Kui Mart Saarso (42) oli 16, kinkis Fred Jüssi talle oma esimese Zeniti: “Poiss, tee teadust.” Ja andis selle tähtajatuks kasutamiseks. Saarsot huvitas hirmsasti meregeoloogia ja midagi ta seal pildistas, mikroskoobi all. Jüssi tundis Marti oma poegade kaudu, kes käisid samas koolis. 

Nii, ja kui me hüppame üle kõigest sellest, mis järgnes – seilamistest maailma meredel, “Lennukitest” ja ümbermaailmareisidest, kaptenivärkidest, kõigest sellest, mida me oleme lehest lugenud ja televiisorist näinud –, jõuame otsapidi lumistele väljadele. Antarktikasse, Lõuna-Jäämere saladusse, mis on Saarso südameasi. Õigupoolest sinna Eesti uurimisjaama rajamise juurde.

Ja kui Saarso 2003. aasta talvel itaallastega Antarktikas käis, kaardistas ta Eestile seal juba ühe koha: siia musta laigu sisse tuleb Eesti jaam (5)! Victoria maa rannikul Woodi lahe ääres on jäädvustatud “meie koht”, väike oaas, kopterilt 100 meetri kõrguselt. Sama Squirrel-tüüpi kopterit võib näha maan­dumas ka Italica tekile pildil 4.

Ja muidugi ei jäänud Saarsol Antarktikas kohtumata pingviinipaariga (2) Inexpressible Islandil ja lumekirikuga – Chapel of the Snows – McMurdo jaamas (3). Vahepeal peatuti välilaagris melon hut’is (6).

Ja kuigi ei ole veel teada, millal võiks täituda Saarso “suur unistus, lootus, tahtmine ja siht” (tema sõnad), nimetab ta ise Antarktikat just sinimustvalgeks mandriks (1).

_________________

Pildigalerii asub siin: