Sõjaminister
Aeg: 12. jaanuar 2009, Eesti vägede Afganistanis viibimise 2497. päev.
Koht: Eesti kaitseministeerium Sakala tänaval, hästiturvatud hoone, mille juhtkonna koridoris on Iraagi ja Afganistani fotode näitus. “Ameeriklased on taas islamiäärmuslaste mõju alahinnanud,” teatab Kabulis mahapõletatud politseijaoskonda kujutava pildi allkiri.
Situatsioon: alates 2003. aastast on eestlasi Afganistanis surma saanud seitse, neist neli hukkus mullu. Vigastatute arv ületab surmasaanute numbri mitu korda. Eesti on lähetamas Afganistani uusi kaitseväelasi, sealhulgas luurerühma.
Operatsioonide eest vastutav poliitik: Jaak Aaviksoo, kolmandat aastat Eesti Vabariigi kaitseminister. Intelligentse inkvisiitoripilguga isamaaliitlane, kes armastab rõhutada ristiinimeseks olemise olulisust ja tunnistab, et see, mis toimub Afganistanis, meenutab teatud mõttes ususõda.
Endine Tartu ülikooli rektor, kes pooldab kohustuslikku ajateenistust, kuid pole ise kunagi käinud sõjaväes, kui mitte arvestada kahenädalast viibimist Klaipeda sõjaväelaagris 1975. aastal. Möönab, et ka kumbki tema täiskasvanud poeg pole käinud kroonus.
Tarmo Vahter: Enne jõule hukkus Afganistanis 19aastane Kristjan Jalakas. Miks ta hukkus?
Jaak Aaviksoo: Maailm ei ole nii turvaline paik, kui me tahaks, see on põhiline põhjus. Kui veel eelmisel sajandil saime hakkama üle riigipiiride tulevate relvastatud ohtudega, siis tänapäeval see enam nii lihtne ei ole.
TV: Aga miks Jalakas Afganistanis viibis?
JA: (Paus, siis ohke järel) See on küsimus sellest, mis on eesmärk sellel koalitsioonil.
TV: Mis on eesmärk Eesti Vabariigil, kui saadame sõdureid Afganistani? Millist ohtu Afganistan kujutab Eestile?
JA: Afganistan kujutab ohtu nendele väärtustele ja sellele ühiskonnakorraldusele, mida me jagame. Ma küsiks nii, et kas me peaks olema ükskõiksed, kui Londoni metroos plahvatavad pommid. Kas saame olla kindlad, et homme ei plahvata nad Tallinnas? Kust see usk, et kui me jääme kõrvale, siis meid see ei ähvarda?
TV: Härra minister, te olete käinud Afganistanis kahel korral, Krister on käinud ühe korra. Mina ei ole Afganistanis käinud ja ma ei saa aru, kuidas Afganistan Eestit ohustab.
JA: On üsna jagatud arusaam, et islami fundamentalismi põhiline baas on tänapäeval Afganistani ja Pakistani piiri ääres. Seal on tõenäoliselt peidus Osama bin Laden, sealt on kavandatud terve rida terrorirünnakuid küll mitte otseselt meie, küll aga meie liitlaste vastu. Kaksiktornides hukkus enam kui 50 riigi kodanikke ja...
TV: (Sekkub) Kuidas on Afganistan seotud kaksiktornide ründamisega?
JA: Afganistani pinnalt ja Talibani režiimi toel kavandati need rünnakud.
TV: Aga millised on tõendid? Ründasid enamjaolt saudiaraablased, jõukatest perekondadest pärit noormehed.
JA: Jah, seda küll, aga terroristide treenimine ja ettevalmistus toimub üsna paljudes laagrites. Teatud ulatuses Somaalias, teatatud ulatuses Jeemenis; väga täpselt ma sellega kursis ei ole, kus täpselt.
TV: Nii et kui teile öeldakse, et Afganistanis on terroristid ja järjelikult tuleb Afganistani rünnata, siis te usute seda?
JA: Paljusid asju ma usun lihtsalt sellepärast, et need, kes räägivad, on teatud usaldusväärsusega.
Vaenlased tuleb hävitada füüsiliselt kineetilise relvaga
Krister Kivi: Kui mainite, et kusagil seal Pakistani piiri ääres peidab end Osama bin Laden, siis kas teil on infot, millistes külades täpsemalt ta olla võib? Kas te tunnete, et teie kui ühe NATO riigi kaitseministriga jagavad liitlased piisavalt usalduslikult sellist infot?
JA: Ma arvan, et strateegilise informatsiooni osas on see informeeritus kindlasti piisav, aga nii spetsiifilist infot jagatakse päris kindlasti ainult selles riigis, kellel on reaalne luurevõimekus, olgu selleks siis USA või Suurbritannia.
TV: (Teatud irooniaga) Ameeriklaste võimekus tipnes sellega, et nende CIA ametnik nr 2 Afganistanis lasti mõne nädala eest õhku.
