Umbes 80-85 kilomeetrit Küprose rannikust eemal, Liibanonis algas pommitamine vahetult enne meie tööreisi Küprosele. Ainuüksi nende paari järgneva päevaga evakueeritakse Liibanonist Küprosele kümneid tuhandeid inimesi. Lennukite, laevadega, isegi lõbusõidulaevad võetakse appi.

Heategevusorganisatsioon Caritase abiga õnnestus meil käia ühes põgenikelaagris pealinna Nikosia lähedal. Pilt, mis avanes, oli nukker. Nii suures koguses apaatsust pole me varem näinud. Aga siis me ei teadnud veel, et nukram pilt ootab alles ees. Palju-palju tundetuks muutunud suuri silmi... 

Põgenike eest hoolitses selles laagris Ameerika saatkond - saatkonna ametnikud ja sõjaväelased tulid siia päästma oma kodakondseid. Need, kellega me rääkisime, ootasid parajasti Ameerika viisat.

Päris "tuppa" meid siiski ei lasta. Sinna, kus jagatakse aset üksteise otsas, pead-jalad koos, nagu räägib hiljem Maria Antoniou Caritasest.

Naisterahvas Ameerika saatkonnast uurib hoopis, mis meil vaja on. Üritame selgitada, et oleme ajakirjanikud... If we'll find you inside - we'll destroy your cameras! kõlab konkreetne vastus. Mõneti arusaamatu kompromissitus - ajakirjanikke siin peale meie ei ole, on vaid üks kaameramees. Kas olukord sees on tõesti nii hull?

Põgenikud ei räägi palju. Aga me ei ootagi seda. Sest mida küsida inimestelt, kes on kaotanud oma kodu ja vahest juba ka abikaasa? Kõige rohkem räägivad väikeste laste näod, väsinud pisikesed kehad. Mõni neist magab peaaegu püstijalu, väiksemad otsivad vanematega pidevalt füüsilist lähedust.

Teisel korral "leidsid" põgenikud meid ise üles. Sõitsime Larnaka lennujaama, et koju lennata. Miks lennujaam ülerahvastatud on? Keset ööd?

Enamikul neist on mõned kohvrid, kaks-kolm last ja palju mälestusi. Peamiselt naised. Neil on hirm ja nad on teadmatuses ning nad ei tahagi seda varjata. Üle ootesaali kaigub kellegi nutust hoolimata kriipiv vaikus - üksindus rahvamassis on füüsiliselt tajutav. Nagu inimesi täis kõrbe oleks sattunud.

Iga päev saabub ainuüksi siia lennujaama mitu tuhat põgenikku. Kokku prognoositakse neid saabuvat Küprosele saja tuhande ringis. Aga nad sõidavad siit edasi. Ameerikasse, Kanadasse, Austraaliasse... Erinevate välisriikide esindajad hoolitsevad oma kodakondsete eest, kes oma mehe või naise või vanemate tõttu Liibanonis elu sisse on seadnud. "Sõja comeback," vihjab 26aastane Ghassan El-Baba lakooniliselt vaid napilt 17 aastat tagasi lõppenud sõjale. Tal on kahju oma riideärist, mis alles kosuma hakkas, veel rohkem aga Liibanonist endast, mis just oli eelmise sõja järel jalad alla saanud.

Eemalt on raske aru saada, m i k s tegelikult Liibanonis sõda uuesti puhkes (vt ka EE nr 29, "Lollide ja hullude pärusmaa"). Aga ega Liibanonist põgenevaid elanikke see teadmine ka ei aitaks.

"Hezbollah kasutab elanikke inimkilbina," edastasid Liibanonist rääkivad uudised selle nädala alguses.

Meie oleme siis juba tagasi.

"Nad tahavad näha laste verd, see on ainus relv, mis neil järel on."

Jubedad sõnad. Sõda on läinud nüüd veel julmemaks, ja mitte ainult sõnades. Esmaspäevaks on tapetud juba 34 last. Teadmisest, et need lapsed siin piltidel pääsesid, ei piisa.