Egiptust eelkõige sõjaliselt ja tehniliselt moderniseerida ihanud Muhammed Ali Pašale (valitses 1805 - 1849) ei tähendanud Vana-Egiptuse kunstiaarded suurt midagi. Seetõttu polnud arheoloogiliste firmanide (lubade) saamine harilikult mingi probleem. Isevalitseja käsul ehitati iidsed templid sageli ümber vabrikuteks, tihti põletati lubjaahjudes jne. Ainuüksi aastail 1810 - 1828 hävitati niiviisi vähemalt 13 suuremat arheoloogilist mälestusmärki, neist osasid saab imetleda ainult joonistustel, maalidel või gravüüridel. Tuntud lugu on valitseja suval Luxoris asuva Amon-Ra templi juurde kuuluva obeliski kinkimine prantsuse kuningale Louis-Philippe´ile (valitses 1830 - 1848). Kui palju aga hävitati vanaegiptuse muinsusi kasvõi viimase kahe tuhande aasta kestel...   

    Loomulikult leidus ka eurooplaste ja ameeriklaste seas üksjagu vandaale, ent vähemalt ei purustanud nad ajaloolisi suurehitisi. Ja mis kõige põhimõttelisem, just Euroopas  algas Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni teaduslik uurimine. Ongi kõik.

Muinsuskaitse aga algatas prantsuse arheoloog Auguste Mariette (1821 - 1881). Tema initsiatiivil asutati 1858. aastal praegugi tegutsev Egiptuse Muuseum. Järk-järgult hakati piirama mälestiste ebaseaduslikku väljavedu; iseenesest mõista eksisteeris ka legaalne arheoloogiliste leidude omandamise võimalus.

     Veel Esimese maailmasõja eelõhtul domineeris arheoloogiliste leidude jaotamisel leidjate, Egiptuse Arheoloogilise Teenistuse ning kohalike võimude vahel nn fifty-fifty põhimõte, mis kõiki vastuolusid ei suutnud täiesti vältida. Kõige põnevam vastav kaasus pärineb 1912. aastast, kui saksa egüptoloog ja arhitekt Ludwig Borchardt (1863 - 1938) avastas el-Amarna kohakeses kuninganna Nofretete (u. 1360 - 1330 eKr, 18. dünastia) imekauni büsti. Käesoleva ajani pole täpselt selge, kuidas õnnestus see üks Vana-Egiptuse kunsti sümboleist Saksamaale välja kaubelda. Igatahes süüdistatakse Borchardti mõnikord altkäemaksu andmises või isegi varguses. Olgu kuidas on, kuid saksa võimud keelduvad jätkuvalt igasugusest võimalikust vahetustehingust. Igati loogiline - Nofretetest on saanud üks tugevamaid Berliini  turismimagneteid.

     Viimasel paarikümnel aastal on vahepeal mõnevõrra vaibunud muinsuste tagastamise diskussioon saanud uut hoogu Egiptuse Kõrgeima Muinsuste Nõukogu peasekretäri  ja tegevarheoloogi Zahi A. Hawassi (s. 1947) isikus. Tema alluvuses töötab ca 30 000 inimest. Mees on hakanud energiliselt tagasi nõudma  mitmeid kuulsamaid, tema väitel ühemõtteliselt seadusvastaselt, ära viidud muinsusi. Nimistu tippu troonivad järgmised hindamatud kultuuriaarded:

  • kuninganna Nofretete büst
  • vaarao Ramses II kuju
  • Denderas asuva Hathori templi astroloogiliste sümbolitega lagi
  • Hafra ( kreeka k. Chephren) püramiidi ehitaja Anhhafi büst
  • Hufu (kreeka k. Cheopsi) püramiidi peaarhitekti Hemiunu kuju
  • Rosette´i kivi
Siin võib Hawassile igati argumenteeritult vastu oponeerida - kaasaegsetel muinsuskaitse seadustel ei saa olla ajaliselt läbi sajandite tagasiulatuvat jõudu. Pealegi „eksporditi" paljusid kunstiaardeid täiesti seaduslikult omaaegse Egiptuse tolliameti teadmisel. Euroopa, USA, Venemaa jt muuseumides neid säilitati ning uuriti. Teisalt jällegi on Hawass  tagasi nõudnud u. 31 000 viimase viiekümne aasta jooksul Egiptusest röövitud ning hiljem  oksjonitel või eraviisiliselt  maha müüdud arheoloogilist leidu. Samuti suutis ta enda juhitavas hiidametkonnas mõnevõrra mahendada  sealsele ühiskonnale nii iseloomulikku traditsioonilist korruptsiooni ja tõhustada muinsuskaitset.

    Praegu teostab Egiptuses arheoloogilisi väljakaevamisi üle kahesaja ekspeditsiooni. Uutest leidudest tuleb, erinevalt varasematest aegadest, teatada kõigepealt kõikvõimsale bossile ning alles seejärel massmeediale. Ühest küljest on säärane lähenemine põhimõtteliselt õige, teisalt aga süüdistavad mitmed välisegüptoloogid Hawassi sensatsioonilisemate leidude (kaas)avastamise au omastamises. Lisaks veel teaduslikus diletantismis,  ideologiseeritud värvinguga  lihtsakoelises natsionalismis ning ülevohavas edevuses.    

   Igatahes ei jäta Dr. Zahi Hawass oma jonni ka tulevikus, pakkudes rahvusvahelisele üldsusele hulgaliselt põnevust ning teemakohast kaasaelamise rõõmu. Kuid loetletud tippaardeid Egiptus siiski kätte ei saa. Millegipärast on mul selline tunne.