Sergei Stadnikov : Mis toimub Egiptuses?
Tehes vahekokkuvõtte Egiptuses viimase poole aasta jooksul asetleidnud revolutsioonilistest sündmustest, tuleb tahes-tahtmatult möönda: toimunud on vägagi kardinaalsed muudatused, kuigi veel mitte kõikehõlmavad. Nii on näiteks sisuliselt kaotatud poliitiline tsensuur, üritatakse võidelda korruptsiooniga, valmistutakse tegusalt sügisel toimuvateks parlamendi-ja presidendivalimisteks, viidi läbi referendum Põhiseaduse paranduste kohta, saadeti laiali korruptiivset võimulolemist nautinud Rahvuslik-Demokraatlik Partei, struktureeritakse ümber riigivõimu organeid jne.
Teisalt aga tajuvad paljud egiptlased - praegustel võimudel puudub selge tulevikuvisioon, samuti ei ole üksmeelt reformide läbiviimise meetodite suhtes. Eesootavad grandioossed ümberkorraldused vajavad loomulikult hiiglaslikke investeeringuid, kuid just neid on rahvusvaheliselt kapitaliturult soodsa hinnaga väga raske saada. Juhiksin lugejate tähelepanu vaid mõnedele sealse ühiskonna teravamatele probleemidele: ülerahvastatus, ligemale 25% reaalne tööpuudus, u. 45% riigi elanikkonnast on osaliselt või täielikult kirjaoskamatud, igal aastal lisandub 1,2 miljonit uut kodanikku, katastroofiline saastatute tase paljudes Kairo linnaosades (ja mitte ainult seal), miljonid lumpenid jne. Kahjuks eksisteerib suur tõenäosus, et sealsete inimeste kõrgendatud tulevikulootused võivad muunduda lootusetuks pettumuseks.
Eespool mainutud konstitutsiooniparanduste poolt kutsusid hääletama ka vahepeal ametlikult legaliseeritud „Moslemivennaskonna Assotsiatsiooni" agitaatorid („Ütle „jah", et olla koos Allahiga"). Nagu öeldakse, paneb mõtlema... Kõigepealt sattusid referendumi tulemustest suurde ärevusse Egiptuse kristlased, kuna pärast seda sagenesid radikaalsete islamistide rünnakud (kaasa arvatud otseselt terroristlikud) nende vastu. „Vendade" peaülesanne seisneb käesoleval ajal politsei ja eriteenistuste võimalikult tõhusas poliitilis-moraalses neutraliseerimises. Järgmistel Rahvuskogu valimistel loodetakse saada kuni 40% häältest, mis ei ole sugugi utoopiline eesmärk. Pigem vastupidi. Ärgem unustagem: opositsioonilistest erakondadest on just „Moslemivennaskond" (see liikumine tekkis muide Egiptuses 1928. aastal) suutnud välja ehitada ülemaalises ulatuses eelkõige vaestele mõeldud igati arvestatava haridusliku ning sotsiaal-hoolekandelise infrastruktuuri. On, kus ja mille abil propagandat teha. Peale selle on „Vennaskond" suutnud, võrreldes teiste poliitiliste organisatsioonidega, kõige paremini tutvustada mitmeid omapoolseid liidreid.
Parlamendivalimistele minnakse vastu konkreetse programmiga. Poliitilisi ideaale enam pea-aegu ei varjatagi: Egiptusest peab lõpuks saama tõeline islamimaa. Sedasi. Tõsi küll, islamistid ei saavuta kõrgeimas seadusandlikus organis ühemõttelist ülekaalu, kuid nende osakaal kujuneb paratamatult nö kvalifitseeritud vähemuseks, kellega tuleb kõikidel poliitilistel jõududel väga tõsiselt arvestada. Kui praegu võimulolev sõjaväe ja julgeoleku juhtkond ei lükka valimisi edasi, siis islamistid võib saavutada lausa suurepärase tulemuse, sest veel praegu töötab aeg just nende kasuks. Kui aga lükatakse, siis tulevad paratamatult mängu täiendavad välis-ning sisepoliitilised faktorid. Jälgigem siis tähelepanelikult sündmuste kulgu.
Senisest oluliselt aktiivsemalt tegutsevad kopti kristlaste eestkõnelejad (kõigi kristlike konfessioonide järgijad moodustavad käesoleval ajal ca 10% riigi elanikest). Põhinõue on järgmine: seadusandlikul ja igapäeva elu tasandil tuleb tagada kristliku vähemuse võrdsed õigused moslemi enamusega. Samuti peab kopti kogukonnal olema õigus esitada eraldi presidendikandidaat.
Kuidas ka valimised ei lõpe, vähemalt lähiaastate (3-5) kestel hakkab kohalikku ühiskondlikku elu märgistama teatud ebastabiilsus, mis oma kõige košmaarsemas variandis võib võtta lausa „Alžeeria kodusõja" vormi. Loomulikult mõjutab negatiivselt Egiptuse sisepoliitilist olukorda ka naaberriigis Liibüas ikka jätkuv kodusõda. Lootkem, et jubedaim stsenaarium siiski ei käivitu.
P. S. Juuni lõpupäevadel kogunesid tuhanded protestijad jälle Kairos asuvale Tahriri („Vabastamise") väljakule. Nõuti demokraatlike reformide jätkamist ja protestiti muuhulgas sõjaväe tippjuhtkonna vastu. Järgmise kogunemise päevaks kuulutati välja 8. juuli.
