Sigadus perekeskuses: ema süüdistab sotsiaaltöötajat võltsimises
Sinna-tänna lehekene lendab, dokumendiks saab.
Sinu elukäiku peidab endas, elusaatust ka.
(“Makulatuur”, Hardi Volmer)
Millalgi enne või pärast Rasmuse (5, nimi muudetud) sündi muutus ta vanemate läbisaamine nii halvaks, et ühel ööl põgenes naine, kahekuine poiss kaenlas, kodust ega läinudki tagasi.
Ema vaimustust Rasmuse esimeste rõõmude, sammude ja sõnade üle varjutas hirm, sest mees oli lubanud – maksku mis maksab – lapse ära võtta. Nüüdseks on vanemad peaaegu sama kaua, kui väikemees siin ilmas elanud, kohut käinud, vaieldes hooldusõiguse ja suhtluskorra üle ning süüdistades teineteist lapse tervise ruineerimises.
Et kohus kulgeb enamasti aeglaselt, on lapsest eraldi elaval vanemal õigus lapsega neutraalsel pinnal kohtuda. Rasmus oli pooleaastane, kui hakkas isaga Tallinna Perekeskuses kokku saama. See oli kohtu nõudmine.
Poisi kolmandal eluaastal märkas ema, et laps on pärast isaga koos veedetud päeva kurnatud ja enesesse tõmbunud. Kui lisandusid kummaline keha õõtsutamine, kõhuvalud ja ninaverejooksud, hakkas ema käima arstide vahet. Ta oli veendunud, et poisi vaevad on seotud kohtumistega, kuhu laps vastu tahtmist pidi minema. Tänaseks on Rasmusele tehtud mitu valusat diagnoosi ja määratud raske puue. Erialaspetsialistid kinnitavad, et “reaktsioonide ägenemine” on seotud isaga kohtumistega.
Kohtu ettekirjutuse järgi pidid Rasmus ja isa alates mullu detsembrist taas Tallinna Perekeskuses, Uue Maailma linnajaos asuvas pastelsetes toonides seintega ja mänguasjadest tulvil kenas majas sotsiaaltöötaja järelevalve all kohtuma.
Rasmuse emal oli pika protsessi vältel tekkinud uus, saatusekaaslastest koosnev tutvusringkond. Teda hoiatati – perekeskuses soositakse isasid ja tehakse tellimustöid. Naisel soovitati perekeskuses käike salvestada, et hiljem ei saaks tema sõnu väänata.
Ühele jaanuari algusesse määratud kohtumisele võttiski naine kaasa diktofoni.
