Sõda miljonivaatega peldikute pärast
Viimsi poolsaare kirdepoolsel rannal asub Leppneeme küla. Kui jätta kõrvale peagu aasta läbi lõõtsuv tuul, on see kant imekaunis. Sügav sinine meri, hiiglaslikke rahne täis tipitud rand ja rannaniidud, luigepaaride ja hõbedaste haigrute mängumaa. Miljonivaade kõikjal.
Võiks arvata, et sellises kohas on kõik viimseni üles vuntsitud, aga kus sa sellega. Kõrgel kaldapealsel kükitab viis-kuus lagunenud telliskivilobudikku.
Vaata, kuidas tahad - siia nad ei sobi. Ometi on varedel (kohalikus sõnapruugis peldikud) rääkida uskumatu lugu. Nad kujutavad endast mälestusmärki Nõukogude armeele - allveelaevnikud laadisid siin akusid, piirivalvurid käisid kusel ja hüdrograafiateenistuse mehed kütsid sauna.
Lisaks on need mälestusmärk Eesti ajaloo viimasele sõjale - omandireformile -, mille ühed julmemad ja alatumad lahingud toimusid Viimsi valla mereäärsetes külades.
Need viis-kuus vormitut lobudikku, mille hulgas ka üks päris peldik, tundusid vallaametnikele hulk aastaid väga väärtuslikud. Selle asemel, et kasutuskõlbmatud onnid buldooseriga siledaks lükata ja maa õigusjärgsetele omanikele tagastada, andis vallavalitsus lagunenud onnidele aadressid. Näiteks Muuga lahe ääres asuv välipeldik kannab aadressi Hiireotsa tee 18, kunagine saun - Hiireotsa tee 17, vana kütusehoidla - Hiireotsa tee 22 jne.
Miks ometi? Võib-olla peitub vastus vallavanem Urmas Arumäe vihjes: "Eks siin ole see miljonivaade. Võimalik, et kellelgi tekkis uitmõte, et valla kaudu saaks rikkuda inimeste võimalused see maa tagasi saada."
Läheme vallavanema vihjest edasi. Siin käis võitlus nelja hektari mereäärse maa pärast. Hiilgeajal maksis ruutmeeter selles piirkonnas vähemalt 1500 krooni. Neli hektarit maksaks sellise spekulatiivse arvestuse järgi 60 miljonit...
Aferistide tõotatud maa
Viimsi vallas joonistusid välja maasõja vaenupoolte kõige täiuslikumad kuvandid.
Ühel pool rindejoont vana kaluriküla lihtsad inimesed, kes tahtsid tagasi esiisade maad. Teisel pool aga kohalikku omavalitsusse kogunenud lipsustatud röövlid - ENSV suurettevõtetes ja nomenklatuuris väärt kogemusi ja sidemeid omandanud sebijad koos laitmatu taustaga variisikutega. See vaenupool oli relvastatud juriidiliste nõksudega, piiramatu ajavaru ja teadmisega, et vastaspoolel pole k u h u g i kaevata. Kohtus käimiseks leidus raha ja aega vähestel.
Kes arvas, et vallaametnikud tagastavad punaterrori süül ära võetud maa naeratuse ja galantse kummardusega, said petta.
Vähemalt seal, kus maatükkidel hiilgav perspektiiv. Tagastamise tingimuseks võidi seada, et "tänutäheks" kiire asjaajamise eest või "hea tahte märgiks" peab maa saaja loovutama tükikese heategijale. Või veel labasem - kehtestati vajalikule allkirjale tariifid. Keeldumise korral algas aastaid kestev venitamine ja kõikvõimalike takistuste leiutamine.
Võis juhtuda, et ametnikud tagastasid maa mitte sugugi sinna, kus see ajalooliselt asus - seal "juhtus olema" sipelgapesa või mesimuraka kasvukoht või oli sinna aegsasti elama kolinud mõne vallaametniku sõber. Siis anti subjektile suvaliselt lõigutud ja tihti juurdepääsuvõimaluseta metsaalused või soised siilud. Kuni külamees soise siilu serval vihaselt kukalt kratsis, põrkas õigluse järgi talle kuuluma pidanud mereäärne maa nagu kummipall ühelt "heauskselt" omandajalt teisele.
