Erinevalt kujunenud müüdist ei juhi snaiprit viha ega tapahimu, vaid kohusetunne ja seaduslik käsk. Emotsionaalne inimene ei suuda snaiprina tegutseda, sest lisaks oskusele lasta on tähtis ka oskus olukorra muutudes vajadusel laskmata jätta.

Snaiprid tegutsevad reeglina paarina, kus on kaks sama väljaõppega sõdurit, kes täidavad vaheldumisi laskuri ja vaatleja kohustusi. Reeglina on kogenum sõdur vaatleja, sest tuleala järjekindel vaatlemine, sihtmärgi leidmine ning selle täpse kauguse ja ilmastikuoludest tuleneva sihikuparanduse arvestamine on keeruline. Arvestusvead tähendavad aga möödalaske. Näiteks kümneprotsendine eksimus enam kui 500 meetri kaugusel asuva sihtmärgi kauguse mõõtmisel tähendab reeglina möödalasku, sest kuul lendab sihtmärgist üle või sihtmärgi ette maha.

Näiteks USA merejalaväe snaiprikursuse eksamil lastakse snaipripüssist 900 meetri kaugusel olevate sihtmärkide pihta 35 padrunit, millest tabama peavad vähemalt 28 ehk 80 protsenti. Kaheksanädalase kursuse suudab edukalt lõpetada kuni kolmandik snaipri kandidaatidest, kes on enne läbinud põhjaliku valikusõela. Snaipri kandidaat peab olema eeskujuliku füüsilise vormiga rahulik ja tasakaalukas sõdur, kes on muu hulgas sooritanud automaatrelva lasketesti kõige kõrgemal tasemel.

Snaiprid ei tulista juhuslikult vastase sõdurite pihta, vaid keskenduvad ainult eriti olulistele sihtmärkidele. Näiteks vastase üksuste juhtide, raskerelvade meeskondade, suurtükiväe tulejuhtide, luurajate või hästi kaevunud kuulipildurite tabamisele. See vähendab oluliselt vastase efektiivsust ja päästab omade elusid.

Ülesande täitmiseks valib snaiper hoolikalt sihtmärgi ja tulistab täpselt. Keskmiselt kaheksa lasku kümnest haavab inimsihtmärki või tapab selle. Rahuajal oleks see mõrv või vähemalt tapmiskatse, kuid lahinguväljal on see täiesti seaduslik. Sellest tekib tõsine moraalne dilemma, mille snaiper peab teadvustama enne lahingusse minemist. Sest nad peavad hiljem suutma elada teadmisega, et on inimesi tapnud. Kuid snaiprite puhul ei saa rääkida ainult sellest, mitu inimest nad on tapnud. Olulisem on see, palju nad omi on päästnud.

Külma sõja ajal olid snaiprid vähetähtsad. Enamikus riikides vajus see sõjaline eriala unustuse hõlma. Äärmisel juhul õpetati snaipritarkust väikestes eriüksustes. Pärast iga suuremat konflikti saadeti snaiprid erru ja nii läks pikapeale kaduma enamik veteranide kogemustest, mis aitasid sõjas ellu jääda. Lahingusse saadeti ässkade kõrval palju kesise väljaõppe ja juhusliku relvastusega snaipreid. Valmistuti klassikaliseks suurriikide ja sõjaliste blokkide duelliks, kus alustatakse tuumarelvaga ja jätkatakse lennuväega, millele järgnevad tankilahingud koos suurtükiväe massiivsete tulelöökidega. Miks peaks siis koolitama nähtamatuid laskureid, kes kulutavad paar päeva positsioonile liikumiseks ja seal varitsemiseks, et siis sooritada üks lask vintpüssist? Milline raiskamine!

USA armee jalaväepataljoni staabi- ja tagalakompanisse kuulus 1980ndatel kolmest snaipripaarist ja jaoülemast koosnev snaiprijagu. Seega oli iga kompanii toetamiseks arvestatud keskmiselt ühe snaiprimeeskonnaga ehk ühe snaipripüssiga! Jao või rühma tasemel oli snaipreid ainult eriüksustes.

