Teadmise, et on olemas Võhandu jõe maraton, ja idee, et võiksin sellest osa võtta, andis aktiivne alternatiivspordihuviline Tanel Jaanimäe, kui oli näinud mu paarisaja krooni eest ostetud nn kummipaati.

Kaks aastat tagasi läksingi sellega uhkelt starti ja sõitsin paari kilomeetri pärast pealtvaatajate suureks rõõmuks paadi kännu otsa puruks. Mind märgiti katkestajaks, kuid tagavarajullaga kihutasin väljaspool arvestust 50 kilomeetrit Reoni välja ja polnudki koomas, kuigi esimest korda elus sõitsin kummipaadiga nii pikka maad ja see pole füüsiliselt just kõige kergem tegevus.

Mullu ostsin 45 euro eest juba veidi kobedama ja tugevama kummipaadi ning jõudsin maratonil päris kenasti edasi, kuni oskasin võistluse ajaloos esimese ja vist ka viimasena kummipaadiga veskipaisust alla sõites üle kaela käia.

Tänavu otsustasin õppida kõikidest oma vigadest, loobuda rumalustest ning läbida peaaegu sajakilomeetrine Võhandu maraton maailmas esimesena üksinda, selg ees, tavalisel kummipaadil.

Võtsin lastepaatide asemel kasutusele kolme meetri pikkuse Vene päritolu Vega ja valmistusin hoolikamalt, optimeerides varustust ja tabletinorme. (Magneesiumitabletid kuuluvad staieri kohustuslikku menüüsse. Nad on salakavalad, sest teevad mingist hetkest kõhu lahti, mis juhtus minuga mullu.) Võisin riukliku Võhandu jõega lahingusse astuda.

Laupäev, 21. aprill. Kell 6.30

Jää pole Tamula järvelt, kus kanuud ja süstad peavad tegema algul 5 km pikkuse ringi, lahkunud. Korraldajad üritavad mootorpaadiga jäässe kanalit murda, kuid see on plastpaadile üpriski destruktiivse mõjuga. Loodus on tugevam.

Stardipaigas kõlaritest kostva reipa tümpsu katkestab hiioblik sõnum: stardijoon on üle viidud 5 km edasi Kirumpää silla juurde ja sinna jõudmiseks on aega ainult tund. Loobin oma asjad paati ja pääsen Tamulalt minema kell 6.45. Minuga koos tormavad sajad kanuud, kajakid ja raftid, kokku üle 400 aluse. Jõele jõudes võitleme elu eest. Inertsed kummipaadid põrkuvad halvastijuhitavate kanuudega, kiired süstad tekitavad enda järel tülikaid laineid. Üksteisest mööda püütakse ronida ka kõige kitsama pilu kaudu.

Kell 7.45

Olen Kirumpää kaarsilla juures ja starti 15 minutit hiljaks jäänud. Jätkan vaevalises tempos. Teadsin küll varasematest kogemustest, et esimesed 20 kilomeetrit on kõige raskemad, aga miks just nii rängad! Vega on igavene kobakas, pikendatud aerud rasked ja kõik sõidavad minust mööda. Jõevoolu pole ollagi. Päike kõrvetab ja riided soonivad. Ja millised igavad maastikud ja irvitavad külamehed. Ma-sen-dav…

Kell 11.45

Paidra veskitamm, lõpuni 70 km. Esimene koht, kus paat tuleb veest välja sikutada ja teisele poole paisu tassida. Krapsakas Külli (minu tuginaiskonna ainus liige) aitab mind, kuigi järsust kaldast kolaka kummipaadi alla vette laskmine on kaelamurdev tegevus. Eemaldan aerupikendused, sest nüüd algab kummipaadimeeste paradiis, kärestikuline, puuderisu ja kive, inimeste loodud kunstlikke tõkkeid (ülimadalad sillad, millest ainult plankides läbi pääseb, purded ja rauakolakad) täis kiirevooluline 35kilomeetrine lõik, põnev nagu vana kooli arvutimäng. Ja juba on sõudepaadi, süsta- ja kanuumehed hädas, panevad bambusesse, kolistavad kividega, käivad ümber, põevad veskitammide pärast. Muidu kihutate meist ülbelt mööda, aga nüüd passite aralt meie taga. Paras!

