Möödunud nädalal uuris aktsiaselts SMS Laen finantsinspektsioonist, mil moel saaks ta rahvalt seaduslikult raha hankida. Võimalik, et kõnelused päädivad pangalitsentsi taotlemisega. 

Pangalitsents lennutaks mullu 25 miljonit krooni puhaskasumit teeninud SMS Laenu täiesti uuele tasemele. On väga suur vahe, kas tegutseda hämaravõitu laenukontorina või soliidse litsentseeritud pangana. 

SMS Laenu igapäevatööd juhib Inglismaal pangandust tudeerinud 24aastane Aaro ­Sosaar, kes rehkendab nagu superarvuti ning jumaldab peeneid kombeid ning kõike britipärast. 

Ettevõtte suurimaks väejuhiks peetakse aga tema isa Aare Sosaart (50). Härra Aare staap asub stalini-aegses kivimajas Stockmanni kaubamaja vastas, mille torni tippu ehib viisnurk.

Minu äri on võitlus!

Aare Sosaar naeratab muhedalt nagu Bullerby lugude vanaisa: “Millega on minu tagasihoidlik isik ära teeninud Eesti Ekspressi ajakirjanike tähelepanu?”

Ta vastab pikalt, kasutab ohtralt kujundeid ja näiteid ning palub alatasa, et see või teine asi “võiks jääda vaid meie vahele”.

Sosaar soovib tegutseda märkamatult. Suur osa tema varast on kirjutatud abikaasa nimele, kuigi mees kuulub mitme firma juhtkonda. Ta pole mitte ainult SMS Laenu suur­osanik, vaid tal on ka oma inkassofirma, oma õigusbüroo, oma liisingfirma, oma kindlustusmaakler, oma investeerimisettevõtted... 

Sosaar kannab üleskeeratud käistega kampsunit. Inkassofirma juht Teigo Tamm (23) ja õigusbüroo pealik Veiko Väli (30) on ülikonnastatud, aga lahtiste kraenööpidega ja lipsudeta. Õhkkond peaks olema ­casual ja relax, kuid Tamm ja Väli istuvad vaikselt nagu hästi väljaõpetatud sõdurid. Vaid ühe vahejuhtumi kohta pärides (äri algusaegadel teatas Harju maakohtu kohtunik Epp Haabsaar, et õigusbüroo juhtimine “ei vabasta Välit nõudest akadeemilist õppekava läbida”), ütleb Väli, et ei mäleta seda, aga tema suunurk hakkab närviliselt tõmblema.

Hallipäine Aare Sosaar ei mineta enesevalitsemist silmapilgukski. Tal on aastatepikkused kogemused äritülidest, maksuvaidlustest, pankrotijuhtumitest, ülevõtmistest. “Üle poole minu tegevusest on kellegi esindamine vaidlustes,” ütleb ta. “Seal on tegemist võitlusega.”

Suur Kombinaator

“Kui Sosaar raha maas vedelemas näeb, siis niisama ta seda ei jäta,” ütleb üks tuttav. “Ja ta õpetab alati, et tee kohe kolm firmat: ühes on vara, teises kohustused ja kolmandasse läheb kasum.”

Hariduselt on Sosaar ehitusvaldkonna majandusinsener, ametilt konsultant. Nõuandja tiitel laseb end varjus hoida. Tema ei kihuta ringi edeva Hummeriga, tema sõidab väärika musta värvi S-klassi mersuga. 

Pildistada ta end ei luba.

Esimesel suhtlemisel esitab telefonis nõudlikul toonil mõne täpse ja lühikese küsimuse. Edasi suhtleb meilitsi: kord olla ajast puudus, kord kimbutab kerge külmetus. 

Sel esmaspäeval võtab ta Kleenexi karbist alatasa taskurätikuid ja ütleb läbi nuuskamise: “Kahju, et me ei kohtu praegu teist korda. Teisel korral saaksin ma teid palju rohkem usaldada.”

Sosaar paistab muheda habemikuna. Tema aju lõikab teravamalt kui samuraimõõk Tarantino filmis. Isegi kõige suuremad vastased imetlevad tema sädelevat mõistust.

