Softporno ajupesu Vene meediaklubis Tallinnas

Eile Tallinnas esinenud Vene riikliku telekanali Rossija asedirektori ja telenäo Sergei Brilevi kõne oli justkui softcore porno stiilis ajuloputus - ta ei ütle, et Euroopa halb, Venemaa hea, vaid: Euroopa mitte nii hea, Venemaa sugugi mitte nii halb.

Läksin kõlava tiitliga organisatsiooni „Rahvusvaheline meediaklubi Impressum" korraldatud Sergei Brilevi esinemist kuulama kahetiste tunnetega. Ühelt poolt on mees, kes on palju Euroopat näinud ja öelnud näiteks CNNi eetris, et Venemaal demokraatiat, nii nagu seda tunneb Lääs, ei ole (kuid Venemaa on muutunud palju demokraatlikumaks). Teiselt poolt ei saa riikliku telekanali asejuht ju kuigi iseseisvat rida ajada. Lisaks nimetab Kapo Impressumit propagandaprojektiks. Mis saama hakkab?

Meriton Grand Hotel Tallinna konverentsisaal oli puupüsti täis. Kohal oli ilmselt kogu kohalik venekeelne meedia, nii televisioon, raadio kui kirjutav press. Ajakirjanikele olid reserveeritud esimesed read (andes märku ürituse suunitlusest). Kogu ülejäänud saali täitsid igas vanuses huvilised, kes ilmselgelt olid (vähemalt raudses enamikus) emakeelena vene keelt kõnelevad inimesed, üliõpilased, keskealised, pensionärid.

Meeleolu paistis olevat ootusärev, umbes nagu Rahvarinde miitingul omal ajal. See tähendab, oskuslik oraator oskaks siin sõnu seada nii, et nad langevad viljakale pinnasele.

Brilevi esinemise teema oli "Eurosüsteemi kriis Venemaa ajakirjaniku pilgu läbi". Kahtlemata aktuaalne teema ajal, kui otsustamisele tuleb Eesti vastuvõtmine eurotsooni. Kahtlusi ja küsitavusi on kerge õhku visata, kui kardetakse hindade tõusu ja isegi seda, mis saab pensionidest, nagu pärast esinemist esitatud küsimustest selgus.

***

Brilev alustab juttu meenutusest, kuidas ta käis äsja Hantõ-Mansiiskis, kus on Venemaa suurim naftaväli ja naftamiljardid teevad imesid. „Samas on nad hakanud mõtlema sellele, mis saab siis, kui nafta otsa saab. Nad on Venemaal digitaliseerimise esirinnas. Nagu Eesti oli 90ndatel," kiidab Brilev korraga mõlemat, jõudes siit sujavalt kahe riigi vaheliste suheteni.

„Kui nimetada asju õigete nimedega, pole me lihtsalt naabrid, vaid seotud naabrid. Milline transiit toob Eestile tulu? Eks ikka Vene nafta," ütleb ta. Veel veidi juttu samal teemal, ja kui kuulajatel oligi enne mõni kahtlus, siis nüüd on selgemast selgem, et ilma Venemaata ei saa.

Edasi veereb jutt eestlaste-venelaste suhetele. „Loodan, et saabub aeg -- ma ei tea küll, millal, ehk võtab see aastakümneid - mil eestlaste ja venelaste vahel hakkab valitsema sügav ükskõiksus. Nii, nagu see on venelaste ja soomlaste vahel. Mulle see soomlaste ükskõiksus meeldib. See ei saabunud ka kohe, võttis umbes 50 aastat aega," räägib Brilev, lisades kerge muhelusega: „Aga Halonen ei olnud säärase küsimusega rahul." Elegantselt jätab ta mulje, kuidas ta justkui möödaminnes kõrgeid riigitegelasi väljakutsuvate küsimustega kostitab.

Siis on jõudnud kätte aeg hakata rääkima sellest, milleks ilmselt tuldud sai.