Kell 13.30

Leevi hüdroelektrijaama (60 km lõpuni) juures on esimene lõks — tasuta supp. Inimlik ahnus võidab kõik muu ja võistlejad tormavad end täis õgima, kaotades kümneid minuteid ja sellega ühes väärtuslikke kilomeetreid. Mina olen targem, jätan rivaalid kõhtu orjama ja koos Külli ja tundmatu noormehega tirin tonnisena tunduva kummivorsti teisele poole mühisevasse vette.

Leevist Reoni on umbes 15 km pikkune lõik, mida peetakse kõige ekstreemsemaks, sest seal on NEED paisud. Neli paisu, mis kanuu- ja kajakimeeste hääle värisema panevad. Ka mina kardan neid (natuke), sest eelmise aasta Viira äpardus ei taha meelest minna. Kuulan tarkade inimeste nõuandeid, et võta hoog sisse ja sõida otse, mitte külg ees, nagu ma mullu proovisin. Seekord ma imekombel ümber ei käigi.

Süvahavva legendaarse kose (Süvahavva on teistest paisudest suurem, mistõttu teda nimetatakse suurustavalt koseks) juures veelgi kuulsama kollase rauakolaka otsas passivad inimesed, kes naudivad plastpaatide kummuliminekuid ja vees abitult siplevaid võistlejaid. Ka mina põrkan vastu seda konstruktsiooni, aga minuga ei juhtu pealvaatajate pettumuseks mitte midagi.

Kell 15.50

Reo autosilla juurde on parkinud ridamisi võidusõidu poolelijätjad, sest minna on veel 55 kilomeetrit. Aga kui kõike ei jõua, tee poolgi, nagu kirjutas huumoriklassik.

Reost algab raftija põrgu. 20kilomeetrine lõik, mis äärmuslikult käänuline (oomega-kuju on siin jõe lemmik), riukliku veevooluga ja lõpeb kilomeetreid laiuva Leevaku üleujutusega, kus jõesängi annab rohututtide vahel otsida. Selle valu ja vaeva käes jõuad hakata vihkama kõike: neid halle tsaariaegseid heinamaid, ühesuguseid majakökse ning saunalobudikke, seda “PEETER+MARIA” kirja kogu aeg korduvalt liivakalju sisse kraabituna. Vaheldust pakub võistlemine. Käänulisel alal saan päris kenasti hakkama. Hiigelkummipaadiga nr 64 passime üksteist, 6 km/h sees, tundide viisi. Aga lärmakas 178 elik Tiigritiim pressib ikka lõpuks ette ja kaob õhtusse.

Lõputuna näival Leevaku paisjärvel kihutab minust sõnagi lausumata mööda mu kalli kaasa Lagle koostatud raftkond Kodukobrad, kes on võtnud eesmärgiks olla maailma esimene Võhandul finišeerinud kummipaadinaiskond. Kuus naist teevad sihikindlalt kõva tööd, väikesed äpardused, nagu jääkülma vette sulpsatamine, pole neid häirinud.

Kell 20.00

Neetud paisjärve lõpetab Leevaku hüdroelektrijaam, mille juures podiseb supipada koos lõbusate maratoonaritega. See on viimane loobumiskoht, siit edasi lähevad vaid kõige kõvemad viimast veerandit katma. Panen kuivad riided selga (alles paadist välja ronides märkad, et oled mingil kummalisel moel märjaks ja külmaks muutunud) ja ronin uuesti jõevoolude käsutusse, sest päike loojub kiiresti. Leevaku–Räpina 16 km lõigu esimese poole moodustab peamiselt kaunis metsaalune suliseva veega. Vaikselt paadiga hämaras õiget suunda otsides kuuled, kui kõrvulukustavalt laulavad linnud, kui mõnusalt lobistavad koprad, kui kutsuvalt suliseb kivide ja roigaste ümber.