Muidugi ei taha me öelda, et kõik ametnikud kõigis omavalitsustes olid šaakalid - kaugeltki mitte. Aga teate ju, kuidas mõjutab tõrvatilk mee maitset, poti suurusest sõltumata.
Mikkude uskumatu lugu
Laseme kõnelda Hiire talu elanikel - Tiina ja Margus Mikkul, kelle talu mainiti esimest korda juba 17. sajandi lõpul. Talu tagastamise - praegu küll mittetagastamise - saaga algas 90. aastate alguses, mil pere asus tagasi nõudma oma talu maid - kokku 23 hektarit. Vahepealse poolsajandi jooksul oli maadele kerkinud umbes 50 suvilat, lisaks Nõukogude piirivalve kolm ja hüdrograafiateenistuse seitse hoonet. Seal asusid ka Hiire talu elamu, kõrvalhooned ja talutee.
Keskendume umbes kolme-nelja hektari suurusele mereäärsele killule, kus asub Mikkude kodu.
Mererannal asunud armeeobjektid jagunesid üheks suureks eluhooneks (barakiks) ja ligemale kümneks telliskiviputkaks. Need olid maha jäetud ja lagunesid ega kuulunud õigupoolest kellelegi.
Hiire talu naaberkrundil Kiigemäe talus elas Viimsi valla keskkonnakaitse inspektor Fred Lainjärv. Millalgi 90ndate alguses hõivas Lainjärv kõnealuse baraki ja hakkas seal koos oma sõprade Kalmeri ja Lembituga bändiproove tegema. Ansambel Arhiiv eesotsas pikajuukselise ja muheda Frediga oli Kirovi Näidiskalurikolhoosi pidudel oodatud punt. Linnamehed Kalmer ja Lembit töötasid juba 80. aastatel Lainjärvega koos Miiduranna tehases. Lisaks käivitas Lainjärv sealsamas kalasuitsutamise tsehhi.
Bändiproovide ja kalasuitsutamise kõrvalt kippusid Kalmer ja Lembit barakki ööbima jääma, mõni aeg hiljem tõid sinna ka oma pered, tegid maja korda ja elavad seal tänaseni.
Et elamu, mis praegu on igati kena - katuseaknad ja õrnkollased seinad, hoolsalt pöetud muru -, asub ajaloolisel Mikkude maal, võib iga lugeja naabrite läbisaamist ligemale 15 aasta vältel ette kujutada. Ent see pole selle loo teema.
Riik andis ühe, vald sai seitse hoonet
Kalmeri ja Lembitu uus kodu oli Nõukogude armee barakk, mis kuulus riigile. See oli kirjas ühekorruselise nelja korteriga elamuna, väärtusega 30 600 krooni. Maja ümbruses olnud telliskivionne riigi registrisse ei kantud, sest need olid kasutamiskõlbmatud.
Aga vald taotles maja endale.
Septembris 1998 otsustas Riigikogu majanduskomisjon anda elamu tasuta vallale. Millegipärast tahtis vald endale saada ka onnikesi.
Vallale maja üleandmist ette valmistades saatis kohaliku maa-ameti juhataja Madis Saretok riigi hooneregistrile kirja, kus ta lisas täiesti ootamatult, et lisaks elumajale kuuluvad riigile Leppneeme külas ka kuur, garaaž, abihoone, saun, kütuseladu ja välikäimla. Selles kirjavahetuses oli juttu juba kahe korteriga elamust, kuigi tagantjärele selgub, et maja ümberehitamiseks (ega üldse kasutamiseks) polnud ühtki luba kunagi välja antud.
Riik andiski vallale tasuta elamu ja kuus kivionni. Lepingus on ka kirjas, et need kuus hoonet on lagunenud ja kasutuskõlbmatud.
Seega oli vald elamu ja onnid endale saanud, aga need asusid maa peal, mida Mikud õigustatult tagasi tahtsid.
Nüüd tuli tagada, et Mikud onne omakorda endale ei saaks. Ja siin tuli mängu uus sõjakavalus. Vallavanem Kaido Metsma saatis detsembris 1999 Mikkudele ettepaneku tagastatava maa piiride kohta, kust oli välja jäetud see mereäärne riba, kus kõik need lobudikud asusid. Mõõtmeid oli sel ribal 500 korda 80-100 meetrit ehk umbes 4 hektarit!
