekraanidemonstratsiooniga Hagi Šein. Kell on kaheksa läbi, aeg-ajalt tõuseb mõni püsti ja kaob uksest välja.

Olen koridoris (Šeini loengut on kahel korral kuuldud), kui lahkub Arvo Valton. “Väga hea loeng, kuid mitte õhtul kell üheksa,” ütleb ta ja kaob.

Kell 21.11 ilmub häältelugemiskomisjoni esimees telerežissöör Georg Jegorov. Valituks osutuvad nii noored kui vanad ja välja jäävad need, kes vähem tuntud. Valitud juhatus otsustab välja puhata ja ei teata esimese koosoleku aega. “Meil on kõik tänapäevased kommunikatsioonivahendid,” ütleb mulle senine esimees Brambat. “Ja sellepärast me sageli nii võõrandunud olemegi. Võimalused loovad sageli illusiooni, et kõik on korras ja tegu tehtud,” vastan mina.

Reede

Kell kuus Kinomajas tähistab eesti filmioperaator ja režissöör Vitali ­Gorbunov 90. sünnipäeva. Gorbunov on ajalooline nähtus, kes kehastas kogu Tallinnfilmis valitsevat vaimsust: nõukogulikku riigitruudust, piiratud silmaringi, kompartei juhtkonna nõuete tähttähelist järgimist. Gorbunovi filmidele andis ilmet leidlikkuse ja maitse puudus, klišeelikkus ja stambilähedane mõtlemine. Muide, Gorbunovil õnnestus teostada oma kauaaegne unistus – teha film Mihhail Kalininist. Ja tema elutöö – “August Tallinnast” (1975) – ei ole ei üle pingutatud, konstrueeritud ega pateetiline. See annab ajaloodokumentidele tuginedes inimliku ja mõistetava portree tolleaegsest Tallinnas töötavast Volta treialist.

Kusagil Kesk-Venemaal oleks Gorbunov olnud väga hea ja kindla moraaliga algkooliõpetaja.

Suvilas ootab niitmata muru. Saadan Gorbunovile mõttes juubelitervituse ja luban endale, et korjan “ajaloo prügikastist” üles punase aja filmid, mida oleme pimedalt põlastanud.

Laupäev
Tallinnast Eisma suvilani põhjarannikul on umbes 100 kilomeetrit. Alati teeme abikaasaga vahepeatuse Rakveres. Kohaliku Kuulutaja, Rakvere suurmoguli Grossi kauplusest tasuta saadaval, reklaamkuulutused on heaks Rakvere tutvustajaks. Olen ikka reklaami käsitlenud elulaadi infona. Tööotsimise kuulutusi on mõned. Kas Rakveres töötust siis polegi?

Rakvere turg on hämmastavalt vaene. Tilli pole üldse. Lõpuks õnnestub osta tillitaimi. Maasikad on ainult Hispaaniast. Kuhjaga on hiina jalatseid ja rõivaid. Vanakraamikauplus on täis nõukaaja ordeneid ja medaleid ja saksa raudriste. Viimased osutuvad hiljuti tehtud koopiateks.

Ostan “Elada rahus ja sõpruses”, raamatu Hruštšovi visiidist Ameerikasse 1959. aastal, mis N Liidu riigimehele hästi mõjus. 10 krooni.

Pühapäev
Päev kulub muruniitmisele. Korraliku niiduki ja trimmerita ei saa tänapäeval läbi ükski korralik eesti perekond. Avastasin juba eile Rakveres, et niidukibensiini standardkanister, mis mullu maksis 229 krooni, maksab nüüd 299 krooni. Rahandusminister Ligi peab Euroopas vaeva nägema, tõestamaks, et inflatsioon ei ähvarda!

Muruniitmisest on saanud elulaad. Kinoliidu üldkogul teatasid kaks kolleegi, et nad on suvilas seda teinud juba kahel korral. Diskussioon sellest, kuivõrd häirib niidukimootori surin naabreid ja mis kell võib/tuleb muru niita, on haaranud raadiojaamad. Kõneldakse luterlikust tööeetikast ja sellest, et eestlane ei oska puhata.

Praegust kirjutades mõtlen, et pole kahel nädalal üldse pääsenud kino küüsist. Hitchcock lohutas näitlejatar Ingrid Bergmani: “Ära ole mures, see on ju ainult kino!”