“Aare võib teha musta valgeks. See pole mingi probleem,” ütleb üks ettevõtja.

“Kaval rebane. Hoidke temast parem eema­le,” soovitab teine. “Pidin ise talle ükskord 100 000 maksma. Skeemid on tal perfektsed.”

“Tema põhimõte on “hoia sõpru lähedal, vaenlasi veel lähemal”,” räägib kolmas. “Allilm toob oma juriidilised probleemid tema ­õigusbüroosse. ­Assar Paulus käib tal külas.”

Sosaar ütleb, et pole ­Paulusega ammu suhelnud (“viimati helistas poolteist aastat tagasi ja uuris, kas õigusbüroo saaks esindada ühte naist, kes oli Pärnus laenufirma poolt petta saanud”). 

Allilma jõujooni ta tunneb. Nn halli tsooni tegelastega suhtleb samuti. Mitmete afääride sangarit ­Hubert Hirve nimetab vandeseltslaslikult “Berdiks”. Lisab, et viimatinimetatud härraga on kohtunud siiski vaid paaril korral, mil Hirve olid endaga kaasa kutsunud endised äripartnerid ja vandeadvokaat Viktor Särgava. Jutt käis SMS Laenu osaluse müümisest.

Tegevus konfidentsiaalne, eesmärk kaaperdamine

Sosaar tunneb ärivõitlustes peagu kõiki avanguid ja käike. Ta suutis Venemaalt ära tuua isegi osa Weroli rahast.

“See on selle mängu ilu – kui õnnestub üle mängida tüübid, kes on sigadustega hakkama saanud,” ­ütleb ta ja meenutab, kuidas kord ­pöördus tema poole daam, kellel äripartnerid olid naha üle kõrvade tõmmanud. Naise suurosalus ühes ettevõttes oli kahanenud vaid 28 protsendi peale. Kuid sellest piisas, et nõuda erikontrolle ja kutsuda kokku erakorralisi üldkoosolekuid. Lõpuks viskas selline kottimine (kusjuures täiesti seaduslik) tüngategijatest osanikel nii üle, et nad ostsid daamilt tema osaluse suurejoonelise hinnaga ära. 

Hoopis ründavama pildi Sosaare stiilist annab aga elektronkiri, mis linna peal liigub. Meilis teatab ärimees oma lähematele kaasvõitlejatele (sh Teigo Tammele ja Veiko Välile) sõna-sõnalt: “Palun täielikku ülevaadet:

1) keegi peaks liikmeks astuma,

2) vaja teada, kes on juhtfiguur,

3) tausta juhatuse ja nõukogu liikmete kohta

4) jne

Tegevus konfidentsiaalne – eesmärk – FIRMA ÜLE VÕTTA!

Tervitades,

Aare Sosaar”.

Jutt käib Märjamaal asuvast hoiu-laenuühistust, mille veebiaadress on iga SMS Laenu masti laenukontori märg unistus: laen.ee.

Märjamaa ühistu jäi kaaperdamata. “Me saime korra kokku ja ta teatas, et tahab meid üle võtta,” räägib ühistu juhatuse liige ­Martin Hiiemaa. “Nad arvasid, et ühistu on nõrk, ja neile tuli üllatusena, et meie liikmetel on piisavalt raha.” (Sosaar naerab siinkohal, polnud see ühistu väärt ühtigi!)

Jõrmi Sosaart teab ka pulmaisana tuntud Leino Einer, kes kannab nahktagi, nahkkaabut ning ütleb saja tuhande krooni kohta “sott”. 

Suvel 2008 palkas Einer end ühes ­äritülis esindama Tallinna Õigusbüroo. Einer lubas büroole töötasuks 100 000, aga Veiko Väli lükkas paberite vormistamist muudkui edasi. Kui äritüli lahenes ja raha jagama hakati, istus Väli, silmad maas, Sosaar aga naeratas: “Mis sada tuhat? Viis sotti on selle töö hind!” Sosaare pool usub nimelt, et Einer lubas neile teatud protsendi tagasitoodud rahast. 

