Tartu kesklinna, Eesti ilusaima bussijaama asemele ehitatud ja miljard krooni maksma läinud Tasku keskus on klientidest tühi. Eksklusiivseks ja urbanistlikuks kavandatud, nooruslikule, brändi- ja trenditeadlikule (kokkuvõttes rikkale) ostjale suunatud keskus pole tartlaste südant võitnud. Butiigid ja aksessuaariparadiisid võeti esialgu küll rõõmuhõisetega vastu ("ei peagi enam Tallinnas šoppamas käima"), ent sügisest saadik on - kui õige pisut liialdada - müüjaid poodides rohkem kui ostjaid. Kui külaline Taskusse läheb, siis raamatupoodi või kinno. Pole abi soodsast asukohast, ei aidanud magnaat Seli "oma raha" käibeletoomine ega muud trikid.

Ehk pole Lõuna-Eestis piisavalt palju nii tarka tarbijat, kes oskaks fantastilist keskust hinnata? Kuidas isand Seli kaks aastat tagasi Tasku nurgakivi asetamise üritusel ütleski: "Eestlastel on muistne ütlemine "tark mees taskus" (tegelikult Kreutzwaldi raamatu pealkiri - toim). Meie ütleme, et tark on see, kes läheb ise Taskusse."

Suur ja edukas eksis. Selgus lihtlabane tõde - kui "taskus" pole toidupoodi, tark sinna ei lähe. Lisame siia asjaolud, mida polnud võimalik ette näha siis, kui Seli alles kavandas endale Tartu keskele ausamba ehitamist ja sadu miljoneid laenu võttis: ehitushinnad ja kvaliteetse tööjõu defitsiit saavutavad haripunkti, jõukate rentnike, ammugi "bränditeadlike" ostjate huvi aga langeb nulli. Nüüd pole ime, et kuskilt tuleb lõivu maksta ja millegi arvelt kokku hoida.

Tasku tellijad kulutavad sadu tuhandeid juristidele, et hoida kokku kümneid miljoneid ehitaja arvelt.

Kui kliente pole, siis pole. See pole veel häbiasi. Piinlikuks muudab Tasku saaga hoopis see, et Neinar Seli ja tema meeskond ei suutnud asjaajamises aumeesteks jääda.

NB! Artikli täisversiooni loe värskest Eesti Ekspressist. Veebi ilmub lugu täismahus alles laupäeval.