Sonda mehed püüdsid sitast saia teha
Roheliste ninamees Marek Strandberg rääkis kord õhinal ideest erastada Kiviõli tuhamägi, segada põlevkivituhka suurte sigalate lägaga ning müüa segu Tuneesiasse datlipalmide väetiseks.
Uue firma nime oli ta välja mõelnud eriti suurejoonelise. Sellise, mis pidi sobima Eesti Telefoni, Eesti Gaasi ja Eesti Energia kõrvale – AS Eesti Sitt.
Too hoogne idee jäigi ideeks ja seetõttu pole Strandbergil alljärgneva looga otsest pistmist, nagu ka Riigikogu liikmel Hannes Rummul, kes sellest oma blogis kirjutas.
Küll aga viisid sarnase mõtte ellu tragid mehed sealtsamast Kiviõli külje alt maalilisest Sondast, kes suutsid selle tarbeks hankida miljonite viisi Euroopa abiraha.
Projekti algatas Leiutajate Liidu asepresident Toom Pungas. Hallipäine haritud härrasmees, kelle jutt kubiseb sellistest sõnadest nagu süsinik, lämmastik, lendumine ja mulla sisaldus, mis paneb tüüpilise eestlase pea valutama rohkem kui pohmell Vana Tallinnast šampanjaga.
Leidur kiidab oma produkti
Pungase ammune unistus (temalt sai Eesti Sita idee ka Strandberg) oli segada Eesti kõige toksilisemat tööstusjäädet poolkoksi rõvedalt haisva sealäga ja turbaga ning müüa maha väetise pähe. Produktile pani ta jõulise nime Viru Ramm.
Vanu ajalehti sirvides jääb silma, et mitmed spetsid kahtlesid valemis poolkoks + sealäga = väärtuslik väetis. Näiteks põllumajandusministri nõunik Ants Laansalu pidas Viru Rammu ebaefektiivseks, Malle Mandre põllumajandusülikoolist rääkis, et “nii kõrge [poolkoksi leelisuse] taseme juures ei omanda taimed mullast toitaineid sugugi paremini, pigem vastupidi”, ja mullateadlane Enn Leedu väitis, et “selles aines lihtsalt ei ole toitaineid sees”.
Pungas võttis aga oma väetisele USA patendi ja muudkui jutlustas, millise mühinaga paneb see kasvama hübriidhaavad. Et kolmandiku riigi vabast maast võiks täita haavametsadega, millest tehtaks paberit ja Eesti teeniks sellega kümme miljardit krooni aastas!
Pungas püüdis konksu otsa Sonda valla, kes lubas soetada suurtes kogustes Viru Rammu, et mahajäetud karjäärid ja muud väheväärtuslikud alad poolkoksi ja sita seguga kokku määrida ning puud peale istutada.
Sellest tuli ka projekti ametlik nimi HASCO – esimene pool tähistab hübriidhaaba (inglise keeles hybrid aspen) ja teine pool süsihappegaasi (CO2).
Üledine õnne aegül
Pungas oli muidugi rahul – tema mõttevilja läks vaja!
Just tema koostas vallale europrojekti taotluse. Riigikontrolli andmeil said Pungase firmad projekti raames 4,3 miljonit krooni.
Ka ökoinimesed olid rahul, sest puud pandi kasvama.
Kiviõli Keemiatööstus oli rahul, sest lõpuks leiti toksilisele poolkoksile kasutusvõimalus ja firma pääses selle ulatuses keskkonnamaksude tasumisest.
Tööstuse omanik Toomas Tamm oli rahul isegi kahekordselt, sest tema lautadest hangiti ka vajaminev sealäga.
Sonda vald olid rahul, sest piirkonda voolas euroraha ja inimesed said tööd. Projekti kogumaksumus pidi olema 55 miljonit krooni, sellest 20 miljonit Brüsseli abi. Vallal oli ka trobikond partnereid, alates eelmainitud keemiatööstusest kuni Rahvusliku Arengu ja Koostöö Instuudini, mida juhtis tuntud looduskaitsefunkstionäär Heino Luik, kelle traagilisest hukkumisest saite lugeda lehekülgedelt 10-11.