Lõigu teine osa on hiiglaslik Räpina paisjärv. Rumala peaga polnud ma sel aastal eelnevalt olukorraga tutvunud. Ja kohe satun selle vetevälja kurikuulsatesse kõrkjalabürintidesse. Kõrkjad on siin viie meetri kõrgused monstrumid. Aga mingi ime läbi õnnestub siiski väljapääs leida. Minu taha ilmub juba täielikust pimedusest raft 340, mille meeskond taskulambi abil teed otsib. Ja just siis, kui tee on lõpuks klaar, põrutab suur kollane mürakas toore jõuga Räpina elektrijaama suunas. Minust pole talle vastast. Aga ma ikkagi liigun.

Kell 23.45

Räpina kontrollpunkt ja üleminek tammist on märgistatud suure täispuhutava väravaga, nagu oleks seal autoralli autasustamispoodium. Pahuravõitu korraldajaonu küsib hoolega üle, kas ma ikka jätkan. Aga oleks ju nõme jätta pooleli 9 km enne finišit. Kuigi ees on pilkane pimedus, mida asun selg ees läbima. Õnneks olen kunagi selle lõigu läbi sõitnud ja midagi nagu mäletaks. Midagi. Varsti orienteerun peaaegu et tähtede järgi, sest taevas on heledam kui maa ja peegeldub jõepinnal. Tõuseb nõiduslik udu ja taskulambist pole kasu.

Öösel pimedas pingul närvidega hakkad endale igasugu asju ette kujutama. Igal pool kõrguvad tohutud monstrumid, mulle tundub, et kuulen mingeid hääli, sageli ei saa ma absoluutselt aru, kuhu poole see jube jõgi suundub. Üllataval kombel möödub vahepeal veel kaks hilist kanuud veidi isegi liiga lõbusate noortega pardal. Ühe liikmed (nr 234 Reigo Kimmel/Mikk Kimmel) küsivad: “Noh, oled vist jõudnud siin kõik mõtted juba ära mõelda?”

Mul on läbida veel palju-palju käänakuid, kuni näen Võõpsu lähedal üht jõulupuuna illumineeritud maja, mis aitab õige suuna leida. Jõesuudmesse tekkinud üleujutusjärve ületamine on tõeline piin. Mu mituteist tundi palja puu peal piinatud tagumik valutab jubedalt. Tahaks ruttu siit kõva pingi pealt, paadi seest, neetud jõelt minema. Lõpuks ometi saabub kuulus Võõpsu jõetänav, kus kalurite majad ja paadid reas. Üle jõe betoonsillal põleb kutsuv valgus, küllap see on Lõpp. Küll see läheneb aeglaselt. Tulen-tulen…

Kell 2.15

Sillalt kuulen vaikset häält: “See on finiš.” See ei ütle mulle muud, kui et võin kaldale ronida. Aga kus on punane vaip, kus välklampide sähvatused, kus õnnitlused, kus lihtsalt maale tulemise koht? Otsin seda hõredas kõrkjatihnikus ja olen maruvihane. Piinlik küll, aga krõbedaid sõnu ütlen ka ehmunud neiukesele, kes mind kaldal juhendab. Mul on kahju ja palun vabandust. Päriselt.

Aga lõpuks olen paadist väljas ja tige nagu pull. Rahunen kohe, kui saabub Lagle, kes on oma ajaloolise naiskonna tõesti edukalt finišisse toonud.

Korraldajatelgist hüütakse: “Hei, 214!”

Saan medali kaela (paneb korraldaja Hillar Irves isiklikult) ja paberi, et saavutasin 343. koha (viimane lõpetaja), mul surutakse kätt: “Said hakkama vägiteoga, mida polnud seni suutnud ükski teine.”

Võrumaa on tõesti üks imeline koht.

Fotod: Võrumaa Spordiliit, Jānis Blaus, Küllike Kübarsepp