Sergei Stadnikov : Kõva mees Gaddafi
Igal juhul pidanuks tema juba nelikümmend kaks aastat (!) püsinud režiim kokku kukkuma oluliselt kiiremini, kui Iraagi isevalitseja Saddam Husseini oma 2003. aastal. Kuid Muammar al-Gaddafi (s. 1942) üllatas vähemalt mind veel kord...
NATO õhujõud on rünnanud valitsusvägede positsioone ja tähtsaid infrastruktuurilisi objekte enam kui 7000 korda, tulistati välja või heideti maale vähemalt 20 000 raketti ning pommi jne. jne. Ometigi on Gaddafi maaväed suutnud, kõigest hoolimata, säilitada 60% oma lahinguvalmidusest. Vähemalt praegu ei paista tal olevat erilist puudust ei laskemoonast ega vabast välisvaluutast, millega makstakse päevapalka tuhandetele, peamiselt Aafrika riikidest värvatud palgasõduritele (viimane tõsiasi osutab muuhulgas tõhusale logistikale). Ja hiljuti Deauville´s G-8 liidrite poolt (kaasa arvatud Venemaa) vastuvõetud deklaratiivsele tagasiastumise nõudmisele reageeris kolonel kaunis külmavereliselt. Oma kodumaalt ei kavatse ta põgeneda; seda hoolimata surmaähvardustest ning korduvatest konfidentsiaalsetest emigreerumise ettepanekutest. Loomulikult mitte Haagis asuvasse Rahvusvahelisse Kriminaalkohtusse. Iseasi, kas Gaddafi vastavaid keelitusi usub, eriti pärast kohtupidamist Slobodan Miloševichi üle - ka talle anti omal ajal Lääne poliitikute poolt (tõsi küll, mitteametlikult) mitmeid julgeolekugarantiisid. Loomulikult ei ole Tripolis unustatud ka Saddam Husseini saatust...
Vahepeal on selginenud vähemalt üks fundamentaalne sõjaline aspekt: ainult õhurünnakutega ja relvastatud opositsiooni massiivse toetamisega ei ole Gaddafit võimalik niipea võimult kõrvaldada. Kui ehk eduka erioperatsiooni abil; viimase teostamine võib võtta aga hulk aega ning raha. Mitmed NATO strateegid pikendavad kogu interventsiooni kestuse juba aastavahetuseni. Seega oleks ulatuslik maavägede sissetung lausa paratamatu, kuid Iraagi ja Afganistani kogemuste mõjul ei tihka USA (Euroliidust ei ole ju maaoperatsiooni puhul eriti asja), vähemalt seni, vastavat otsust teha. Ja Liibüa juht kasutab antud asjaolu väga osavalt ära. Teatavas mõttes on Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy initsieeritud sõjaline avantüür jõudnud ummikusse.
Rahvusvahelises massimeedias aga rohkenevad kõige erinevamad Liibüa kriisi järsu eskaleerumise põhjuste tõlgendused, millest kõige radikaalsem on minu arvates järgmine: nimelt tahavad Inglismaa, Prantsusmaa ja Ameerika Ühendriigid terava finantskriisi tingimustes omandada iga hinna eest Lääne pankadesse hoiustatud Liibüa (peaasjalikult muidugi Gaddafi enda ja tema lähisugulaste arvetele) naftaraha. Kogusummas mitte vähem kui 200 miljardit dollarit. Käesoleval ajal on nad suures osas formaalselt külmutatud, tegelikult aga töötavad poolsalaja mitmete juhtivate maade majanduste huvides. Mida kauem kestab see geopoliitiline kaos, seda suuremaid kasumeid nad teenivad. Lootkem, et aja jooksul avanevad ka nn Liibüa-ettevõtmise telgitagused.
Seevastu Hiina ja Venemaa saavad pigem mõningat majanduslikku kahju, kui kasu, nagu aastate eest Iraagis. Ilmselt soov päästa vähemalt osa vene nafta-gaasi projektidest Liibüas sundis president Dmitri Medvedevit ühinema Gaddafi tagasiastumise nõudmisega. Teisipäeval kohtus vene valitsuse eriesindaja Mihhail Margelov Benghazis Liibüa opositsiooni esindajatega. Teatavasti on sealne eliitnafta vähese väävlisisaldusega, seda võtavad ümbertöötlemiseks meelsasti vastu kõik naftatöötlemise tehased. Eelkõige lähedal asuvas Euroopa Liidus ning Venemaal. Kuulus Vene naftakorporatsioon Lukoil osales kuni viimase ajani vägagi tegusalt naftaluures Liibüa rannikuvetes.
Kuid mida kauem kestab sõjaline vägivald ja poliitiline ebamäärasus, seda enam suureneb poliitilise ebastabiilsuse ja religioosse vägivalla süvenemise oht kõikides Liibüa naaberriikides - Egiptuses, Alžeerias, Tuneesias jt. Kuid see on juba eraldi põhjalikku analüüsi vääriv tähtis teema.