Rahul olid ka ametnikud, sest nad teenisid palgalisa. Näiteks Sonda vallavolikogu esimees Karl-Johannes Kärner palkas vallavanema Ivo Tederi projektiga seotud ülesannete täitmiseks tasuga 939 krooni ööpäeva kohta ning vallavanem Teder omakorda volikogu esimehe Kärneri tasuga 626 krooni ööpäevas. Ehk see oli üks mõnus ringmäng viisil “Käsi peseb kätt”.
Kohaliku kuningaga ei tasu sõdida
Jaanuar 2010. Sonda vallavalitsuses on nii jahe, et praegune vallavanem Andrea Eiche istub oma laua taga, seljas paks pruun nahktagi.
Aga see on suhteliselt soe koht võrreldes vallamaja juurdeehitusega, millest pidi HASCO-projekti raames kerkima jahimeeste võõrastemaja. See on ainus koht, kus olen näinud, et rabedate Gyproc-plaatidega on kaetud mitte ainult lagi ja seinad, vaid ka põrand.
Kui pärin, et mida HASCO-projekt vallale tõi, küsib Eiche: “Kas ma ropendada tohin?” ja ütleb siis: “Suure sita tõi kaela.”
Põhjuseks polnud Viru Rammu kvaliteet (“Minu katsepõllul kasvasid haavad kaks sentimeetrit päevas!” põrutab Pungas), vaid häda tuli nadidest inimsuhetest ja hooletust paberimäärimisest.
Esiteks astus keset projekti mängust välja Soome ettevõte FT Transport, kelle eesmärgiks oli “katsetada põlevkivi utiliseerimise uut tehnoloogiat” suures mahus ja kel oli projektis oluline roll. Ühelegi lepingule soomlased alla ei kirjutanud, kuid said sellegipoolest “konsultatsioonide ja mürgiste jäätmete töötlemise eest” 1,2 miljonit krooni.
Teiseks läks vallavanem Teder uue põlevkivikaevanduse andmise loa pärast tülli Kiviõli Keemiatehase peremehe Toomas Tammega.
Muidugi on kergem kanda betoonist trussikuid kui sõdida kohaliku kuningaga. Tüli päädis Tederi mahavõtmisega.
Mehed, dokumendid on kadunud!
Edasi läks kõik nagu halvas B-kategooria filmis. Uus vallavanem kuulutas, et eelkäijate ajal valitses projekti juhtimisel totaalne segadus, Euroopa Liit ei saanud kõiki ettenähtud aruandeid ja osa vajalikke pabereid on kaduma läinud.
Siinkohal meenub mulle ammune jutt kalakombinaadist majanduspolitseisse tööle tulnud noore naispolitseiniku ja ärimehe vahel, kelle firmale laekus valeülekandega Tartu Kommertspangast mitu miljonit krooni.
- “Te saite pangast raha, mis ei kuulunud teie firmale.”
- “Ei usu.”
- “Aga paberid näitavad seda.”
- “No kuulge, pank ei anna firmadele niisama võõrast raha.”
- “Kas te saate tõestada, et see summa kuulub teile?”
- “See oli mitu aastat tagasi, firma on ammu likvideeritud, kes seda vana asja mäletab!”
- “Teil oli ju äripartner, ehk tema...”
- “Õnnetu juhus nõudis tema elu.”
- “Dokumendid peavad ju teil ikka alles olema?”
- “Me panime nad ühte keldrisse hoiule. Seal sadas läbi. Aga meil on paber, et vesi sadas läbi.”
Politseinik oskas seepeale vaid nõutult käsi laiutada.
Selline asi võis läbi minna varakapitalismi alguses, aga mitte moodsas europrojektis, kus iga kulutus peab sendi pealt kirjas olema.
Veebruaris 2005 otsustas Euroopa Komisjon lugeda projekti läbikukkunuks, mis viis senimakstud raha tagasinõudmiseni.
Ja kuigi Viru Rammu oli tonnide viisi laiali laotatud ja hektarite kaupa puid kasvama pandud, maksis vald taltsalt abimiljonid Brüsselile tagasi ning sattus keset majandusbuumi rahalistesse raskustesse.