JA: Noh, kaotused on paratamatult olemas, aga praegu on siiski ka vastupidine võimekus päris suur (peab ilmselt silmas liitlaste luureinfol rajanevaid sõjalisi lööke – EE) ja Talibani tippjuhtide või tippideoloogide sihitamine on taktika, mis võib anda päris positiivseid tulemusi.
TV: Tapame teatud arvu inimesi ära ja läheb paremaks?
JA: Jah, mingi hulk inimesi ilmselt tuleb elimineerida.
TV: Härra minister, te kasutate eufemisme.
JA: On selge, et osa nendest vaenlastest tuleb sõna otseses mõttes elimineerida. Hävitada füüsiliselt. Kineetilise relvaga, nagu öeldakse.
TV: Kui palju vastaspoole võitlejaid või tsiviilelanikke, kogemata või olude sunnil, on Eesti kaitseväelased Afganistanis tapnud?
JA: Vastaspoole langenute kohta on informatsioon üldiselt konfidentsiaalne. Sel määral konfidentsiaalne, et ka mina seda ei tea, kuigi ma ametikoha järgi võiksin teada. Aga ma võin anda mingeid hinnanguid. Korrutage Eesti langenute arvu viie või kümnega ja ma arvan, et te väga palju ei eksi. Mis puudutab tsiviilohvreid, siis ma ei tea ühtegi korda, kus Eesti kaitseväelased oleks seotud intsidentidega, kus tekiks õigustatud küsimus tsiviilohvritest.
Afganistanis võitlevad ja surevad maapoisid
TV: Kas Afganistani minnakse kaitseväest vabatahtlikult?
JA: Isegi kaks korda vabatahtlikult, sest kaitseväega professionaalina liitumine on vabatahtlik
TV: Kas on siiski nii, et kui oled kaitseväes tööl ja ei soovi missioonile minna, siis sind ei edutata?
JA: Eks karjäärikaalutlus ole olemas. Õiguslikus mõttes on see vabatahtlik, aga inimene ei ole kunagi täiesti vaba.
TV: Kui palju ületab Afganistanis oleva sõduri töötasu professionaalse kaitseväelase palka Eestis?
JA: Kolm või neli korda, ütleme nii.
KK: Ja te leiate, et Afganistanis ollakse patriotismist ja mitte sellepärast, et see on võimalus suurendada oma sissetulekut?
JA: Kindlasti ei vasta tõele, et tegemist oleks lihtsa tööjõu müümisega, lihtsalt raha teenimisega! Olen isegi kohanud mehi, kellel on tohutu siirus oma motivatsiooni osas, ja see on puhtalt isamaaline või aateline motivatsioon.
Mis on samas tõsi, on see, et kui vaadata nende Afganistanis olevate võitlejate geograafiat, siis nad on pärit pigem maalt kui linnast. Ma ei tahaks oma hoiakuid väga reklaamida, aga ju siis on eri põhjuseid, miks see esindatus on suurem just maalt.
TV: Reklaamige siis natukenegi.
JA: (Ettevaatlikult) No eks see konservatiivne patriotism on seotud traditsioonilisema eluviisi ja väiksema suhtlusringkonnaga – ma mõtlen ka rahvusvahelises plaanis – ja ütleme nii, et need, kes reisivad rohkem, ka kooliajal, neil see konservatiivsuse ja patriotismi väljaarenemine on veidike nõrgem, aga selliste hinnangute andmiseks oleks vist vaja sotsiaalteadlast, sotsioloogi.
Ühele sõdurile kulub aastas miljon krooni
TV: Kui palju üks päev sõjategevust Afganistanis Eestile maksab?
JA: Üks sõjamees, üks aasta ja üks miljon väga jämedalt. See pole samas kogukulu. Paljud kulud, mida me ise ei kata, pole siia sisse rehkendatud. Ameeriklastel on samuti üks mees ja üks miljon, aga üks miljon dollarit.
KK: Kui paljud kaitseväelased on pärast Afganistanis käimist kaitseväest lahkunud?
JA: Kolmandik umbes. Nad on pärast missiooni tundnud, et ei taha enam. Kuid on ka teistsuguseid probleeme, on inimesi, kes on seal käinud ja kes tahavad tagasi.
KK: Ja see on probleem?
JA: Teatud hetkest alates see on probleem.
KK: Et neil on tekkinud teatav tapaiha?
JA: See läheb narkomaaniaks, hasartmänguks natuke. Ta ei tunne end enam mujal mugavalt.
TV: Te ei lase neil minna, kes tahavad kangesti tagasi?
JA: Kui on põhjendatud kahtlus, et see võib kehvasti mõjuda psüühikale, siis… jah. Selle jaoks on olemas teatud psühholoogilised meetodid, kuidas hinnata, kas psüühika on sellele pingele vastu pidanud. Eesti kaitseväes on inimesi, kes on osalenud kuuel missioonil, aga need kõik pole olnud kuumad missioonid.
Ohtlik kopterilend tekitas kõhedust
KK: Kui suurel määral te Afganistanis hirmu tundsite?
