Kuni kaks miljonit Ameerika naist – kellest paljud võtsid eeskuju kuulsustest nagu "Baywatchi" täht Pamela Anderson – maksid tuhandeid dollareid, et tõsta nii oma rinda kui ka enesetunnet, lastes pumbata endasse polümeergeeli, enne kui hirmud selle protseduuri tervist kahjustava toime ees kümmekond aastat tagasi maad võtsid.

Buum lõppes 1990. aastate algul, mil juristid paljud tootjad nurka surusid, sest implantaate süüdistati kõikvõimalikes tervisehädades alates artriidist ja lõpetades nahahaigustega. Ameerika toidu- ja ravimiamet (FDA) seadis sisse müügimoratooriumi, allesjäänud tootjad aga asusid korraldama aastatepikkusi katseid.

Kuid viimased andmed Ameerika prestiižika Meditsiiniinstituudi uuringutest näitavad, et silikoonimplantaadid siiski ei kujuta naiste tervisele olulist ohtu. Arvatavasti lõpetab FDA moratooriumi tänavuse aasta lõpul.

Los Angelese kirurg dr Steven Teitelbaum, kes osales hiljutistes implantaadiuuringutes, ütleb, et küllap võtavad naised jälle sappa, kui tal lubatakse jälle silikooni kasutada. "See on märkimisväärselt parem kui soolalahus või mis tahes muu aseaine, mida Ameerika naised on olnud sunnitud viimase kümne aasta jooksul kasutama," sõnab ta.

Arstide arvates on oodata nõudluse puhangulist suurenemist, mis ei jää alla Andersoni poolt algatatule. Pilt "Baywatchi" blondist vetelpäästajast, kes jookseb aegluubis mööda randa, seljas trikoo suurusnubriga 36DD, ei erutanud omal ajal ainult meessoost vaatajaid, vaid ka nende naisi ja sõbrannasid, kes tormasid karjakaupa kirurgide juurde, nõudes oma büsti ümbertegemist.

Ent nimelt Anderson oli see, kes hiljem alustas sõjakäiku silikooni vastu, mistõttu implantaatide täitmisel tuli silikoon asendada soolalahuse, õli või koguni sojarasvaga. Sellest ajast peale on Anderson mitmete operatsioonidega oma keha muutnud ja kuivanud kokku suurusnumbrini 36C.

Silikoon jäi soolalahuse varju, kuid ekspertide sõnul pole veekotid ei väljanägemiselt ega ka omadustelt kunagi olnud silikooniga võrreldavad. Kui nad on liiga täis, tunduvad nad kõvad, kui vedelikku on liiga vähe, tõmbuvad nad kortsu. Vedelik neis võib ka kuuldavalt loksuda. Kriitikud, kes jälgisid kirurgilisel teel "upitatud" Demi Moore'i tema 1994. aasta põnevikus "Paljastus", kirjutasid, kuidas tema veega täidetud rinnad Michael Douglase tegelastahistades "loksusid".

Silikooni ei keelatud Suurbritannias, kus igal aastal teeb 8000 naist läbi 100 000 krooni maksva operatsiooni, kuid müügiedu siiski langes.

Silikoonist implantaatidele sai pöördepunktiks 1996. aasta, kui tollane New England Journal of Medicine'i tegevtoimetaja dr Marcia Angell avaldas esimese analüüsi USA advokaatide ja tabloidide üles köetud "palavikust", mis saigi ajendeks implantaatide keelustamisele. "Tegemist oli teadliku hüsteeriaga, mida tekitasid ahnitsejad, kasutades ära inimeste teadmatusest tingitud hirmu," kirjutas ta.

Samuti on teada, et FDA "radikaalsed feministid", kes on kategooriliselt vastu igasugustele kirurgilistele mööndustele ebaküpsete meeste fantaasiate nimel, läksid riidu oma "postfeministlike" kolleegidega, kes nägid silikoonis naiste iseseisvuse küsimust.

Lõpliku otsuse teeb FDA teatavaks ilmselt sügisel. Ametkond kinnitab, et nad ei taga üleüldist ohutust, vaid lihtsalt vaigistavad kõige hullemaid kartusi. "Ülejäänud riskid jäägu informeeritud tarbija enda hinnata," ütles FDA esindaja.

Vahepeal on implantaatide kujundus edasi arenenud – "silikoonimullid" on katsetuste käigus ümbritsetud tugevama kestaga, et vältida lekkeid ja lõtvumist. Katsetatud on ka kallimaid pisarakujulisi tiheda geeliga täidetud implantaate, mis ei leki. Mõnel pool maailmas on aga silikoon vasturääkivustele vaatamata katkematult populaarne. Brasiilias, kus möödunud aastal tehti 36 000 lõikust rindade kohendamiseks – 30 protsendiline tõus kahe aastaga –, on nõudlus nii äge, et arstid kaebavad silikooni nappust.