Õnneks jäi tuumasõda nägemata. Aga poliitiliste muudatuste tõmbetuules tekkis palju uusi riike ning varem rahulikult koos elanud rahvused ja usulahud otsustasid aastasadadega tekkinud vaidlusi verelaskmisega lahendada. Rahuvalveüksustel tekkis tõsine probleem ning seetõttu vaadati abiotsivalt snaiprite poole. Vaenlase võitlejad on segamini rahulike elanikega, kõrvaliste isikute tapmine on poliitiliselt väga halb, aga kuidagi tuleb avastatud võitlejad kahjutuks teha. Tänaseks on snaipriüksused kõikide lääneriikide armeede koosseisus.

Snaiprid on ülimalt tõhusad sõdurid. Näiteks Vietnami sõjas kulutasid Ameerika jalaväelased ühe vastase tabamiseks 50 000 padrunit ehk sisuliselt kogu jalaväekompanii laskemoonavaru hinnaga

23 000 dollarit. Kuid snaiper kulutas üheks tabamuseks 1,3 padrunit, tabamuse tõenäosusega ligi 80 protsenti ja hinnaga mõnikümmend senti.

Ka tänapäeval ei ole reasõduri laskeoskus märkimisväärselt paranenud. Kui USA jalaväelane suudab automaadist tabada 300 meetri kaugusel olevat sihtmärki ühel korral kümnest, siis maaväe snaiprid peavad pärast viienädalast kursust tabama snaipripüssist sama sihtmärki 600 meetri kaugusel üheksal korral kümnest.

Nüüdisaegsetes sõdades on ajalukku läinud palju snaipreid. Nendest eredaim oli Talvesõjas napi kolme kuuga üle 500 punaarmeelase tapnud soomlane Simo Häyhä. Lahinguid meenutades on ta öelnud, et ei tundnud mingit viha punaarmeelaste, venelaste või kommunistide vastu. Tema lihtsalt täitis oma sõdurikohust, kaitstes Soomet vallutajate eest. Eraelus väga tagasihoidlik Häyhä ei armastanud oma mälestustest rääkida, sest tapmisoskusega pole sobilik kiidelda.

Ühes vähestest snaipri kirjutatud mälestusraamatutest kirjeldab aastatel 1999–2009 USA laevastiku eriüksuses snaiprina teeninud Chris Kyle, mida tunneb võitleja püssi taga. Ametlikel andmetel 160, mitteametlikult 250 vastast tapnud eriüksuslase Kyle’i esimene sihtmärk oli iraaklanna, kes püüdis 2003. aasta kevadel heita käsigranaati läheneva merejalaväelaste patrulli poole. Käsigranaadi plahvatus tekitab sadu metallikilde, mis lendavad mitmekümne meetri kaugusele ning oleksid haavanud või isegi tapnud mitu Ameerika sõdurit. Kyle täitis oma kohust ja tappis ründaja, päästes sellega oma kaaslased.

Suuremate riikide kogemusi arvestades annab snaipriteks koolitada vaid kaks-kolm protsenti sõduritest. Ülejäänutel pole selleks vajalikku iseloomu ega püsivust. Eesti sõdurist saab koolitada hea snaipri, sest eestlaste tasakaalukas meelelaad on selleks tööks sobiv. Snaipri baaskursus on kõige pikem erialakursus Kaitseliidus. Selle on aastate jooksul edukalt läbinud sajad kaitseliitlased, kelle väljaõppega tegeleb mitukümmend kaadrikaitseväelasest või vabatahtlikku instruktorit.

Kuid milleks Kaitseliidule snaiprid? Kaitseliit koosneb peamiselt kergetest võitlusgruppidest ja lahingkompaniidest, millel puuduvad raskerelvad või Kaitseväe raskerelvade toetus ning selle üksuste toetus. Näiteks suurõppusel Kevadtorm on tavaline, et kui Kaitseliidu kompanii tulejuht saab pärast pikka ootamist ühendust suurtükiväega, siis on lahing juba läbi või suurtükiväelastel laskemoon otsas. Seega saab Kaitseliidu üksus arvestada peamiselt oma relvastusega ning suurtükiväe ootamise asemel kasutatada näiteks oma miinipildujaid. Kaitseliidu võitlusvõime tagamiseks on oluline, et võimalikult palju relvasüsteeme antakse võimalikult väikeste üksuste kasutada. Nii on Kaitseliidus viimastel aastatel kõvasti koolitatud minööre, miinipildureid ning snaipreid.