JA: Ei, hirmu ei tundnud. Eks ta natuke muidugi kõhe on, kui helikopter ei lenda kõige sirgemat teed mööda ja tulistab välja neid flares’eid, noh, mis iganes nende nimi eesti keeles on, et juhtida võimalikke rakette kõrvale. Aga eks sellega harjub ära umbes viie minutiga.
KK: Kui te Afganistanis käisite, siis kas te mõne kohalikuga vestlesite?
JA: Jah, vestlesin, aga baasi territooriumil.
KK: Nende kaupmeestega, kes seal vaipu müüvad?
JA: No nendega see vestlus väga pikk ei olnud. Seda ma tegin Kabulis ja see oli pigem selline kommertslik. Vaevalt, et sellises olukorras saab vestelda inimesega väga avatult.
TV: Tõite endale Afganistanist vaiba?
JA: (Pisut ärritudes) See pole õige väita, kuigi no võib ka niimoodi öelda. See on tõesti tõsi, et mu Afganistani kolleeg on mulle vaiba kinkinud. Aga ma ei kuulu väga suurte vaibaarmastajate hulka, nii et eks see vaip viibib siin ministeeriumi suveniiride kollektsioonis.
Peaasi, et tüdrukutele ei visataks hapet näkku
KK: Kas afgaanid on suutelised oma riigiga iseseisvalt hakkama saama?
JA: Väga raske on hinnangut anda. Me ei räägi enam demokraatlikust Afganistanist eesmärgina.
TV: Miks me siis ei räägi?
JA: Ütleme niimoodi, et kui me saavutaks olukorra, kus Afganistani sees ei raiuta enam käsi ja jalgu maha, peadest rääkimata, kui seal ei visata enam tüdrukutele hapet näkku, kui nad kooli lähevad, kui ei visata kedagi kividega surnuks, ja ka kui me võime olla kindlad, et seal ei valmistata enam ette terroriakte, kas me siis võime koju tulla?
TV: Ja teie vastus on?
JA: Minu vastus on, et siis väga tõsiselt peaks hakkama kaaluma sealt lahkuma hakkamist.
Kas seal toimuvad valimised, kas on tagatud kõik inimõigused, nagu me tahaksime näha Eestis, see käib meil selles aja- ja ressursiraamistikus, mis meil on, üle jõu.
TV: Kividega surnuks loopimine on seaduslik mitmes Araabia riigis abielurikkumise puhul. Kas peaksime ka nendega midagi ette võtma sõjaliselt?
JA: See on kaalutlemise küsimus, et kuskohas see sallimatuse punkt on. Mina ei ole õigustatud otsustama, millisel hetkel on õigustatud rahvusvaheline sekkumine teise riigi siseasjadesse.
See võrdlus on võib-olla veidike kunstlik, aga minu jaoks on ÜRO nagu natuke maailma kodanike kaitseorganisatsioon. Ühel hetkel nad ütlevad: me sekkume! Või perevägivald: kas politsei peab minema, kui tutistatakse?
Ma ei tea, kas peab minema, kui tutistatakse. Aga kui laps läheb kooli ja tal on kolmandat korda verevalumid, siis, ma arvan, minnakse ja rikutakse kodu puutumatust ja püütakse seda vägivalda ohjeldada.
Olukord läheb veel teravamaks
KK: Kas te kätt südamele pannes võite öelda, et olukord Afganistanis läheb hetkel normaalsuse suunas?
JA: Hetkel ta läheb teravamaks, ma arvan.
KK: Kuidas on see võimalik, et maailma kõige vägevamad riigid on ühendanud jõud ja kulutanud metsiku summa raha, et Afganistanis midagi saavutada, ja ikkagi me pole seda saavutanud?
JA: See on enam-vähem samasugune olukord, nagu Iraagis oli. Ka seal läks kõigepealt olukord paar-kolm korda hullemaks. See on lihtsalt vastase tahte murdmise küsimus.
Olukord on keeruline põhjusel, et Lääne strateegia ja sõjakunst on üles ehitatud ühele väga lihtsale postulaadile – vastane väärtustab oma elu.
Aga teisel pool on täiesti teistsuguse tsivilisatsioonilise taustaga inimesed. Ja istuge seal vahipostil ja valvake haiglat saja haavatuga mu pärast, et oleks dramaatilisem. Ja eemalt tuleb rase naine.
No näeb välja nagu rase naine, aga teie kogemus ütleb, et nihukesed kipuvad õhku lendama. Et see rasedus võib olla viis kilo väetist ja muud sodi. Ja ta tuleb! Ja sul on püss! Ja sa tead, et kui ta tuleb piisavalt lähedale, siis sa enam ei kontrolli olukorda.
TV: Mida siis kaitseväe juhised ütlevad sellise olukorra kohta?
JA: No põhimõtteliselt on nii, et kui kõik on läbi tehtud. Et karjud appi, hõikad, veenad, saadad kellegi talle juurde –, siis (ilmekas paus).
KK: Kas teie saaksite sellise raseda tulistamisega hakkama?
JA: Ma ei tea. See on küsimus, millele ma ei oska vastata.