Korteriomanikud küsivad nelja hektarit
Edasi müüs vald riigilt tasuta saadud elamu Kalmerile ja Lembitule maha - kumbki korter maksis ligikaudu 10 000 krooni. Millalgi ristiti korterelamu Hiireotsa taluks.
Ja nüüd - pange tähele. Kõigest kolm nädalat pärast korterite ostmist (mais 2002) esitasid naabrid vallale taotlused oma talu juurde maa erastamiseks.
Kumbki mees(!) palus endale välja mõõta kaks hektarit maad, vaatamata sellele, et maja asus tiheasustusalas, kus parimal juhul on õigust 1000-1500 ruutmeetrile! Kes neile sellise taotluse esitamiseks nõu andis ja kas olid olemas vaikivad kokkulepped tiheasustusala piiride nihutamiseks, on täna võimatu öelda. Tundub tõenäoline, et silmas peeti sedasama nelja hektarit, mis vald Mikkudele eraldatavast maast miskipärast välja jättis.
Mikkude õnneks jäid need neli hektarit naabritele välja mõõtmata, kuid vaidlus selle üle, kui palju maad naabrid saavad, kestis möödunud aastani. Alles siis sai kumbki naaberpere kätte oma 1500 ruutmeetrit maad.
Tüliallikaks salapärane sponsor?
Paralleelselt kulges Mikkudele maa tagastamine. Detsembris 1997 tagastati neile esimene maatükk nimetusega Hiire-I (1474 m2). Järgmisel sügisel kutsuti Margus Mikk vallavalitsusse arutelule.
"Kohal olid vallavanem Kaido Metsma, abivallavanem Enn Sau, keskkonnakaitse inspektor Fred Lainjärv, külavanem Priit Voit ja keegi, kes nagu hiljem selgus, oli Leppneeme bussiliine bussidega varustav sponsor. Arvasime, et arutamisele tulevad kaks teravalt üles kerkinud probleemi - isehakanud elanikud riigile kuuluvas hoones ja kogu tegevus teistes hoonetes ning nendele juurdepääsutee küsimused ja sellega seoses ka meie maa tagastamine," meenutab Tiina Mikk. "Avalause ütles Lainjärv ja see kõlas umbes nii, et Margus Miku nimele vormistas vald tagastatud Hiire-I krundi, kuid tegelikult kuulub see talle, sest ta oli selle krundi lubanud sponsorile. Kuna antud bussiliin oli ka meie huvides, siis peame me vastutasuks loovutama oma maa. Ja et sponsor oli vedanud krundile juba täitematerjali ja ehitusplokid ning tahab kiiresti ehitama hakata. Seega on loovutamisega kiire."
Mikud keeldusid "nii lahkest" ettepanekust.
Selle peale kuulsid nad, et võivad maa edasist tagastamist ootama jäädagi ja üldse teeb vald kõik, et seda maad võimalikult vähe oleks. Siis saigi alguse maasõda.
Maa-amet tõstatab valusad teemad
Ainsana sai Mikkude pere abi riigi Maa-ametist. Selle asutuse üks ülesandeid oli maareformi käigus omavalitsuste tegevusel silma peal hoida. Maa-ameti kirju sirvides on ilmne, et valla trikid nähti läbi. Maa-amet esitas vallavanem Enn Saule mitu valusat küsimust.
Näiteks:
• millised lagunenud ja kasutamiskõlbmatud ehitised takistasid vallal maa tagastamist Mikkudele?
• Kui vald müüs kortermaja, siis kas sellest kavatsusest teavitati varem ka Mikke? Kui jah, siis millises vormis?
• Kuidas sai ehitus- ja kasutamisloata maja neljakorterilisest kahekorteriliseks ja mismoodi määrati tasuta saadud elamule hind?
• Miks kõikidele hoonetele, sh välikäimlale, garaažile, saunale ja abihoonele, anti eraldi aadressid?
• Kuidas sai vald üldse väita, et riigile kuulusid kuur, garaaž, abihoone, saun, kütuseladu ja välipeldik, kui riigivara registris neid ei olnud!
• Miks läheb kortermaja teenindamiseks vaja koguni nelja hektarit maad?
• Ja kuidas juhtus nii, et Mikkude taluni viinud tee, mis valla registris oli kohalik maantee, muutus järsku valla teeks?