„Venemaa sai oma naabritega kriisi hakul hakkama, tegi koos naaberriikidega 10 miljardi dollari suuruse kriisifondi. Sellest 9 miljardit pani Venemaa. Kui vaadata eurotsooni, siis siin on asjad teistmoodi," ütleb Brilev. Tema jutust selgub mitte küll otsesõnu, aga sellegipoolest ilma igasuguse kahtluseta, et Venemaa kohtleb oma naabreid abivalmilt ja hästi, Euroliit aga seda teha ei suuda - kriisifondi pole loodud, IMFi kaudu midagi jagatakse, aga see ka justkui ei toimi. Ning vähe sellest, et polevat paigas korda, kuidas teisi riike aidata, pole ka reegleid, kuidas karistada võimalikke ELi finantsnõuete rikkujaid. „Kas see on siis liit või on tegu vaid heanaaberlike suhetega?" küsib Brilev ja vaatab saalitäit inimesi mõtlikult.

Edasi hakkab ta kritiseerima Euroliidu kaitsepoliitikat, mis olevat jõuetu ja amorfne ning sõltuvat vaid NATOst. Paigas pole tema sõnul isegi see, kes kellele helistaks, kui mõni kahtlane lennuk ületaks ELi piiri. Ta toob näiteks 2005.aasta septembris Leedus alla kukkunud, Kaliningradi teel olnud Vene hävitaja: „Hea oli, et ise alla kukkus. Kui NATO oleks reageerinud, oleks võinud järgneda ettearvamatu sündmuste jada." Iseasi, muidugi, kas allakukkuvat lennukit on mõtet tulistada...

Samal teemal guugeldades leidsin Vene meediast sellise lause: „Telekanali Rossija „Laupäevastes uudistes" ütles Venemaa president ajakirjanik Sergei Brilevile, et viimase kahe aastakümnega on Euroopa kaitsevõime nõrgenenud tänu ülemäärasele sõltuvusele NATOst."

Brilev on kindel, et „korrektsioon tuleb" ja rõhutab ikka seda, et EL on „amorfne organisatsioon". Ta jätkab Euroliidu mõnitamist: „Venemaal on tulevikus šanss näha endast lääne pool mingit Super-Šveitsi. Armsat kohta, kus saab puhata ja suusatada, aga see on ka kõik. See pole kõige ahvatlevam - kohad, kus äri teha/asju ajada või puhata on erinevad. Euroopa ja Eesti väärivad enamat."

Ja jõudes kulminatsioonini, põrutab ta otse: „Saab küll rääkida kriisist Euroopas!"

Selge see, et „enamat väärimine" tähendab tihedaid sidemeid Venemaaga. „Peaksime alustama sellest, et hakkama üksteisega äri osas läbi rääkima, looma ühtse majandustsooni. Tihedamad sidemed Venemaaga aitavad osaliselt seda eruokriisi ületada," ütleb Brilev ja rahvas noogutub.

„Venemaa Euroopa Liitu ei kipu, ta on liiga suur, euroliit ei kannataks meid välja," lisab ta.

Professionaalina vaheldab Brilov piitsa-prääniku taktikat, torgates oma jutu vahele kiitusi Eesti aadressi. See on ju siiski koht, kus tema kuulajad elavad. „Võtan mütsi maha Eesti finantsjuhtide ees, kes säilitasid krooni seotuse euroga ja on hoidnud eelarve defitsiiti 3% piires. Jälgin kadedusega Eesti samme."

Seejärel aga jõuab ta jälle käimasoleva ürituse tuumani, seades euroga liitumise kahtluse alla.

„Aga - hakata tulevikus sõltuma suurest hulgast riikidest, kellel kõigil on oma spetsiifika, on väga ohtlik... Nähes, mis viimastel nädalatel toimub, küsiksin teie asemel Brüsseli koridorides, aga poisid, mis siis, kui...?"

Muidugi järgneb põgus ülevaade tugevnevast rublast ja võimalikust Venemaa, Kasahastani, võib-olla ka Valgevene jt valuutaliidust.

Venemaal on asjad tema sõnul aina paremaks läinud. Ka näiteks reisimise osas. Nüüd olevat Vene passiga võimalik saada viisavabalt 85 riiki, sealhulgas näiteks Argentinasse ja Tšiilisse. „Pole ju paha, mis?" küsib Brilev retooriliselt.

