Sõjaretk Soome lõppes Poliitilises politseis

Nagu praegu Gruusiale, soovis Talvesõja ajal soomlastele appi minna palju eestlasi. Paraku sooviks see jäigi.

1940. aasta algul tuli Eesti poliitilisel politseil hakata täitma ebameeldivat ülesannet – jahtima soomlastele Talvesõtta appi minejaid ja võimalikke vabatahtlike värbajaid. Samal ajal elas enamik eestlasi Soome ebavõrdsele võitlusele ryssä’dega kogu hingest kaasa ning kõhklemata kuulus nende sekka ka enamik Polpoli töötajaid. Midagi polnud aga teha, kui käputäis poliitikuid oli otsustanud vennasrahva reeta. Politseitalituse direktori Johan Soomani värske ringkiri kuulus täitmisele, mis sellest, et selle alandlikkusest nõretav tekst mõjus kui piitsahoop näkku. “Eesti on ja jääb Nõukogude Liidu ja Soome vahel tekkinud konfliktis erapooletuks ja kõik sarnased abistamise jutud ja vabatahtlike minek Soome võib rikkuda meie välissuhteid, mispärast tuleb teravalt silmas pidada ja kontrollida sarnaseid vabatahtlikkude värbamise ja Soomele appiminemise jutte.” Nagu näha, oli välditud isegi sõna “sõda” kasutamist – äkki ärritab see Moskvat.

Koolipingist Soome sõtta

Veebruari lõpul 1940 tuli poliitilisse politseisse Tallinnas murelik naine. Melanie Reintalu kurtis, et tema 14aastane poeg, Westholmi progümnaasiumi õpilane Toivo on juba kaks päeva kadunud. Kodust lahkudes öelnud poiss, et läheb Mustamäele suusatama.

“Olen arvamises, et minu poeg läks salaja Soome koos Kreuksiga, kes õpib samuti Westholmi gümnaasiumis. Arvan seda sellepärast, et varustus, mida ta kaasa võttis, oli rohkem kui tavaliseks suusatamiseks tarvis ja teiseks, et ta lubas suusatama minna, jättis aga omad suusad koju,” rääkis õnnetu ema.

Polpol asus tegutsema ja peagi olid poisid leitud ning andsid oma tegudest ülekuulamisel aru.

Selgus, et poisid ei viitsinud koolis käia ja veetsid päevi hoopis kohvikus Suomi. Kohvikus oli muidugi neil päevil elavaks kõneaineks Talvesõda, mis poistelegi suurt huvi pakkus. Et poppi oli visatud juba palju päevi, ei julgenud poisid enam kooli minna. “Kuna arvasin, et nagunii tuleb ükskord välja, et koolis ei käi, saan selle eest riielda koolist ja kodust vanemate käest, otsustasin salaja Soome sõtta minna,” tunnistas Toivo.

Kaaslaseks võttis Toivo koolivenna Neeme Kreuksi, kel samuti olid koolis asjad halvasti. 26. veebruaril asusid poisid teele. Enne aga käidi varustust ostmas. “Mina ostsin omale uued suusad, saapad, seljakoti, kindad, mütsi, taskulambi ja pussi,” rääkis Toivo. Varustus koos, sõideti taksoga Vääna-Jõesuusse. Merel aga tuli kolme-nelja kilomeetri pärast lahtine vesi vastu ning poisid pöörasid tagasi. Alla nad ei vandunud, vaid sõitsid taksoga Piritale, kuid tuisuse ilma tõttu jäi merele minemata. Pärast mitmepäevast üritamist õnnestus poistel Soome-retke alustada Naissaare ja Aegna vahelt Porkkala suunas. “Umbes 15 km

Aegnast Soome poole tulid meile järgi madrused ja pidasid meid kinni. Minu juurest leitud püstol on minu vanaisa Johannes Reintalu oma,” selgitas Toivo.

Polpolis tunti ka huvi, kust koolipoisid nii palju raha said, et varustus osta ja taksoga sõita ning nagu selgus, ka Pirital Birgitta restoranis uljalt pidutseda. Reintalu tunnistas, et “enne Vabariigi aastapäeva müüsin mina kullast portsigari, mille vanaisa läinud aastal minule kinkis, 400 krooni eest”.

Märtsi algul poisid vabastati – Toivo anti üle oma emale ja Neeme isale. Juurdluse kokkuvõte saadeti tutvumiseks ka Westholmi gümnaasiumi direktorile. Mis poistest edasi sai, seda toimik ei kajasta.

Karistuseks “asumisele” saatmine

Koolipoistega sama teed pidi üritas Soome minna ka tallinlane Alfred Tern, kelle poliitiline politsei vahistas ja 26. veebruaril 1940 üle kuulas. Tern rääkis, et ta käis õhtuti oma tuttava Bernhard Haiba juures raadiot kuulamas. “Koos kuulasime Soome teateid lahingute kohta ja otsustasin soomlastele appi minna, kuna venelased on ka meie vastased. Minu isa sai surma Vabadussõjas ja kuna siis tulid meile soomlased appi, siis tahtsin mina nüüd minna soomlastele seda abi tasuma,” ei varjanud Tern oma vaateid. Puukaupmehe Haiba põhjendused olid samad: “Vennasrahva tunnetest tiivustatud ja mitte taludes venelasi, tahtsime minna Soome.”