“Mõtlesime Euroopa Komisjoni kohtusse kaebamise teemal,” ütleb vallavanem Eiche. “Rääkisin tuttavate poliitikutega, kes tunnevad suuremaid poliitikuid, ja arvamus oli, et ükskord oleks vaja ikka tagasi maksta.”
Ametialane lohakus pole enam karistatav
“See, et projekt kokku kukkus, ei ole kindlasti ainult Ivo Tederi süü,” ütleb Kohtla-Järvel töötav eriasjade prokurör Kalmer Kask.
Kuid õigus ja õiglus on kaks eri asja ja see kehtib ka selle loo puhul. Vald esitas prokuratuuri kaebuse ka leidur Toom Pungase ja projektiga tihedalt seotud volikogu liikme Kaupo Tihvani peale ning ka praegune vallavanem Andrea Eiche möönab, et talle saaks üht-teist ette heita, kuid ametialane lohakus on dekriminaliseeritud ehk selle eest ei saa kedagi süüdi mõista, mistõttu hammasrataste vahele jäi Ivo Teder üksinda.
Sonda vald nõuab Tederilt 12 miljonit krooni kahjutasu. See on kõigi aegade suurim kahjunõue, mis on esitatud ühe omavalitsuse juhile.
Teda ähvardab kriminaalkaristus ametiseisundi (usalduse) kuritarvitamise tõttu.
Prokurör Kase sõnul heidetakse Tederile ette vallavanemana ja projekti faktilise koordinaatorina mitmete toimingute tegemist, mis tõid vallale kaasa suure varalise kahju. Teder kontrollis projekti rahakotti, võttis vallale kohustusi ja andis korraldusi arvete tasumiseks ja väljamaksete tegemiseks.
Muuhulgas on süüdistuse ja eeldatavalt sügisel algava kohtuvaidluse sisuks küsimus, kas ja millistel tingimustel olid Tederil volitused nelja miljoni krooni laenamiseks Keskkonnainvesteeringute Keskuselt.
Aga ka küsimus, milleks tohtis Teder laenuraha kulutada ja milleks raha tegelikult kulus. Näiteks lasi Teder tasuda projektiga seotud firmade ülekulusid, aga ka ühe õpetaja reisi Hispaaniasse; osta tuhandete kroonide eest lilli, suveniire ja kulinaariatooteid ning teha muid kulusid.
OÜ Viru Ramm häbiväärne lõpp
“Ma pole süüdi,” ütleb juuraharidusega Teder telefonis. Tema hääl kõlab rahulikult nagu Tõnu Mikiveri oma, kes loeb ETVs loodusfilmide tõlkeid. Aga kokkusaamisest ütleb ta ära ja palub saata küsimused oma advokaadile. Rainer Kuulme kordab napilt, et klient ei ole Sonda vallale kahju tekitanud ja pole süüdi.
Ma ei kujuta ette, mis nipiga küll vald Tederilt raha kätte saab, isegi kui kohus ta süüdi tunnistab ja raha välja nõuab. Riigikontrolli aruanne viitab küll mõnele kahtlasele sularahatehingule, kuid ma ei usu, et Teder oleks siin mingeid hiigelsuuri summasid enda taskusse toppinud. Tema nimel pole ka kinnisvara, ta pole seotud ühegi ettevõttega. Endist vallavanemat võib europrojekti peessemineku pärast ähvardada isiklik pankrot.
Aasta tagasi tutvustas “Pealtnägija” Eesti kõige vingemaid leiutisi. Nende sekka sattus ka Viru Ramm. Aprillis Maalehele antud usutluses nimetas Pungas Viru Rammu oma kõige tähtsamaks leiutiseks.
Nüüd Ekspressiga suheldes rääkis leidur, et tema visioon oli väetada Eesti põllud kokku 100 miljoni tonni poolkoksiga, mis teinuks lõpu kõikidele tuhamägedele.
Ja hispaanlased teatanud mõne aja eest, et tahavad osta 20 000 tonni põllurammu kuus!
On vaid üks asi, mida leidur ise sealjuures kohe ei maini... Osaühing Viru Ramm kustutati äriregistrist suvel 2008.
Põhjust ei pea te pikalt nuputama: ikka aruannete esitamata jätmine.
