"Kes te olete?"

"Tulejuht."

"Tulejuht?" Ohvitser on segaduses: siia pidi ilmuma sell, kes sätiks paika 120-millimeetrist miinipildujat.

Ta näitab mõõdikut ja suurt ruudulist arvestuslauda, millega laskesektorid välja arvestatakse.

"Neid olete kunagi näinud?"

Seersant on. Ühe korra elus, neli aastat tagasi.

"Olgu." Ohvitser ohkab. "Istute laua taha ja hakkate õppima."

See lugu ei juhtunud minuga, aga niimoodi algas kaitseväe juunikuine reservkogunemine paljudele: õppinud meedik võis sattuda tankitõrjesse, toiduarvestaja algatuseks miinipildujat (!) paika arvestama ning lõpuks hoopis autojuhiks.

Uuele identiteedile eelnes tundide pikkune passimine Kuperjanovi ÜJP rohelise värava taga.

"See viivitus ei olnud kindlasti planeeritud," ütleb õppust korraldanud Lõuna kaitseringkonna ülem, kolonelleitnant Urmas Nigul. "Aga mis puudutab ametikohti, siis enne õppust toimus - ütleme nii - reservpataljoni struktuuri optimeerimine."

Eriti üksikasjalikumalt ta sellest rääkida ei saa.

Esimesed päevad: "Sõdur! See on teie matt?"

Laskeväli. Punases vestis relvainstruktor peatab äsja lamamismatilt püsti karanud vene poisi. Põhjus: minu - B-kompanii miinipildujarühma tulejuhtimisjao sidemees-mõõdistaja - AK-4. See ei suvatse täna kavasolevate laskeharjutuste eel vinnastuda.

"Laenate oma mati ja relva kaasvõitlejale," teatab instruktor.

Vene poiss naeratab ebalevalt, ei ütle midagi ja teeb, mis kästud. Aga tal on sõbralikud silmad.

Lasen kõhuli, kõmmutan salve tühjaks - ja avastan alles siis, et vene poisi roheline lamamismatt on servapidi koletus porilombis. Hetke pärast hakkab ladinal sadama. Pagan.

"Izvinijus," poetan kobamisi, läbiligunenud matti ja topelttahmast relva pärast harjutuse lõppu vene poisile tagasi ulatades. Piinlik on.

"Ei mii-dagi," venitab ta vihmast tilkudes, aga sõbralikult ja siiralt. Mulle vene poiss meeldib.

Ajateenistuses käis igasugune suhtlus justkui joonlaua järgi: kerge pingega, pöördumisi ja auastmeid taga ajades. Reservõppus tundub selle kõrval nagu hipide suvelaager.

Kõik on sõbrad. Instruktoriga võib rääkida, käed puusas; ka sinu pärast vihma kätte ligunema sunnitud võõra reasõduri puhul võid loota mõistlikule suhtumisele.

Millegipärast tundub sellise vaimsuse ja "lõdva kummiga" armee kohutavalt motiveerituna.

Ja esialgu ongi kõik hästi.

Kolmas päev: "Zirnask! Kas ­Zirnask siin?"

On öö ja ma arvan, et kuulen läbi telgi valesti. Kargan siiski istuli, ei saa midagi aru, kukun sahmima ja vajutan käe naabruses magava reamees Villaku näkku.

See on sõjaväelise une eripära: maga kuitahes sügavalt, aga juhtub keegi läheduses sinu nime kas või sosistama - kohe oled ärkvel. Kas ma tõesti juba aklimatiseerun? Nii kiiresti?

Ei usu. Vajun uuesti magamiskotti.

"Zirnask! Tule patrulli." Hääl - jälle sõbralik vene aktsent - on tagasi. Patrulli? Täna? Pagan.

Väljas on juba suur valge. Aktsent osutub patsi ja maailma kõige lõbusama näoga j& amp; auml;rgmiseks sõbralikuks vene poisiks.

