15.08.2008, 00:00
Sitased seitsmekümnendad
Seitsmekümnendad olid Eestis surutise aastad. Viivuks avatud kraanid keerati jälle kõvasti kinni.
Kunstnik Leonhard Lapin ristis 1970. aastad tabavalt: sitased
seitsmekümnendad. Nendega võrreldes olid kuuekümnendad
tõepoolest kuldsed, kus hetkeks sai vabamalt hingata. Järgnev
kümnend – sotsialismi õitsenguaeg – kustutas sellegi
illusiooni sootuks. Eestlastele pidi saabuma lõpp, Endlösung.
Küll aeglaselt, aga see-eest järjekindlalt. Venestamine ehk
suretamine muutus üha kurjakuulutavamaks – 1970. aasta andmetel oli
kümne aasta tagusega võrreldes eestlaste osakaal rahvastikus
langenud 75 protsendilt 68le, 1979 aga oli eestlasi juba vaid 64,7 protsenti.
Vahest oli see protsess Moskva jaoks liiga aeglane – Eesti
parteijuhtidele heideti peagi ette puudulikku vene keele õpet koolides.
Suvel 1978 aga määrati EKP keskkomitee esimeseks sekretäriks
Karl Vaino, kes kohe asendas liiga eestimeelse haridusministri Ferdinand Eiseni
truu Elsa Gretškinaga. Vaino juhtimisel algas vene keele hoogsam
pealetung, selge eesmärgiga muuta Eesti kakskeelseks ehk eestlase teiseks
emakeeleks pidi saama vene keel.
Sellega kaasnes rahva mälu
jätkuv hävitamine, mille näiteks on revolutsionääride
ja igasuguste punakangelaste nimede panek küll tänavatele, küll
tehastele, koolidele, pioneerimalevatele jm. Ja muidugi suure käraga
tähistatud puna-aastapäevad – 1970. aasta möödus
Lenini 100. juubeli tähistamise tähe all.
Suvel 1975
toimunud üldlaulupeol aga astus helilooja Veljo Tormis just Leniniga julge
protestisammu. Tema laulupeokantaat “Lenini sõnad” tugines
Lenini mõtetele riikide enesemääramise ja iseseisvumise
õiguse kohta. Imekombel ei suutnud tsensorid alltekstist aru saada.
Üha kasvavale surutisele vaatamata nägi just sel
kümnendil päevavalgust mitu meie kultuuris märgilise
tähtsusega teost. Jaanuaris 1970 linastus mängufilm
“Kevade”, märtsis “Viimne reliikvia”.
Samal aastal ilmusid ka Jaan Krossi suurromaani “Kolme katku
vahel” esimene osa ning kolhoosielu totrusi kujutav Heino Kiige romaan
“Tondiöömaja”. Kümnendi keskel, 1976. aastal avaldas
Lennart Meri “Hõbevalge” ning kaks aastat hiljem nägi
trükivalgust Krossi teine tähtteos “Keisri hull”. Eestiga
oli seotud ka üks kirjanduse maailmasündmus – 1970. aasta
Nobeli kirjandusauhind läks Aleksandr Solženitsõnile, kelle peateos
“Gulagi arhipelaag” oli kirjutatud peamiselt Eestis.
Seitsmekümnendad olid Eesti rokkmuusika vaalade sünniaastad –
1971 alustas tegevust legendaarne Ruja, 1974 Apelsin, 1978 Rock Hotel.
Kümnendi lõpul jõudis Maarjamaale ka punkliikumine.
Eestlased võitsid taas olümpiamedaleid, Münchenis 1972 said
kuldmedali tõstja Jaan Talts ja kõrgushüppaja Jüri
Tarmak ning Montrealist naasis 1976 kullaga jalgrattur Aavo Pikkuus.
Kümnendi algus tähistas ühe ajastu lõppu –
aprillis 1971 suri kirjanik Friedebert Tuglas. Lein oli üldrahvalik.
Kõigest paar päeva varem lahkus ka vastuoluline kirjanik Juhan
Smuul.
Seitsmekümnendatel jättis Eesti rahvas
hüvasti veel mitme oma suurkujuga, 1975. aastal maletaja Paul Kerese ja
laulja Georg Otsaga. Paar aastat hiljem lahkus teatrilegend Voldemar Panso ja
Rootsis kirjanik Karl Ristikivi.
Nõukogude võim
lõi ka oma suurkujusid. 1975 sai lüpsja Leida Peips sotsialistliku
töö kangelaseks ning temast tehti omalaadne kümnendi ikoon.
Lööksõnaks sai BAM ehk Baikali-Amuuri magistraal, mida
käisid ehitamas ka eestlased. Kui selgus, et Tallinnas toimub 1980.
aastal olümpiaregatt, tuli suur
ehitamine Eestissegi. Olümpia andis linnale mitu uusehitist, nagu Pirita
purjespordikeskuse ja teletorni. Tallinna vanalinna aga saabusid poola
restauraatorid. Ja muidugi tänu olümpiale jõudsid eestlaste
kodudesse Fanta ja Coca-Cola.
Kogu kümnendi juhtis
Nõukogude riiki Leonid Brežnev, kelle tervis muutus üha kehvemaks.
Peagi valitses Kremlis rohkem elav surnu kui riigijuht –
kliinilisest surmast välja toodud Brežnevi vaevaline ja segane
kõnemaneer tegi eestlastelegi rohkelt nalja. See aga ei takistanud
Nõukogude Liitu detsembris 1979 alustamast julma ja traagilist
Afganistani sõda, kuhu sunniviisiliselt saadeti ka eestlasi.
Võimsana tundunud suurriik hakkas tasapisi vankuma.