Seitse päeva: Tiina Jõgeda: Eesti kodanikke jääl, kontserdil ja lillepoes
Reede-laupäev-pühapäev:
Jääsurf
Vend kinkis mulle jõuludeks oma vana jääsurfilaua ehk purjekelgu, millega loodan Harku või Maardu järvel enne suvise surfihooaja algust ikka mõne triibu ka teha.
Surfarid, keda suusarajad neelanud pole, kogunesid nädalavahetusel Haapsalus Tagalahel, kus peeti Euroopa jääsurfi meistrivõistluste etapp ning Eesti jääsurfi karikaetapp Aloha Ice Challenge 2010. Nii oli see kõik mõeldud. Tegelikult läks nagu tavaliselt – võistluste aegu valitses tuulevaikus nagu Jaan Tätte laulus, kohe järgmisel päeval aga puhus mis hirmus. Triibutamisvõistlused (rajasõit) jäid pidamata, küll aga said tuule (3 m/s) alla slalomistid. Neile piisab sajameetrisest platsist ning selle valmistas loodus kenasti ette: laupäeva õhtul oli lahesopil vesi väljas, see külmetas ööga läbi ning hommikuks oli Glebova-vääriline jää võtta.
Osavõtjaid oli loodetust vähem, sest surfarid on nagu Kristina Šmigun – sõidavad ainult kulla peale. Paljud registreerunud ei hakanud end glissi-ilma puudumisel Haapsalu jahtklubi kohvikust kaugemale ajamagi.
Võistluste peakorraldaja Toomas Jürjo: “Lätlased ja soomlased tegid meile ära. Eestlased pole seda ala enda jaoks veel avastanud, see on alles värske asi.” Arvestades lõputut talve, on jääsurf muidugi tulevikuala.
Üha sagedamini kuuleb suusa- ja surfifoorumites ohkamist, et mogren ja wassberg on sel talvel üksjagu tüütuks muutunud. Siis ongi õige aeg paarist vanast mäesuusast ja vineeritükist surfikelk meisterdada ja uut ala proovida.
Ka Haapsalus võis imetleda paljude meistrite käteosavust, ent slaalomikelke leiab Toomas Jürjo Aloha Surfi poest.
Esmaspäev:
Roosid nagu heeringad
Naistepäeva õhtuks on Tartus Tuglase Ärikeskuse lillepoe letile jäänud vaid üks majesteetlik orhideeoks ning viis rohelist tulpi. Need pani poe omanik Juhan Kaivo juba ammu oma naise ja tütre jaoks tallele. Vaevalt et temast endast õhtul pärast aasta kõige hullemat tööpäeva peopidajat on. Lillepoe pidamine pole kuigi romantiline ala, sest õrnade õite varjus toimib karm äri.
“Eestisse toovad hulgikaupmehed Hollandi lilleoksjonite jäägid. Kõige paremad – ja mõistagi kõige kallimad lilled rabavad ära Venemaa edasimüüjad, siis Rootsi, Norra ja Soome omad. Meile jääb Euroopa rämps ja vahet pole, kas osta see Stockmannist või Annelinnast,“ räägib Juhan.
Keskmine korralik Euroopa roos, mis säilib kümme päeva, maksaks meil 120 krooni. “Roosi teeb kvaliteetseks see, et teda on titest saadik mürgitatud. Teisiti ei saagi. Lille teekond Kolumbia orjapõldudelt Hollandi kesklattu, sealt oksjonile ja siis autoga Baltikumi võtab päevi. Roos hakkab surema sel hetkel, kui ta puutub kokku veega, sest siis hakkavad mürgid lahustuma.”
Sestap on raskustes eestimaised roosikasvatajad, kel ei jätku raha oma lilli sünnist saati mürgitada – ja jäävad selle tõttu karmis konkurentsis lõunamaistele lillemuumiatele alla.
“Tohutu probleem on see, et lilledest tehakse hulgikaup ning neid müüakse nagu heeringaid tünnis. Isegi ehituspood Bauhof, mis peaks müüma kärusid ja tapeeti, müüb pidupäevadel lilli. Selveris müüakse saja krooniga 20 roosi tsellofaanis. Paraku on see Aafrika rämpsroos, mis on ilus niikaua, kuni ta on kiles. Vaadake, mis Selveris toimub: lilled on pakkidest välja kistud, vedelevad maas, müüjaid ei huvita – see on lillede surnuaed. Lille ilu mõiste kaob ära.”