"Viis minutit jäänud," naerab ta. "Lähme sinnapoole, seal autojuhid."

Kõmbime müriseva Volvo 12ni. Kell saab pool kolm, tunni aja pärast (!) on äratus, et sõita Tapale miinipilduja laskelaagrisse.

"Noh, aeg täis, sa võid ära minna," arvab vene poiss kohe ja jääb autojuhtidega juttu puhuma.

Komberdan telki tagasi ega saa ikka veel mitte midagi aru. Magama ma enam ei jää.

Kaitseväe sisemäärustik nõuab sõdurile ööpäevas vähemalt neli tundi und. Reservõppusel käib kõik palju loomingulisemalt: magada saab kas nii palju, et füüsiliselt tõesti enam ei jõua, või peaaegu üldse mitte.

Selle tagajärjeks puhutine zombie-tunne - aga ka näiteks autojuht, kes ühel varahommikusel rännakul avastab, et näeb "topelt". Ja järgmisel hetkel, et tema auto on kraavis.

Neljas ja viies päev: "Mina sööma ei lähe!"

Tulejuhtimisjagu puhastab relvi. Seersant Haugas - kaadritöötaja-kogemusega sell - lõpetab ja sasib poolõliste kätega läbi rasvunud juuste.

Seljataga on sisukas Tapa laager "päris" miinipildujate ja "päris" tulejuhtimisega. Aga - oleme pesemata, seni söönud ainult kuivtoitu (vaieldamatuks "hitiks" oad tšilliga, chili con carne, mille jääkidega saaks ilmselt terve küla ära toita) ning loputanud toidunõusid põhiliselt porilombis. Vett saab harva.

Haugas (kasvava empaatiaga): "Kurat võtaks. Mina helistan tervisekaitsesse! Ma ei saa magada, nagu peaks. Ma ei saa käsi pesta. Toit on..."

Reservleitnant Vares, meie ohvitser (rahustavalt): "Ega üle kahe päeva järjest neid kuivikuid tõesti ei söö, kurat.

Täiesti ebaeestlaslik kraam!"

Reamees Villak: "Samas. Instruktorid on asjalikud, rühma ja kompanii juhtkond samamoodi. Meestel tahtmist on..."

Vares: "Nojah, kurat, lahinglaskmised läksid asja ette. Aga näiteks formeerimine - erafirma läheks sellise logistikaga kohe pankrotti!"

Lühike paus. Jõutakse konsensuseni, et möödalaskmised peavad olema "kusagil üleval". Seejuures pisiasjades.

Pühin õlised käed sambla sisse puhtaks ja hakkan sööma.

Ajateenistuses aeti kompanii väliköögi juurde suur veepütt ning jao meedik passis peale, et kõik enne sööki käsi peseks.

Nüüd on kogu tagala - sealhulgas köök ja veevarud - kupatatud täiesti eraldi ja ressursside jaotamine ebamäärasem. "Optimeerimise" tagajärg, selgitab hiljem kolonelleitnant Nigul.

Ja ma mõtlen masenduse pinnalt: pole võimatu, et järgmisel kogunemisel "optimeerub" omal algatusel ka suur osa kutsealustest.

Kuues ja seitsmes päev: "Häire - gaas!"

Minu meeskonnaülema nooremseersant Tombi rühmasisene raadiosaatja ragiseb. Võpatan ja avan silmad: valgus, päike. Kusagil eemal on teist päeva käimas viivituslahing.

Aga mina lihtsalt puhtfüüsiliselt ei jõua enam rohkem magada.

"Viis-üks," jätkab raadio. Rühma juhtkond peab kusagil jagudega sidet.

"Gaasirünnak! Kas kõigil on gaasimaskid?"

"Viis-üks kuuldel. Ei ole."

"Üks mees läheb masinate juurde ja toob kõik maskid, mis kottidest leiab. Viis-kaks!"

"Viis-kaks kuuldel."

"Kas teie jaol on maskid?"