Venemaa maine on kõnelaja sõnul aina ülesmäge minemas ja Moskva muutunud maailma üheks kulinaarseks pealinnaks, ehkki välismaalased võtvat ikka veel Moskvasse toitu kaasa. Teadmatusest, muidugi.

Lääneriikides polevat tema sõnul kriisi ajal sugugi parem olukord kui Venemaal, sest Venemaa olevat täis ebaseaduslikult töötavaid-viibivaid soomlasi, ameeriklasi ja teisi.

Põgusalt peatub ta ka kohalikke erutavatel teemadel, aga libiseb neist kiiresti üle, justkui mainides neid vaid selleks, et publikule kursisolemist ja hoolimist näidata. Euroliidu tasemel väärivad tema sõnul arutelu Eesti rahvus- ja keele teemad. Aprillisündmuseid meenutades rõhutab ta, et mitmed Vene ärimehed katkestasid Eestiga äritegemise protesti märgiks, mitte käsu korras.

„Mulle tundub, et Eesti-Vene suhetes vaja on taaskäivitamist. Ma ei tea, mida Ilves Moskvas räägib, aga ehk leidub aega, et istuda ja rääkida. [..] Kui pärast tüli uksekella helistada, siis võib see olla ärritav, aga kui intelligentselt vaikselt koputada, et võiks rääkida, siis ..." ütleb Brilev.

Üks ütlus jääb tema Eesti-Vene suhete jutust veel kummitama: „Vennaliku armastust ei ole, ja vaevalt, et tuleb." Meelde jääb ka üks naljadest, millega ta oma juttu aeg-ajalt vürtsitab, et mängida vene kuulaja hingekeeltel, ühisel pärandil: „Teadagi, Venemaa on ju tegelikult väike Moskva vürstiriik, mis end kangelaslikult kaitstes maailmameredeni laienes..."

***

Brilev ei ole kahtlemata rumal mees. Vastupidi - ta oli ilmselt Impressumi tegijate poolt külalisena täistabamus. Mida siis veel vaja on -- kogenud ja populaarne telenägu, perfektse diktsiooni ja sõnaseadmisoskusega saatejuht, korduvalt Venemaa juhte intervjueerinud (mitu aastat juhtis ta teleprogrammi "Otseliin Vene Föderatsiooni presidendiga") ja Euroopas end justkui kodus tundev mees (töötas infosaate Vesti Euroopa esindajana Londonis). Sellist meest peab uskuma!

Mu Moskvas elav venelasest sõber Stanislav, kellega Brilevit kuulates interneti teel ühenduses olin, kommenteeris järgmiselt: „Kas tead, et paljud „tarkpead" otsivad pisimaidki vigu välismaistes struktuurides. Kõik, mis nad teha suudavad, on kuulutada Euroopa ja Ameerika allakäiku! See peaks vist kuidagi vabastama venelasi vastutusest, kuidas öelda, pühkida iseenda tagumikku, omaenda tahahoov korda teha, küsida, miks meie valitsus teeb seda või jätab teise asja tegemata. Antud juhul võiks mõtteid vahetada hoopis selle üle, kui vastik see kriis Eestis ja Venemaal on." 

Meenutagem, et Kaitsepolitsei hinnangul (Kapo aastaraamat 2008.a. kohta) on meediaklubi Impressum Venemaa rahastatud uudne infosõja projekt, mille käivitasid Eesti-vastase meediasõja juhtfiguurid Jekaterina Zorina telekanalist Rossija ja Galina Sapožnikova ajalehest Komsomolskaja Pravda. Impressumi säravate külaliste hulgas on olnud näiteks väsimatu natsikütt ja Eesti materdaja Efraim Zuroff ja Baltikumi okupeerimist eitav „ajaloolane" Aleksandr Djukov.

Klubi eesmärgiks on Kapo aastaraamatu kohaselt muuta Vene propaganda võtmeteemasid eesti meedia jaoks atraktiivseks.

Niisiis, paistab, et langesin ohvriks, kuigi teadlikult. Aga ehk on lugejal siiski vajalik teada, mis selles „infosõja staabis" siis õieti toimub. Vähemalt üks kord.