Väikeste lillepoodide floristid ei suuda “tünniheeringaga” võistelda. Neil kaob stiimul teha huvitavaid kimpe, aga see on tegelikult väikse lillepoe ainuke mõte: “Me teeks rõõmuga kompositsioone, mis panevad ostja ahhetama, aga kui järjekorras tammuvad viie tulbi ostjad, siis ei saa loomingule aega kulutada.”
Asi, mida inimesed ei tunne, on lillepoe-etikett. “Ostjal ei maksa kättpidi vaasi ronida. Viidaku käega, küll mina talle soovitud õied välja valin, muidu ei jää lilledest midagi järele,” ütleb Juhan.
Kolmapäev:
Rohujuuretasand
11. märtsil möödub 20 aastat Eesti Kongressist. Oli see vast sündmus! Nüüd asub ta ajaloo tordikarbis, suure sinimustvalge lehviga kinni seotud, ja sellest räägitakse vähe.
Helistan omaaegsele Eesti Komitee aktivistile Sirje Endrele. Küsin, kas ta laupäeval mälestuskontserdile läheb. Kelami ja Velliste teravate, politiilise elu ja surma küsimuste (kas Eesti Kongress peaks end kuulutama rahva kõrgeimaks võimorganiks? Jah, peaks, aga pole ju füüsilist jõudu keset Nõukogude Liitu seda võimu kanda. Kas peaks nädala pärast toimuvatel Ülemnõukogu valmistel osalema? Kui jah, siis on see kokkuleppimine kommaritega, kui ei, siis on tulemuseks rahvuslik lõhestatus) asemel laulavad nüüd mudilaskoor ja Mäks ja Ilves ütleb rahvale midagi turgutavat.
Endre peab telefonis sütitava kõne: “Eesti riik on kaugenenud Eesti Kongressi filosoofiast – mõtlen aatelisust ja missiooni, et riik on ühislooming. Loojad oleme meie kõik – kodanikud,” ütleb Endre, lisades, et on enda üllatuseks tagasi poliitikas – Juuru vallavolikogu esimehena. “Meie Juurus tahame kihelkonda taastada. Alustame dialoogi inimestega, läheme rohujuuretasandile. Nagu tookord.” PR-töös on Endre alati kõva olnud.
“Riigis pole mitte raha kaduma läinud, vaid võime ja soov kõnelda inimesega,” põrutab Endre.
Kolmapäeva hommikul saan Endrelt mõtiskluse “Eesti Kongressist 20 aastat hiljem”. Ta tsiteerib Joel Luhametsa, kes seletab Eesti Kongressi unustamist selle tohutu mõjujõuga. “Eesti Kongress pani mõnelegi vastasele suhu sõnad, mida see mees oma peast poleks iial öelnud”.
Mina lähen ka kontserdile nostalgitsema, sest tunne “ma-olin-ka-tookord-siin” on vägev. Endre tuleb ka.
“Kodanike registreerimine, mis algas rohujuure tasandilt, on maailmas erakordne idee oma lihtsuses. Sest see polnud ju ainult nime kirjapanemine. Allkirja andmine tähendas truudusevannet Eesti riigile ja emakeelele. See nõudis üksjagu meelekindlust, sest KGB eksisteeris veel täies jõus ja võõras vägi oli territooriumil. Kuid iga uus allkiri, olgu ta antud Tartus, Narvas, Jõhvis, Jõgeval, Pärnus, Valgas või Juurus, oli omapoolne kinnitus Põhiseaduse preambulas sõnastatule: Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…
Kodanike registreerimisega algas Eestis aeg, mida iseloomustas “dialoog üle kihelkondade piiride”. Inimestel oli suur huvi kuulda, mida keegi teine ütles. See dialoog on tänases Eestis puudu. Räägitakse, kuid ei öelda midagi. Kuulatakse, kuid ei kuulda. Kui inimesed üksteisega kõnelevad, nad tihti ei vaata silma, vaid mujale. Loosung asendab elu mõtet. Kui plaanis on haldusreform
15 + 5 (teema: maakonnad valdadeks!) või saja kahe taastamine (kihelkonnad tagasi!), siis “rohujuure” asemel annaksid nüüd allkirju erakonnad. Poliitik peab varakult hakkama harjutama, kuidas mõtelda erakonna võimulpüsimise raamides, mitte aga rakendama oma ideid riigi kui loomingu huvides. Reeglil on muidugi erandeid,” lisab ta. “Õnneks on Eesti maastikul tipp-poliitikuid, kes teevad riigiehitustööd ausalt ja tundliku südamega.”