"Ei ole. Aga..." Väike paus. "Meil on kiivri küljes sildid, et kõigil on maskid peas."

Mõtlik vaikus teisel pool, ja siis: "Sain."

Naeran ja vajun uuesti unne. Sellega reservkogunemine "Siil 2" kulmineerubki - kahepäevase meditatsiooniga tulejuhtimispunktis kauni viljapõllu veerel. Kuulame lõbusat raadiosidet ja vaatleme kaht tärkavas viljas kükitavat pruunjänest.

Vaenlast me isegi ei näe.

"Aga see ongi viivituslahing," rahustab kolonelleitnant Nigul. "Päeva tegutsed, nädala ootad! No mida teeb snaiper? Kas ta vedeleb niisama või higistab positsioonil? Puhas tõlgendamise küsimus!"

Viimased päevad: "Ma ju ütlesin, midagi veel ei ole!"

Kompaniiveebel - kiitsakas, aga sitkete käevartega sell - hüppab furgoonilt maha ja puurib mulle silma. Õppus on läbi. Olen tulnud manguma relvaõli, et AK-4 tagastamise tarvis puhtaks nühkida.

"Pole ei õli ega lappe. Midagi. On seda tõesti nii raske uskuda?"

Veebel naerab väsinult; stressis, aga mitte kurja inimese naeru. Mul on kompanii veeblist kahju.

Siiski. Justkui imeväel on platsis mõõtmatu kogus kanistreid puhta veega ja valge plastpudelis vedelseep.

Reservkogunemise ­lõpurivistusel - maalilisel niidetud heinapõllul Sulbis - räägib kindralleitnant Ants Laane­ots, kuidas kogu Läti armee on umbes sama suur nagu meie reservpataljon (tuhatkond meest). Ning et staažikad AK-4d võivad saada uued ja paremad kabad.

Aga deformeerimist - varustuse tagastamist - see formeerimisest oluliselt kiiremini jooksma ei pane. Ja keegi nõuab järjekindlalt, et kohale helistataks "Võsareporter".

Korraldaja: virisemiseks ­pole põhjust

* Miks reservõppus venis ja logises?

Lõuna kaitseringkonna ülem, kolonelleitnant Urmas Nigul räägib, et reservpataljoni ülesehitust "optimeeriti" eelkõige rahalistel kaalutlustel ning alles mõni aeg enne õppust.

Kogunemisele kutsutud meeste tausta arvestades tõi see kaasa tülika matemaatika. Paljud ametikohad olid lihtsalt kadunud; pealegi ei saanud kuidagi ennustada, kes täpselt kohale tuleb.

Ühtlasi oli ka palju pahameelt tekitanud formeerimine - varustuse jagamine - tegelikult üks osa õppusest.

"Mõningad hõõrumised olid paratamatud ja ette teada," mõtiskleb Nigul. "Samas oleks vale öelda, et kaadritöötajate poolt üldse mingit "švejkilikkust" ei esinenud. Siiski, viie palli süsteemis oli õppus kindlasti rahuldav."

* Kas maksumaksja raha läks õigesse kohta?

"Siil 2" maksis hinnanguliselt kaheksa miljonit krooni, lõviosa sellest reservväelaste palgad.

Nigul: "Odavamalt - ega ka oluliselt lühema ajaga - sellist asja kindlasti teha ei kannata. Samas, õppusi tuleb korraldada, muidu me riigikaitsest ei räägi.

Järelikult - jah - oli raha mõistlikult kulutatud."

* Ja veel üks asi.

Nigul: "Te räägite, et kuivtoit ei kõlba. Tõesti, see on elementaarne sõjaline tõde - kui toit on kehv, siis sõdur pole rahul. Ega ma ise ka seda kuivtoidupakki üle paari päeva järjest süüa ei tahaks.

Aga, teate! Meie missioonisõdurid sõid kuu aega järjest brittide kuivtoitu, mis on veel oluliselt hullem!"