Mõlema filmi peategelaseks on mees. Mõlemad satuvad raskustesse ning suures osas iseenda süü läbi. “Mul on sust lihtsast kahju!” ütleb majaperemees suvitama tulnud Johnile (Ervin Abel).


“Sa oled munn mees!” ütleb Mõssa Rassile (Rasmus Kaljujärv). Sisuliselt vahet pole.


Visuaalselt kõige selgemalt on mõlema kannatused nähtavad läbipekstud nägude järgi. John saab potisinise silma juhuslikult, kalalaevameeste arveteklaarimisele jalgu jäädes. Ka Rass ei ole üheski stseenis, kus ta nägu üles taotakse, eelnevalt midagi sellist teinud, milles teda süüdistatakse.


Otse klassikaline on Johni ja Rassi frustreeritus süvabioloogilisel tasemel – urineerimisel. Kui John hakkab “vett välja laskma”, käratab naine talle “Autol, loll!”. Rass tiritakse tualetist välja ja antakse molli, andmata aega püksilukkugi sulgeda. Kas saab olla veel selgemat alandamisvõtet?


Rassi unistus nii filmi algul kui lõpul on saada arstiks. Johni tunnustav mõmin “Siin me oleme!”

finaalis psühhiaater Aadu Kadaka visiitkaarti nähes on nagu kauge kaja sellest soovist. Ei vea kummalgi ka autodega. Johni sapakas jääb pidevalt tee äärde ning ka Rassil ei lähe korda politseinike eest põgeneda. Võõra masina lömmisõitmisest tema hädad õigupoolest algavadki.


Kokkuvõtteks: kui tahad teha edukat filmi, vali selle peaossa mees. Ka naised vaatavad heameelega kvaliteetfilme, mille peategelane on mees. Seevastu meestele meeldivad naispeaosalisega filmid niivõrd, kuivõrd on tegu pornoga. Mees olgu pidevalt silmitsi raskustega ning vandugu neile suuremas osas alla – kuid mitte ilma võitluseta. Tema eksitused aidaku pealtvaatajas tekitada üleolekutunnet – “mina küll nii loll ei oleks”. Samas ei tohi ta olla üdini hädine või mõtlematu (nii John kui Rass üritavad ju aeg-ajalt enesekehtestamist), vaid äratagu kaastunnet.


Mees olgu Tallinnast. Aga temas peab säilima tung maaelu ehk tõelise mehetöö järgi. “Siin me oleme!” sellele keskendubki, aga ka “Mina olin siin” kangelane läheks meeleldi maale karjaseks, kui selle eest ainult korralikult makstaks.


“Siin me oleme!” valmis 30 aastat enne kui “Mina olin siin”. Aga John on nagu Rass kolmkümmend aastat hiljem. Sellele viitab juba verbi kasutus esimese filmi pealkirjas olevikus, teises minevikus. Umbes sama kehtib ka naispeaosaliste Renita (Hele Kõre) ja Lia Laatsi kohta.


“Me oleme Tallinnast! Me maksame!” See sõnum on filmidel ühine. Rass on lihtsalt noor John, kes peab veel aastakümneid vaeva nägema, et maksujõuliseks saada ning poolsada kilo juurde võtnud Renita tuhvlialusena suvisel Muhumaal viimase ümbert herilasi peletada.