Sergei Stadnikov: Armand Hammer Liibüas
Veel paarikümne aasta eest oli New Yorgis Odessast pärit juudi perekonnas sündinud Armand Hammeri (1898-1990) nimi Nõukogudemaal ja üleüldse väga tuntud. See väidetav filantroop, väidetav spioon, väidetav miljardär, väidetavalt ühe traagiliselt ebaõnnestunud illegaalse abordi sooritaja ja kohe kindlapeale tuntud kunstikoguja, bolševike valuutakuller, äri ajaja kommunistidega, poliitilise pistiseskandaali tegelane jne oli mitmesugust laadi businessi ajanud ning kohtunud pea kõikide nõukogude juhtidega. Alates Vladimir Iljitš Leninist (1870-1924) ja lõpetades Mihhail Sergejevitš Gorbatšoviga (s. 1931). Nõukogude Liit dekoreeris Hammerit eriteenete eest lausa Rahvaste Sõpruse ordeniga. Lisaks rääkinud veel päris kõrges eas rahuldavalt vene keelt.
Kui Armand Hammer kuuekümnendate algul saabus vaesesse Liibüa Kuningriiki, valitses seal kuningas Idris I (valitses 1951-1969) - ainsas ÜRO peaassamblee otsusega loodud monarhias. Ülikogenud supersulil terendas silme ees tolle eluperioodi peamine eesmärk: saada naftamagnaadiks. Selleks ajaks (1956) oli ta juba omandanud ühe keskmise, Los Angeleses registreeritud „Occidental Petroleum Corporation" nimelise naftakompanii (hellitlevalt Oxy). Algsed eduväljavaated paistsid olevat igati trööstitud, sest hiljuti avastatud hiiglaslikele maaõli maardlatele pretendeerisid omaaegsed kõikvõimsad „seitse õde", eesotsas klassikalise ESSO-ga. Kuid üsnagi korrumpeerunud valitseja ja tema lähikondlased osutusid üle ootuste kavalateks läbirääkijateks. Nad mäletasid väga hästi CIA operatsioone Iraanis; viimased päädisid peaminister Mohammad Mossadeghi (1882-1967) võimult kõrvaldamisega. Seepärast jaotati kontsessioone nii suurtele kui ka väiksematele, kartellist sõltumatutele euroopa ning ameerika naftatootjatele. Strateegiliselt igati õige käik.
Kuid sellest ainuüksi muidugi ei piisanud. Kohalike võimurite hämminguks osutus eakas Hammer visaks, kuid samas ka usaldust äratavaks partneriks. Hulk aega ja vaeva kulus tal tegelikult kõige õigema otsustaja juurde pääsemiseks. Vahendajatest muidumehi sagis seal tüütavalt palju. Selleks osutus kuninga kasupoeg ja peaminister Omar Shelhi. Poolenisti konspiratiivne kohtumine korraldati Saksamaal, Bonnis. Liibüalast rabas Hammer oma vitaalse energiaga, hiljem täiesti õigeks osutunud kinnitustega, et ta hoiab „Oxy´t" peos (seega ei mingeid komiteesid ega auditeid!) ning lubadusega kanda täiesti salaja Shelhi pangaarvele (loomulikult Shveitsis). Ja geniaalne avantürist saigi oma elu suurima võidu: kontsessioonis oli rikkalikult vähese väävlisisaldusega eliitnaftat. Edu peapõhjus peitus minu meelest mehe intuitiivses oskuses ajada asju riikides, kus ei kehtinud läbipaistvad turumajanduslikud seadused ning tavad. „Seitse õde" vihastasid vaikselt, kuid põhjalikult.
Elu kulgenuks igati ideaalselt, kui osa kohalikke armeeohvitsere ei oleks 1. septembril 1969. aastal organiseerinud monarhiavastast riigipööret (riigipea välismaal viibimise ajal). Võimule tulnud kolonel Muammar Kaddafi (s. 1942) võttis oma abilistega Hammeri üsna kiiresti korruptsioonis süüdistatuna pihtide vahele. Spetsiaalne uurija küsitles tycoon´i isegi USA-s. Vastavad materjalid tunnistasid Hammeri vastu. Kuid isegi säärase sundseisus leidis ta väljapääsu - kokkuleppel uute võimudega nõustus naftamagnaat otsustavalt suurendama Liibüa poole kasumimarginaali (vähemalt 20% võrra). Erinevalt globaalse haardega suurkorporatsioonidest, keda nüüd resoluutselt hakati maalt välja kupatama, suutis peamiselt Põhja-Aafrikale panustanud Hammer kohale jääda ja ikkagi kaunis prisket kasumit (kuigi mitte ülikasumit) teenida. Sellega aga kiirendati naftatootmise natsionaliseerimise protsessi mitmetes OPEC´i riikides, kaasa arvatud Saudi Araabias. Seitsmekümnendate aastate nafta suur hinnatõus oli tingitud ka Kaddafi peopoliitikast, mitte ainult 1973. aasta Oktoobrisõjast. Muide, A. Hammer külastas sageli Liibüat; nagu tuvastasid ameerika erimehed, saatis ettevõtja visiiti tavalisest oluliselt intensiivsem kaabliinfoedastus nõukogude Tripolis asuva saatkonna ning Moskva vahel. Tõsi küll, kindlapeale põnevaid sõnumeid ei õnnestunud siiski lahti muukida. Õlihinna tõus oli ju samuti kasulik Nõukogude Liidule.
Teatavasti kehtisid 80.-90. aastatel mitmesugused sanktsioonid Liibüa vastu. Kuid pärast nende lõpetamist, taastasid naftatootjad oma tegevuse. Viimaste seas ka „Occidental Petroleum Corporation". Oma osast ei jää ta ilma nüüdki.
P. S. Huvitaval kombel oli Armand Hammer seotud ka Eestiga. Nimelt pesi ta Harju panga kaudu enamlaste tarbeks raha. Ja nagu meenutab üks tema endistest naistest, nägi ta juhuslikult pealt, kuidas mees põletas kaminas muude kompromiteerivate paberite seas ära ka Eesti passi. Tõepoolest, väga huvitav juhtum...