Tern asus koos oma kaaslaste Haiba ja Leopold Akseliga Soome poole teele vabariigi aastapäeval 24. veebruaril. Mehed mõtlesid kõigepealt minna Rohuneeme kaudu Aegna saarele ja sealt jala edasi Soome. “Rohuneemest tahtsime üle minna sellepärast, et säält on kõige ligem ja enne minekut tahtsime käia veel Aegnas peol,” seletas Tern Polpolis.

Päris huupi mehed teele siiski ei läinud. Nimelt käis Aksel mõni päev varem Haiba hobusega Rohuneemes jääolusid kuulamas ja võimalikku teed vaatamas. Samuti ostis ta kolm soome kelku. Vabariigi aastapäeva õhtul sõideti veoautoga Rohuneeme. “Seltsis hakkasime liikuma ranna poole, et minna Aegna saarele, kuid piirivalvur peatas ja viis meid kordoni,” seletas Haiba. Sellega oli meeste Soome sõjasõit sõidetud.

Kurioosne on, et Haiba ei sattunud Soome mineku pärast poliitilisse politseisse sugugi esimest korda. Jaanuari algul nabiti ta Balti jaamas kinni ja toimetati ühes teistega Polpoli. “Sellel korral ma sattusin jaama küll juhuslikult, kuna päeval kuulsin trammis, et Soome minejad käivad jaamas koos ja ma tahtsin neid minejaid ainult vaatama minna, kuna endal sarnast Soome mineku kavatsust ei olnud.”

Polpol seda juttu ei uskunud ning otsustas Haiba korduvate katsete eest vahi alla võtta, kuna tema “teguviis ähvardab avalikku korda ja julgeolekut ning ilmselt võib rikkuda riigi välissuhteid”. Vahi alla võeti ka teised ning 7. märtsil said Soome sõtta pürgijad ka karistuse.

Nad küll vabastati, kuid neil keelati kuni kaitseseisukorra lõppemiseni elada Tallinnas ja rannikualadel. Lahkumiseks anti aega kaks päeva.

Et niiviisi üle jää minek pole mingi jalutuskäik, näitab Torma põllumehe Karl-Johannes Talviku ja mustveelase Voldemar Lillemetsa ebaõnnestunud katse. Talvik rääkis Polpolis ülekuulamisel, et tema kodu lähedal jäid kadunuks kaks 14-15aastast poissi, kelle kohta räägiti, et nad läksid vabatahtlikuna Soome sõtta. “See andis tõuget, et ka minul tekkis mõte vabatahtlikuna osa võtta Soome – N Liidu sõjast Soome poolel ja Soome kasuks.” Talvik rääkis oma kavast Lillemetsale, kes oli kohe nõus kaasa tulema.

12. veebruaril sõitsid mehed Tallinna ja läksid Soome saatkonda nõu küsima. Kuna seal öeldi, et nemad selles küsimuses ei aita, otsustasid mehed omapäi jalgsi üle jää Soome minna.

“Varustasime endid vähese toidu ja paberossi tagavaraga ning sõitsime Viimsi,” jutustas Talvik. Õhtul pimedas mindi jääle. “Valisime tee Naissaare ja Aegna vahelt. Jõudes umbes Naissaare põhjapoolse ja Aegna põhjapoolse jooneni, leidsime eest lahtise mere ja nii oli meie Soome mineku kavatsusel kriips pääl. Olime väsinud ja läksime Naissaare tuletorni pääle, kuhu jõudsime hommi kul kell 06.00, kust meid sõjaväe võimud kinni võtsid.” Veel samal päeval viidi nad Polpoli ja kuulati üle.

Nii Talviku kui ka Lillemetsa peamine ajend oli minna vennasrahvale appi nende raskes võitluses. Kuid minekul olid ka materiaalsed kaalutlused. Nimelt ütles Lillemets Polpolis, et “liikusid kuuldused, et vabatahtlikele makstakse 320 krooni kuus”.

Näib siiski, et sõjaretk ei jäänud pooleli lahtise mere pärast. Igal juhul Lillemets seda erinevalt Talvikust eitas. “Et Naissaarele läksime, oli külm ja väsimus. Mina igatahes vaba vett ees ei näinud. Küll räägiti Naissaarel, et hommikupoole ööd olla Naissaarest põhjapool meri lahti tulnud.” See näitab, et jalgsiretk Soome talvel oli kurnav ja mitte igaühele jõukohane.

Polpolis tuli meestel veeta lühikest aega. Juba järgmisel päeval, 16. veebruaril, allkirjastas Polpoli komissar Tallinnas, Julius Edesalu, määruse juurdluse lõpetamiseks, kuna Talviku ja Lillemetsa süü sisekaitseülema sundmääruse rikkumises ei leidnud tõestamist.