Et snaipri eriala võiks areneda, on vaja koolitussüsteemi, mis tähendab lisaks snaipri baaskursusele ka täienduskoolitust kogu erialase karjääri jooksul, snaiprite ja instruktorite atesteerimist ning harjutusi üksuse koosseisus.

Relvasüsteemid ja tehnilised vahendid ning nendest tulenev lahinguline võimekus on alles kolmandajärguline küsimus. Korralikult koolitatud snaiper õpib uut relva kasutama suhteliselt kiiresti. Aga parimgi relv on ilma väljaõppinud snaiprita ainult tükk metalli ja plasti.

Kaitseliit koolitab snaipreid, kuid võiks seda teha veelgi paremini, luues näiteks kontakte teiste riikide snaipritega.

Kaitseliidu snaiprid võiksid osaleda näiteks USA Marylandi osariigi rahvuskaar­di või Briti territoriaalarmee aastaõppusel. Mõlemal riigil on hulganisti praktilisi kogemusi snaiprite kasutamises. Jänkide või brittidega Kaitseliidu snaiprid praegu koostööd ei tee, küll on sel alal pikaajaline koostöö soomlastega. Soome maaväe vanemleitnant Unto Pulkkinen alustas snaipri eriala baaskursusi Kaitseliidus juba 1990ndate alguses. Kuni 2000. aastani korraldas ta peamiselt Kaitseliidu Tallinna ja Harju malevates kümmekond erialakursust ning kirjutas eestlastele ka esimese snaipri­õpiku. Eesti snaiprid on osalenud mitmetel Soome võistlustel ja saavutanud häid tulemusi. Soomlased on käinud Eestis kogemusi jagamas. Soomlaste eeskujul on Eesti snaiprid loonud eriala arendamiseks laskespordiklubi Snaiprigild. Tänavu kevadel ilmub eesti keeles Soome ohvitseri Pauli Salo kirjutatud snaipriõpik.

Veel võiks Kaitseliit teha koostööd jahiseltside ja sportlaskuritega, et värvata erialale sobilikke inimesi. Igast jahimehest snaiprit ei saa, kuid kogenud jahimeestel ja laskesportlastel on olemas paljud sellel erialal vajalikud oskused. Enamik Kaitseliidu snaipreid ongi jahimehed või sportlaskurid. Kaitseliitu saaks värvata ka nii-öelda kuumast reservist välja arvatud mehed, kes on ajateenistuses läbinud snaipri või täpsuslaskuri erialakursuse. Neile võiks anda võimaluse erialaga edasi tegeleda ja teisi õpetada. Kaitseliidus teenivad snaipritena paljud varem piirivalves või Kaitseväes teeninud sõdurid. Pärast tegevteenistust lähevad nad tagasi malevatesse oma erialakohtadele.

Kaitseliidu peamine täpsuspüss on M14 TP. Selle töökindla modifikatsiooni loomisega on küll probleeme, kuid Kaitseväe relvastusega tegelevad ohvitserid teevad Kaitseliiduga tihedat koostööd täpsuspüssi arendamisel.

Kaitseliidu võitlusgruppidel on korralikud optilised sihikud automaatidele Ak4, mis pikendavad nende relvade praktilist laskekaugust hea laskuri käes vähemalt 400 meetrini. Paljud Kaitseliidu snaiprid on aga oma kulul hankinud maailmatasemel snaipripüssid, kaasa arvatud Sako TRG 42 ning Tikka T3 Tactical (kaliibrites 338 Lapua Magnum ja 300 Win­chester Magnum).

Snaiprite hulga ja snaipripüsside arvukuse poolest ületab Kaitseliit kordades Kaitseväge. Kaitseliidu snaiprid, eriti just vabatahtlikud, on teinud ära suure töö oma üksuste tulejõu suurendamiseks. Tulejõud aga ei tähenda mitte sooritatud laskusid, vaid sihtmärgi tabamusi.