Vald jätkas ülbelt ja saatis Maa-ameti pikalt. Esimese korra peale ei öeldud midagi, põhjendusega, et asjad on kohtu menetluses. Kui Maa-amet seepeale meenutas, et tal on seaduslik õigus kontrollida omavalitsuste tegevust maareformi teostamisel, tuli vallast põhjalik vastus. Vastuse koostas - üllatus-üllatus - Fred Lainjärve abikaasa Helen, valla maa-ameti insener. Helen Lainjärv ajas kogu süü Mikkude kaela, kes käivad kohut, on kõik asjad vaidlustanud, omavoliliselt tee sulgenud jne. Täiendavatele teravatele küsimustele jättis vald lõpuks lihtsalt vastamata.
Jää hakkab liikuma
Alles 2006. aastal sõlmisid uus vallajuht Urmas Arumäe ja Margus Mikk lepingu. Mikk nõustus, et Hiireotsa talu elanikud saavad oma maja juurde erastada kokku 3000 ruutmeetrit maad ja mingit edasist protsessimist ei tule.
Vald omakorda lubas kahe(!) nädala jooksul vastu võtta korralduse endise maaüksuse Hiire 142 tagastamise kohta selle endistes piirides, millest on välja arvatud juba erastatud ja Hiireotsa talu juurde erastatav maa.
Mikk omakorda lubas tagada läbi oma talu õue kulgeva juurdepääsutee Hiireotsa talu elanikele ja külalistele, soovi korral aga oma kuludega välja ehitada talu elanikele eraldi juurdepääsutee ja selle vallale tasuta üle anda.
Sellest lepingust on ligi kaks aastat möödas, aga arenguid, mis puudutavad lobudike saatust ja kõnealuse maa Mikkudele tagastamist, polnud kuni tänavuse kevadeni.
Alles nüüd, 2008. aasta kevadel, kinnitab vallavanem Arumäe, et vald on andnud nõusoleku maa lõplikuks tagastamiseks ja loobunud igasugustest huvidest putkade suhtes.
Praegune seis on selline, et vald on lobudikud, mida eelmised vallajuhid hirmsasti himustasid, maha kandnud ja maa tagastamine pole enam mägede taga.
Viimsi vallavalitsuse õiendis on kirjas: abihoone (Hiireotsa tee 16), välikäimla (18), garaaž (14) ja kütuseladu (22) jäävad tagastatavale maale. Need tuleb maha kanda, kustutada ehitusregistrist, aadressid tühistada ja väljastada lammutusload.
Võtmetegelane eelistab vaikida
Kuidas Tiina Mikk lõpusirgel oleva saaga täna kokku võtab? On tal varuks mõni tagantjärele tarkus? "Miks te, lollid, neile onnidele tuld otsa ei pannud, küsisid sõbrad. Pole ehitist, pole probleemi. Olime naiivsed, arvasime, et Eesti riigi seadused kehtivad ka meie kohta."
Mikkude peret viimased viis aastat nõustanud advokaat Mikk Lõhmus: "16 aastat kestnud probleem hakkab lahenema. Kurbloolisus seisneb selles, et eelnevad vallavõimud on teinud perele nii palju takistusi. Õnneks on praegune vallavalitsus aru saanud, et neid peldikuid ei ole vallal ju tegelikult kunagi vaja olnud."
Pöördusime ka perekond Lainjärvede poole, kes enam vallas ei tööta. Kuuldes, et jutt käib Mikkude ja nende naabri Enn Lauri maaküsimusest (vt eelmise nädala Ekspress), teatas Helen Lainjärv: "Need kaks peret on ühed kõige raskemad, kellega on tulnud tegemist teha. Ega neil mõistusega kõik korras ei ole."
Helen Lainjärv tegeles vahetult Mikkude maa tagastamistaotlustega. Võimalikku huvide konflikti ta eitas.
Fred Lainjärv ei soovinud Ekspressi küsimustele vastata.
See on puhas oletus, aga jääb mulje, et Lainjärve kaks sõpra oli vaja majja paigutada selleks, et saada maja juurde suuremat teenindusmaad. Majja pandi elama oma inimesed ja korterelamu ristiti taluks. Erastatava maa sisse jäeti väeosa ja piirivalve rajatud onnid, millele ideaalis saanuks omakorda omanikud leida ja maad erastada.
Ja nagu alguses öeldud, võinuks kogu selle operatsiooni pealt kasu lõigata kuni 60 miljonit...