Kummaline kuulutus Postimehes

Nii mõnedki Soome sõtta minejad püüdis poliitiline politsei kinni enne, kui nad teele said asudagi. Jaanuaris 1940 ilmus Postimehes väga ühemõtteline kuulutus: “Kes võimaldaks kolmele 26aastasele noormehele ohtlikke SEIKLUSI. Kirjad Postimehe rmtkpl “Sõda kutsub” all.” Sellele kuulutusele saabus teiste seas vastus, millele oli alla kirjutanud Voldemar Solba nimeline mees Tähtverest.

Polpol selgitas välja, et tegu on endise vapsiga. Solba kirjutas, et “soovite sõjast osa võtta, nii vististe väljendate kuulutuses. Muuseas see kõik on ju tänapäev võimalik. Kui tutvume, siis kõigest pikemalt”. Kutse kohtumisele sai Solba juba hoopis Polpoli agendilt, mitte kolmelt seiklushimuliselt noormehelt. Kokkusaamisele Solba aga ei ilmunud, kuid mõne päeva pärast ilmus lehes tema kuulutus: “Sõda kutsub. Tulla tingimata 19. või 20. skp kell 17 kohtamisele Ateeni ette. Ootan mõlematel päevadel. Tunnus sama. Ei olnud Tartus siis.”

Kokkulepitud ajal ootaski Solba kino Ateeni ees Tartus. Optimistlikult seletas ta agendile, kui hästi vabatahtlikke Soomes vastu võetakse. Mehed läksid rõõmsalt lahku, määrates järgmise kohtumise Tallinna. Sellel kokkusaamisel Solba juba arreteeriti ja viidi poliitilisse politseisse.

Ülekuulamisel seletas Solba mineku põhjusi ausalt ja otsekoheselt. “Kuna minul polnud mingisugust kindlat tööd, tekkis mõte vabatahtlikuna osa võtmiseks Soome – N Liidu sõjategevusest Soome poolel ja Soome kasuks. Ei ole meeles, kes rääkis, kuid olen kuulnud, et vabatahtlikkudele makstakse kuus 400 krooni palka. Nii et tööta olek, kuuldud kõrge kuupalk ja minu isiklik kaastunne soomlastele olid sinna mineku põhjusteks.” Olgu lisatud, et lood kõrgest kuupalgast olid rahvajutt. Nii nagu oli teinegi Solba kõrvu ulatanud lugu, et Eesti vabatahtlikke viiakse lennukiga Riiast Stockholmi.

Solbat siiski ei karistatud ja ta lasti vabaks. Ta selgitas, et pani kuulutuse lehte mitte vabatahtlike värbamiseks sõtta, vaid endale reisikaaslaste leidmiseks.

Veelgi lühemaks jäi sõttasõit Albu taluperemehel Johannes Kivimäel. Vabadussõjast osa võtnud mees oli otsustanud minna soomlastele appi, ent ei osanud suud pidada. “Minul on tugev sümpaatia Soomele praeguses Soome – N Liidu konfliktis ja sama on maksev ka minu tuttavate kohta nii maal kui ka linnades, ” rääkis Kivimäe ülekuulamisel Tallinnas poliitilises politseis jaanuari keskel.

Viimase tõuke sai ta täiesti juhuslikult. “Paar nädalat tagasi käis Loksalt üks kalamees Albu vallas kalu müütamas ja kõneles muuhulgas, et Loksalt on läinud mitu paaditäit mehi ühes kaitseliidu püsside ja varustusega Soome.” Kivimäe lisas, et ta on ka kuulnud, et reservkolonel Karl Partsil olla Riias vabatahtlike värbamisbüroo.

Kivimäe sõitis Tallinna ja läks õhtul tuttavatega restorani napsutama. Ja lobises seal Soome-teemalgi. Igatahes jõudis restoranis kõneldu Polpoli kõrvu ja Kivimäel tuli sellest ülekuulamisel aru anda. Polpolis mees küll kinnitas poolehoidu soomlastele, ent eitas nüüd kindlalt plaani Soome sõita, kuigi eks tal niisugune kavatsus siiski meeles mõlkus.

“Kahetsen oma teguviisi ja püüan edaspidi sarnastest juhtumistest hoiduda ja ka lähematele tuttavatele selgeks teha, et suurte sõnadega ei aita me kedagi,” raputas Kivimäe endale tuhka pähe. Taluperemees ja endine vaps pääses ehmatusega – Polpol lõpetas juurdluse ja lasi mehel koju Albusse minna.

Nii jõudsid 1940. aasta talvel vennasrahvale appi vaid üksikud eestlased. Selja pööramine Soomele Eestit toona ei päästnud. See on õpetlik lugu neile, kelle arvates Eesti on liiga häälekalt Gruusia kaitseks välja astunud.

Artikkel on kirjutatud Eesti Riigiarhiivi dokumentide põhjal.