Vaidlus töö hinna üle käib seniajani.

Armastus Veneetsia vastu         

Sõnapaari “Aare Sosaar” guugeldades leiame sarnaseid näiteid veel ja veel: enne pankrotti tühjaks tehtud väärtpaberfirma, salapäraselt rendile antud kalatehase varad, osanike selja taga üle võetud valuutavahetus...

Kuid sageli pole ka kaebajad päris puhtad poisid. Sosaar märgib, et Einer saabus tema juurde kahtlastes nahkjopedes tegelastega. Teine end pettasaanuks pidav mees suurustas aga varem, et on kaitsepolitsei snaiper, ja siis jällegi, et investeerib kurjategijate ühiskassa raha...

Tuttavad peavad Sosaart töödikuks. Tuleb hommikul kontorisse ja ragistab ajusid hilisõhtuni. Toidugi laseb tihti karbiga töö juurde tuua. Peentes restoranides käib harva, pikkadel lõbureisidel veelgi harvemini. Erandiks igakevadised sõidud Veneetsiasse. “Juba esimest korda seal käies oli tunne, et sinna peab tagasi minema. Seal tunneb Lääne ajaloo algust.”

Aerofoto Veneetsia südalinnast ripub ka Sosaare kabinetis. Halli värvi seinad on pilte täis – mõni Navitrolla, tütre tehtud foto papagoist Floridas, fotomeenutus suusareisist Šveitsi.

Laua kõrval kõrgub postament, millel kükitab pronksist ronk. Tarkuse sümbol.

Selle kinkis abikaasa Silva Sosaar (50) – TPIs puidutöötlemist õppinud ja üle 20 aasta ökonomistina töötanud naine, keda iseloomustatakse vaikse, targa ja kaalutlevana. “Kui Silva ütleb, et ära nii tee, siis Aare ei tee,” ütleb üks tuttav.

Kohtumistel olla Sosaarel tavaliselt paber ees ja pliiats pihus. Kui ta joonistab, siis on mehel inspiratsioonipuhang. Kui kirjutab numbreid, siis teeb tööd. Juttu niisama üles ei tähenda.

Ekspressiga suheldes tõuseb Sosaar aegajalt püsti, näitab tahvlil skeeme ja peab edasi-tagasi kõndides loengut nagu professor. 

Ta jätab endast võitmatu mulje. Kuid ka temal on mõned nõrgad kohad.

Nõrk koht nr 1: kohtuasi Võrus

Kevad 2007. Võru endine linnapea Tõnu Jõgi võtab poolteist miljonit krooni laenu. Äripartner Jüri Luik ostab selle eest ilutulestikuvärki ja müüb edasi Aare Sosaare firmale.

Müügi eest raha Jõgi ei saa. Kaup on aga kadunud ja Jõgi teatab politseile, et suurem kogus pürotehnikat on välja petetud. 

Alles siis, kui prokuratuur arestib Sosaare kodu, hakkavad asjad liikuma. Jõgi sõnul hüvitas Sosaar talle kahju ja ostis ära osaluse ilutulestikufirmas. Ta usub, et on jamast lahti saanud. Kuid järsku ilmuvad lagedale paberid, et Jõgi on võlgu.

“Ma ei pea end praegu veel võitjaks,” nendib ekslinnapea.

Võru maakohtus ootab nüüd Sosaart süüdistus kelmuses ja rahapesus. Toimik on tüse, kümnekonna köite jagu. Kohtunik ­Vambola Olli loodab avaistungi pidada veel tänavu, ent millal asi kord lahenduseni jõuab, on võimatu prognoosida. Igatahes olevat Sosaar lubanud, et nii teda kui kõiki kaaskohtualuseid tuleb kaitsma kolm advokaati, mis teisisõnu tähendab hoiatust: “Protsess võib kesta kas või kümme aastat!”

Võru asi häirivat Sosaart tõsiselt, kuigi ta kuulutab enesekindlalt: “Ma ei usu, et mind süüdi mõistetakse.”

Nõrk koht nr 2: pankrotimeister

Ekspressi püsilugejatele seostub Sosaar eeskätt Lääne-Eesti Panga pankrotiga.

