Seto või Ruhno ehk mida õppida mitmenaisepidamisest
Jumala abiga said need verised pühad, mil uudistekanalite peamine tegevus oli tsunamide ja muude õnnetuste laipade hasartne kokkuarvutamine, lõpuks otsa. I-le pani pühapäeva õhtul punkti "Aktuaalne Kaamera", mille tegijad arvasid, et parim tujutõstja hommikul tööle minejatele on uudis loomsete jäätmete kohta.
Kogu selle veristamise varju aga jäid siiski ka mõned positiivsed teated. Üks neist tegi minul tuju rõõmsaks. Nimelt hakatakse raadios edastama kihnukeelseid uudiseid. Jaa-jaa, korrektne olnuks öelda kihnu murrakus, aga tegin seda meelega nii. Miks see Kihnu uudis valmistas mulle nii palju heameelt, kuigi ma pole Kihnult pärit ja saarelgi käinud ainult kaks korda elus?
Seetõttu, et tegemist on tänuväärt algatusega SAARE kultuuripärandi hoidmiseks. Kuna enamik minu esivanemaid on pärit Hiiumaalt ja Saaremaalt, tunnengi rõõmu iga niisuguse saarte kohta käiva teate üle. Kihnlased aga on kõigist saarlastest olnud kõige tublimad – nad on saavutanud selle, et Kihnu kultuuriruum kanti sügisel 2003 UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Kihnu on siiski ainult osa Lääne-Eesti saarte kultuuriruumist, kuhu kuuluvad veel Saaremaa, Muhumaa, Hiiumaa, Vormsi ja Ruhnu. Kõik nad on küll erinevad, aga mahuvad siiski ühe mütsi alla, nii nagu Võrumaa ja Setumaa. Ometi on praegu meil tähelepanu pööratud eelkõige kahele viimasele. Riiklike kultuuripärandi programmide nimistust leiame küll “Lõunaeesti keele ja kultuuri” ja “Setomaa kultuuriprogrammi”, ent ei ühtki saarte oma.
Ei, ma ei heida võrokestele ja setodele midagi ette. Nad on osavate müügimeestena oskuslikult “uma” asja ajanud. Kõvahäälselt ja pidevalt sõna võtnud. Osanud iga asja endale tähelepanu tõmbamiseks ära kasutada. Nii näiteks on nad nüüd kära tõstnud tulevasel Eesti euromündil oleva maakaardi pärast, kus puudub Petserimaa. Euroopa Liit ei hakkaks ealeski Venemaaga selle maatükikese pärast kaklema – iga vähegi mõtlev inimene saab sellest aru, ka setod ja võrokesed. Aga on ju lahe Toompeal piketeerida, kui sind näidatakse teleris ja kui sinust raadio ja ajalehed pasundavad! Eesmärk pühendab abinõu, nagu ütlesid jesuiidid.
Tegelikult ei ole seto ja võro keel ning kultuur erilisem kui saarte oma, et seda peaks kuidagi eriliselt esile tõstma ja eriliselt kaitsma. Peitub ju näiteks võro keele ilu eelkõige säilinud kõnemeloodias – sedasama aga kohtame ka Saaremaal. Tunneb ju saarlase isegi siis ära, kui ta kirjakeelt kõneleb. Seto naiste kuulsad kuhiksõled on pälvinud tähelepanu oma suuruse tõttu. Mitte vähem kauneid, küll aga väiksemaid kuhiksõlgi kantakse ka Muhumaal. Ja hiiu naiste rõhud on üldse ainulaadsed ehted kogu Eestis. Saarte vaat et maagilisest mõjust Eesti kultuurile pole vaja kaugelt näiteid otsida. Konrad Mägi avanes just Saaremaal. Ülo Soosteri jõud peitub tema Hiiumaa juurtes. Rääkimata Eerik Haamerist, kelle karmidele Saaremaa- ja Ruhnu-ainelistele maalidele on mõjult Eesti kunstiloos raske leida võrdset.
Eelnevaga ma ei tahtnud ellu kutsuda saare natsionalismi ja separatismi, kaugel sellest. Tahtsin öelda vaid seda, et Eestis ei ole üht erilist kultuuripärandit, vaid neid on palju. Riik aga võiks siin talitada nagu mitmenaisepidajast araabia mees. Ostsid ühele naisele maja, pidid samaväärsed teistelegi ostma. Üht naist teisele eelistada või esile tõsta ei tohtinud.
