Sõjaajaloolane Jüri Kotšinev: Titaani surm ja ajaloo kulg
Fakte muuta ei saa. Milline on ühe suure ja pikki aastaid maailma poliitilise ja majanduseliidi närve pingul hoidnud Al Qaeda liidri surma võimalikud tagajärjed, seda ennustustööd ma teha ei taha, kuid toon maailma ajaloost paar näidet selle kohta, kuidas mõjutab ühe suure poliitilise liidri surm temast maha jäänud maailma saatust sellele surmale vahetult järgnenud ajalõikes.
Ajalises järjestuses esimene minu poolt vaadeldud kolmest näitest on kuulus makedoonlaste kuningas ning Aasia helleniseerimisega maailmaajalukku läinud Aleksander - Aleksander Suur (356 e.Kr.-323 e.Kr.). Kreeklaste poolt barbariteks peetud makedoonlased saavutasid sõjalise võimsuse ja poliitilise kaalu Aleksandri isa Philippos II ajal. Aleksander võitles kõikide Kreeka poliste põlisvaenlase Pärsia impeeriumi vastu ning oli niivõrd edukas, et asus peale suurt võitu Gaugamela lahingus 331. aastal e.Kr. Dareios III üle resideerima Pärsia kuningriigi pealinna Babüloni. 11 aastat lakkamatut sõjakäiku ikka edasi ja edasi Aasia avarustesse tõid makedoonlastele küll lugematul arvul võite, kuid uus - väliselt hellenistlikku ideoloogiat kandev, sisuliselt allutatud rahvaste Paabel lagunes kohe, kui paar kuud enne 33. aastaseks saamist suri (ilmselt mürgitamise tagajärjel) selle impeeriumi looja Aleksander Suur. Tema tohutu riik jagunes paljudeks satraapiateks ning kõik tema endised lähikondlased, keda ta provintside asehalduriteks määras, ei olnud nii edukad kui kuulus Ptolemaios, kellel Egiptuse satraabina õnnestus suisa oma dünastia aluspanijaks saada.
Teine ajalooline suurkuju elas juba I. sajandil e.Kr. Tegemist on kuulsaima roomlase Gaius Julius Caesariga (100 e.Kr. - 44 e.Kr.). Laiendades Rooma Vabariigi piire nii Gallia provintsi vallutamisega kui ka Egiptuse allutamisega Rooma senati ja rahva tahtele, hukkus see ülivõimekas konsul ning sisuliselt diktaatorina vabariiki valitsenud mees rooma patriitsidest senaatorite käe läbi märtsi iidide ajal (15. märtsil 44 e.Kr.), kuna tahtis enda keisriks kuulutamise läbi teha Roomast isevalitsusliku riigikorraga impeeriumit. Peale Caesari surma puhkes Rooma Vabariigis järjekordne verine kodusõda, kus triumvirid Gnaeus Pompeius Suur, Markus Antonius ja Augustus Oktavianus võitlesid ainuvõimu pärast Rooma Vabariigi viimastel aastatel.
Kolmas maailma poliitikaareenil tegutsenud suurkuju elas Inglismaal 17. sajandil ning tema nimi oli Oliver Cromwell (1599-1658). Inglismaa kodusõjas (1642-1660) parlamendi poliitilise ja sõjalise juhina tuntuks saanud Cromwell oli edukas uut tüüpi sõjaväe loomisel, millega võideti kuningas Charles Stuart I (1600-1649). Inglise lord- protektorina üritas parlamentaarset vabariiki üles ehitanud ja sellele kogu oma elu pühendanud Cromwell suunata vana hea Inglismaa igaveseks ajaks parlamentaarse riigikorralduse rööbastele, ent kui ta suri, ei jäänud mõne aja pärast sellest elutööst suurt palju järgi.
Mida võib nende kolme näite puhul järeldada? Eri aegadel ja erinevates kliimatingimustes tegutsenud ajaloolised liidrid ja suurkujud näitavad selgelt, et suurkuju võib muuta ühe või teise riigi või regiooni poliitilises elus väga palju. Seda saab ta teha aga siis, kui ta on elus. Peale selliste titaanide surma jääb nende poolt elutööna ülesehitatav süsteem püsima vaid siis, kui vastab enamusele selle süsteemi sisse hõlmatud kodanike huvidele. Iga poliitilise liidri surm - eriti äkiline surm - toob kaasa automaatse disbalansi tema poolt hallatavas süsteemis. Osama bin Laden oli kahtlemata selline titaan, kelle tegemisi, sõnavõtte ja ka tegemata jätmisi jälgis kogu maailm. Peale sellise figuuri - et mitte öelda institutsiooni - lahkumist muutub nii mõndagi. Naiivne on loota, et Al Qaeda jätab reageerimata oma liidri langemisele. Naiivne on mõelda, et koos bin Ladeniga haihtus igavikku tema poolt juhitud jõustruktuur. Ega keegi suurtest maailma tegijatest seda kindlasti ei mõtlegi, aga eks lähitulevik näita, milliseid pöördeid võtab islamirevolutsioon nüüd peale sellist lööki, nagu oli seda bin Ladeni surm. Kui demokraatiat on väga raske kaitsta demokraatlike vahenditega, siis äärmuslaste vastu võib äärmuslike jõumeetoditega võidelda küll. Ülejäänu on „akustikaspetside" töö - teha toimunu selgeks kõigile maadele ja rahvastele.
Jüri Kotšinev on sõjaajaloolane.