Sovetiaja lõpus lõikas Sosaar hoogsalt vaheltkasu Ida-Saksa markade vahetamisega. Seejärel lõi Lääne-Eesti Panga ja pälvis kevadel 1992 Haapsalu aasta ärimehe tiitli.

Kuid tema taskupank pidas vastu vaid mõned aastad. Sosaar väidab, et jäi konkurentidele jalgu (“majandusvõitluses alla”) ning lasti põhja. 

Kriminaalpolitseil on aga teine versioon: Sosaar riisus ja raiskas ning kuritarvitas ametiseisundit, mistõttu tuhanded inimesed ja ettevõtted jäid ilma miljonitest ja miljonitest. 

Pärast seda siginesid Sosaare ninale prillid, habemesse ilmus halli.

Panga revideerimine kestis aastaid. Kui süüdistusakt lõpuks valmis sai, kirjutasid lehed, et Sosaar peidab end haiglatesse, saab ravi Jämejalas (Sosaar: “Üleväsimuse tõttu olin tõesti haiglas”).

Kriminaalasi aegus. Politsei üks juhte Kersti Jundas toonitas Postimehes: “Nii Sosaar kui tema kaitsja esitasid taotluse lõpetada kriminaalasi seoses aegumisega, mitte kuriteo koosseisu puudumise tõttu.”

Praegu ütleb Sosaar, et tal on pangast vaid soojad mälestused. “Aga mis me tegeleme asjadega, mis on möödas, tegeleme nendega, mis on ees!”

SMS Laenu haisev ülevõtmine

Pangakrahhi järel jäi Sosaare pärusmaaks ettevõtluse põhjakiht: raskustes firmad, pankrotiasjad, võlgade väljanõudmine... Kuni kevadel 2006 ilmus tema jutule sihvakas noorhärra Toomas Allikas, kes asutas koos sõber Aimar Jürimäega firma SMS Laen.

See oli geniaalne äriidee. Buumi ajal tahtis iga eestlane olla “kvaliteetinimene”, kas või kiirlaenu abil. Raha pahises nagu Niagara joast.

Allikas hakkas ringi sõitma Hummeriga. Tema teine auto oli sportlik Corvette. Kolis kortermajast villasse Leppneemes, mis maksab üle kümne miljoni. 

Halbade laenudega tegelemiseks vajas Allikas aga inkassofirmat. Ta lõi käed Sosaarega, kelle pojast sai SMS Laenu tegevjuht.

Algul vaid 20 protsendiga sisenenud Sosaared on praeguseks firma asutajatelt üle võtnud. Tegemist on salapäraste tehingute jadaga, kus osalusi müüdi korduvalt edasi, osa rahast laekus kolmandate inimeste arvetele, tehingute vastu tundis huvi Hubert Hirv ning ühes lepingus võttis Toomas Allikas millegipärast kohustuse sõita kohe pärast lepingu allkirjastamist 17 päevaks välisreisile. Iga väiksemagi eksimuse puhul võis osapooltelt nõuda miljoneid leppetrahve.

Nõrk koht nr 3: laenukontori maine

SMS Laenu huvides on näidata, et laene ei maksa tagasi mölakad. Ka Ekspress avaldas kord loo, kuidas sellised kunded mõnitavad firmat stiilis “minge persse! ma tulen ja tapan teid kõiki maha”.

Kuid on ka teistsuguseid kirju. Näiteks ahastav palve venelannalt, kelle üks laps on invaliid, teine allergik, kolmas väga pisike: “Ma olen kodune, vötke minu arvamus kuulda ja ärge pange asi veel kohtuse saage minust aru palun väga teid.”

Kui Ekspress usutles suvel 2007 Aaro Sosaart, soovitas isa pojal pankuri imagot kujundada, mitte riskida liigkasuvõtja tiitliga. Andis nõu vihjata, et kõige kallim laen on hoopis Bigbanki oma, ning kindlasti kiita oma kliente, kes on reeglina noored ja kalkuleerivad inimesed. 

