Sinise purje all

Kaunitel suveõhtutel on Tallinn nagu välismaa. Vanalinn on, soe on, Euroopa on. Milleks siis ronida Pariisi, Nizzasse või Firenzesse, kui sama heaolu on siinsamas kättesaadav?

Loomulikult on arukas süüa haruldast kliimat nautides terrassil. Kaldun arvama, et konkurentsitult kauneim terrass on šoti klubil. Väliterrasse on õigupoolest kaks, üks klubi ees sinise purje all (“Sinine puri”, 1918, oli noore Marie Underi elurõõmu ja naudinguid ülistav luulekogu), teine müürikõrgendikul.

Klubi on kiitust väärt ka toidu poolest. Kõigepealt on tal mingi idee:  šotimaa, mistõttu on saadaval sadakond viskisorti ja šoti rahvusroad. Viski on iseenesest üks tervistkahjustav pohmellijook, aga mõõdukal pruukimisiel siiski põnev. Kui tahad, võta Stewart’s (25 krooni 4 cl; tõesti kehv), kui tahad, võta JW Blue Label (285 krooni). Aga Famous Grouse ja White Horse on ju head ka mõõduka hinna eest. Igatahes tuleb ära proovida haggis (43), see on šoti rahvustoit, mis koosneb lambamaos küpsetatud rupskitest ja selle lisandina kaalikapudrust. Mulle meeldib, kuigi pipart võiks rupskisegus vahest vähemgi olla, maitset parandab sinna valatud tilk viskit. Cook-a-leekie, šoti kanasupp porruga, on sedasorti etnograafiline roog, mida söandaksin pigem “huvitavaks” liigitada.

Lisaks ideele on hea omadus toidukaardi suur paindlikkus. Nimelt pakutakse seal eelroogasid (nt hiidkreveti-peekoni vardad salsakastmega, 92) suupisteid (nt aedviljad kolme dipikastmega, 32), kuumi eineid (nt feta-kreveti ahjuvorm, 65) ja salateid (nt Loch Nessi salat). Sellele järgnevad supid, põhiroad ja magustoidud. Nii on võimalik roogasid kombineerida vastavalt nälja suurusele. Mulle on alati väga hea mulje jätnud krevettidest ja muudest mereelukatest valmistatud eined. Eelroogadest on suurepärane mereandide assortii (75; krevetid, lõhe, marineeritud  angerjas, forellimari), saledusmoe ees gurmeeköögist välja vingerdanud angerjas on  päris mõnus. Suitsulõhe terriin (52) nii suud silitav ei tundu: justkui veidi mannapudrune.

Praed on prisked: arvestades, et tegu pole eliitrestoraniga, kus viis käiku süüakse, on see ka loogiline. Lõhepraad (155) on suur nagu labakinnas ja mõnusa hapuka krevetikastmega, tänu millele jääb ka neutraalsevõitu kala meelde. Ka õrn kohafilee maisipadjal (135) oli täitsa laitmatu, aga lambaga oli nii, et polnud lihtsalt lambaprae päev: kuiv üleküpsetatud liha, mida veinikaste päästa püüdis. Mõte oli ju hea: eraldi anumas kuulus prae juurde kogunisti piparmündiželee Värskete punemelehekeste lisamine praele on hea mõte, aga muus osas on rohke lisand seeriatoodang: samad pakiaedviljad püsikasutuses. Hinna ja kvaliteedi suhet arvestades on tulemus siiski hea, jäädes stiililt kuhugi pubi- ja restoranitoidu vahele. Aga eks paljud restoranidki paku pubitoitu.

Veinivalik on asjatundlik ja hinnalt mõistlik, Soave Classici Nibai maksab 190 krooni, 200–300 vahel on suur valik uue ilma veine. Klaasiga (40) müüakse majaveini, milleks on Tšiili Millaman, Chardonnay ja Cabernet, meeldivad laiatarbeveinid. Neile, kes “midagi head” soovivad, leidub nii Chablis’d, punast burgunderit kui ka Chateauneuf-de-Pape’i.

Õlled hele Foster’s ja tume Beamish Stout on samuti väga mõnusad ja mitte just laialt levinud.

Niisiis on sinise purje all hubane nurgake, sest kuna enamik inimesi armastab paiku, kus põrgulärmis trügida ja tungelda saab, ei kannata šoti klubi sulnis õu ülerahvastuse all. Teenindus on minu mäletamist mööda alati sõbralik ja tähelepanelik olnud, ning et lauda toomisel lisandub roogadele 10% teenustasu, ei jää ka südametunnistus piinama, et jootraha sai nii vähe antud.