10.10.2008, 00:00
Siin me juba olime!
Nii “Siin me oleme!” (1978, lavastaja Sulev Nõmmik) kui
“Mina olin siin” (2008, lavastaja René Vilbre) on
märkimisväärsed Eesti filmid ka mõlemad omaette. Veel
märkimisväärsemad on nad koos, sest pealkirjade olemuslik
sarnasus otse sunnib paralleele otsima ka sisust.
Mõlema
filmi peategelaseks on mees. Mõlemad satuvad raskustesse ning suures
osas iseenda süü läbi. “Mul on sust lihtsast kahju!”
ütleb majaperemees suvitama tulnud Johnile (Ervin Abel).
“Sa oled munn mees!” ütleb Mõssa Rassile (Rasmus
Kaljujärv). Sisuliselt vahet pole.
Visuaalselt kõige
selgemalt on mõlema kannatused nähtavad läbipekstud
nägude järgi. John saab potisinise silma juhuslikult, kalalaevameeste
arveteklaarimisele jalgu jäädes. Ka Rass ei ole üheski stseenis,
kus ta nägu üles taotakse, eelnevalt midagi sellist teinud, milles
teda süüdistatakse.
Otse klassikaline on Johni ja Rassi
frustreeritus süvabioloogilisel tasemel – urineerimisel. Kui John
hakkab “vett välja laskma”, käratab naine talle
“Autol, loll!”. Rass tiritakse tualetist välja ja antakse
molli, andmata aega püksilukkugi sulgeda. Kas saab olla veel selgemat
alandamisvõtet?
Rassi unistus nii filmi algul kui
lõpul on saada arstiks. Johni tunnustav mõmin “Siin me
oleme!”
finaalis psühhiaater Aadu Kadaka visiitkaarti
nähes on nagu kauge kaja sellest soovist. Ei vea kummalgi ka autodega.
Johni sapakas jääb pidevalt tee äärde ning ka Rassil ei
lähe korda politseinike eest põgeneda. Võõra masina
lömmisõitmisest tema hädad õigupoolest algavadki.
Kokkuvõtteks: kui tahad teha edukat filmi, vali selle peaossa
mees. Ka naised vaatavad heameelega kvaliteetfilme, mille peategelane on mees.
Seevastu meestele meeldivad naispeaosalisega filmid niivõrd,
kuivõrd on tegu pornoga. Mees olgu pidevalt silmitsi raskustega ning
vandugu neile suuremas osas alla – kuid mitte ilma võitluseta.
Tema eksitused aidaku pealtvaatajas tekitada üleolekutunnet –
“mina küll nii loll ei oleks”. Samas ei tohi ta olla
üdini hädine või mõtlematu (nii John kui Rass
üritavad ju aeg-ajalt enesekehtestamist), vaid äratagu kaastunnet.
Mees olgu Tallinnast. Aga temas peab säilima tung maaelu ehk
tõelise mehetöö järgi. “Siin me oleme!”
sellele keskendubki, aga ka “Mina olin siin” kangelane läheks
meeleldi maale karjaseks, kui selle eest ainult korralikult makstaks.
“Siin me oleme!” valmis 30 aastat enne kui “Mina olin
siin”. Aga John on nagu Rass kolmkümmend aastat hiljem. Sellele
viitab juba verbi kasutus esimese filmi pealkirjas olevikus, teises minevikus.
Umbes sama kehtib ka naispeaosaliste Renita (Hele Kõre) ja Lia Laatsi
kohta.
“Me oleme Tallinnast! Me maksame!” See
sõnum on filmidel ühine. Rass on lihtsalt noor John, kes peab veel
aastakümneid vaeva nägema, et maksujõuliseks saada ning
poolsada kilo juurde võtnud Renita tuhvlialusena suvisel Muhumaal
viimase ümbert herilasi peletada.