Kui Riigikogu liige Taavi Rõivas hakkas avalikult sms-laene siunama, kavandas SMS Laen vastulööki. Muuhulgas arutati, et nende kasuks võiks esineda endine rahandusminister Mart Opmann, aga ka muud tuntud tegelased.

Praegu püüab laenukontor oma mainet muuta. Enam pole kohta Toomas Allikase juhtimisel loodud hüüdlausel “Šeffa edasi!” ega telereklaamil, kus saatanliku kujuna esinenud Tõnu Kilgas soovitab ­peaaegu käskivas toonis laenu võtta. 

Reklaam möödunud nädala Ekspressis oli selgelt teisest ooperist: “Professionaalsus, inimlikkus ja paindlikkus on tee, mida soovime jätkuvalt käia.” 

Kas isa patud nuheldakse 

poja kaela?

Aare Sosaar ütleb, et on valmis poja võimaliku pankurikarjääri nimel osalusi ümber vormistama: “Kaugel see minu pensioniaeg ikka on...”

Aaro Sosaar teatab Ekspressile kirjalikult, et firma pole pangalitsentsi taotlust esitanud. 

Finantsinspektsioon teemat ei kommenteeri, kuid üks selle töötaja hakkab Sosaare nime kuuldes rõõmsalt itsitama. 

PS Pärast loo läbilugemist teatas Aare Sosaar, et “artiklit on põnev lugeda, sest sisaldab nii fakte, faktimoonutusi kui ka muinasjutulaadseid kirjeldusi, mis on kokku segatud kauniks ilukirjanduseks ja viitavad vaid sellele, et osa Ekspressile “kaebamas käinud” isikuid ei pruugi olla ülemäära tõsiseltvõetavad.

 Mina ei osale aktsiaseltsi SMS Laen aktiivses juhtimises, küll aga omanikeringis. 

SMS Laen ei ole minu tõlgenduses liigkasukontor, vaid finantsasutus ja kiirlaen on üks mugavamatest laenuvõimalustest. Põhjus, miks meie laenude intressid tunduvad esmapilgul röögatud, on seotud kõrgete riskidega.”

Isamaaliidu endise peasekretäri ohtlik äri

Tiit Arge on Isamaaliidu endine peasekretär, kes pärast poliitikukarjääri teenis Pjotr Sedini ärihuve ning sai rohkelt tähelepanu Maapanga viimase tegevjuhina (ta läks panka siis, kui see oli juba käpuli).

Krahhi järel kadus Arge avalikkusest. Kuni märtsis 2008 teatas ajakiri Ärielu, et ta asutas Läti ärimeestega finantsteenuseid vahendava firma ClearingHouse. Kui aga läks kasumijagamiseks, otsustas eestlane lõunanaabrid üle parda heita.

Lätlasi ei kutsutud vajalikule koosolekule (mis toimus Tallinnas Aare Sosaare konsultatsioonibüroos) ja ühtäkki oli 30 miljoni krooni suurust kasumit prognoosinud ettevõte läinud Sosaare liisingfirma kontrolli alla. 

Lätlased pöördusid politseisse. Edgars Jaškulis kurtis: “Nii kui avalduse politseisse sisse andsin, tungiti mulle samal õhtul kallale ja klobiti läbi. Ma tahaks väga uskuda, et see oli lihtsalt halb kokkusattumus.”

Ekspressi käsutuses olevad paberid näitavad, et asi ei jäänud niisama. Kohus käskis Sosaare kampavõtmise tühistada ning algse olukorra taastada. 

Arge pool aga kaebas, et Jaškulis mõisteti Lätis süüdi krediitkaartide võltsimises  ja kui kohus ei peata tema osanikuks olekut, peab firma tegevuse lõpetama. Samuti, et osanikud Edgars Jaškulis ja Konstantins Kostockins ähvardasid oma äripartnereid (sh Arget) ja võisid tegeleda rahapesuga.

Veiko Väli sõnul ei ole äritüli veel lõppenud.

Küll aga vahetus firma juht: Arge asemel kamandab osaühingut ClearingHouse Helmut Paabo, endine politseiprefekt.