Soome Demokraatliku Vabariigi jälgedes

Punaarmee laulu- ja tantsuansambli etteaste Moskva Eurovisionil oli kindel märguanne, et selle riigi valitsus tähtsustab jätkuvalt oma võitu Suures Isamaasõjas.

Tasub rõhuasetust märgata - neli aastat tagasi, Balti presidentide Moskvasse mineku/mittemineku ajal räägiti rohkem Teisest maailmasõjast, nüüd Suurest Isamaasõjast. Selguse mõttes lisatakse isegi aastad 1941-45. Mis ei tähenda, et Moskva oleks unustanud suurema sõja, mille algusest 70 aasta möödumist kohe-kohe tähistama hakatakse.

Jaapanile meenutati lüüasaamist

Veenvaks kinnituseks sellele oli peaminister Vladimir Putini äsjane visiit tõusva päikese maale, kus tal tuli pressikonverentsil kuulata Jaapani peaministri kurtmist, et maailmasõja tulemusena ­kaotatud ­Kuriili saarte lubatud tagasisaamise venimine on takistuseks kahe maa majandussuhetele. Putinil oli vastus varrukast võtta - arendame majandussuhteid selleks, et tekiksid tingimused saarte küsimuse lahendamiseks.

Lisa öeldule tuli 24 tundi hiljem, kui Putin saabus Mongooliasse juhtumisi päeval, mil täitus 70 aastat Jaapani sissetungist Mongooliasse. Teatavasti lõppes see jaapanlaste vallutusretk täieliku lüüasaamisega Halhin Goli lahingus 31. augustil 1939. Putini lillekimp seal vägesid juhtinud tulevase marssali Georgi Žukovi monumendile ilmus peagu kõigis Venemaa väljaannetes. Õppetund oli lihtne - sõja kaotajal tuleb ikka ka aega valida, mil võitjalt midagi tagasi küsida.

Mineviku asju ajavad teisedki hoolikalt aega ja kohta valides. Hetkel on tõsiseks arutlusaineks Putini lubadus olla 1. septembril Poolas. Esimese info põhjal pidi ta külastama Gdanskit, kus toimus Teise maailmasõja esimene tõsisem lahing. 1. septembril 1939 tulistas Saksa lahingulaev Schleswig-Holstein Poola garnisoni Westerplattes, mida loetakse maailmasõja alguseks. Poola välisministri äsjase Moskva-reisi järgse info põhjal on Putin sel mälestusrikkal päeval siiski Varssavis ja peab kõne Poola parlamendile.

Tõsi, Moskva meenutab Putini mineku­ga ühenduses "ühise ajaloo keeruliste küsimuste aruteluks" loodud Venemaa ja Poola ajaloolaste veel sel kuul toimuma pidavat esimest ühisarutelu ja selle tulemusi, ent on raske uskuda, et kokkuleppele mittejõudmine sellel võiks visiidi päris ära jätta.

Samas on siililegi selge, et võttes sõna 1. septembril Poolas, pole Putinil võimalik mitte mainida 17. septembril 1939 toimunut. Just sel päeval alustas Nõukogude Liit Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokolli esimesest punktist tulenevalt temale ettenähtud Ida-Poola hõivamist. Stalinlikus stiilis kiirelt läbi viidud valimistega moodustati Lääne-Ukraina ja Lääne-Valgevene rahvuskogud, mis pöördusid palvetega  NSVL Ülemnõukogu poole võtta nad "veresugulastena" Nõukogude Liidu koosseisu, mis vormistati 1. ja 2. novembril 1939.

Sama stsenaariumi järgi võinuksid areneda sündmused ka Soomes, kui 1. detsembril 1939 moodustatud Terijoki valitsuse elik Nõukogude Armee pealetungi saatnuks edu ning asi läinukski Otto ­Ville Kuusineni rahvavalitsuse programmis olnud Soome uue esinduskogu valimisteni. Lühidalt - Eesti, Läti ja Leedu nukuparlamentide valimistest juulis 1940 ja järgnenud liitumispalvetest rääkides tasub sagedamini lisada - tegemist polnud kindla võimu ülevõtmise stsenaariumi esimese, vaid tegelikult kolmanda-neljanda-viienda elluviimisega.

Vana tuttav käekiri

Tagatipuks on aga 17. september tähtpäevana ajaloos saanud olulist lisa - mullu ehk siis 17. septembril 2008 sõlmiti Venemaa-Abhaasia ja Venemaa-Lõuna-Osseetia sõ ; ;pruse, vastastikuse abistamise ja koostöölepingud.

Allakirjutajateks president ­Dmitri Medvedev ja nukurežiimide presidendid Sergei Bagasp ja Eduard Kokoitõ.

Lepingute nimetused on minevikuhõngulised, sest tuleb kohe meelde, et Nõukogude Liidule meeldis sellenimelisi lepinguid sõlmida nii lähinaabrite kui ka Aasias, Aafrikas ja Ladina-Ameerikas asuvate satelliitrežiimidega.

Tänaseks on enamik viimastest ja ka lepingud ise minevik. Mihhail ­Gorbatšovil oli küll idee siduda vabaks lastud Ida-Euroopa n-ö uut tüüpi sõpruse, koostöö ja vastastikuse abistamise lepingutega, ent aprillis 1991 näkkas vaid Rumeenia ja seegi leping asendati euroopalikumaga aastal 2003. Sestap kerkib loogiline küsimus - miks Moskval oli vaja anno 2008 reanimeerida minevikuhõngulist lepinguvormi?! Ja miks oli vaja seda teha just 17. septembril, mis juba 69 aastat varem jäi sümboliseerima jõu abil toimuvat territooriumite äravõtmist teistelt ja liitmist Venemaaga? Öelda, et Abhaasia ja Lõuna-Osseetia pole täna Venemaa jätkumine Gruusia traditsioonilisel territooriumil, saab vaid pime - Abhaasia raudtee ja lennujaam on tänaseks ametlikult liidetud Venemaa ühtse transpordisüsteemiga, 70 protsenti Lõuna-Osseetia elanikest on aga Venemaa kodanikud!

Samas pole uudiseks Venemaa välismi­nisteeriumi truudus mineviku töövormidele ja -võtetele. Konks ongi selles, et niipea kui hakata Kremli tänaseid territoriaal­seid laiendusi või siis - diplomaatilisemaid väljendusi kasutades - mõjusfääri laienemist kõrvutama sellega, mis toimus minevikus, on tulemus rabav. Ent otsustage ise.

Soome kordus Abhaasias-Osseetias

Novembris 1939 asus Stalin täitma MRP teist salapunkti ehk siis Soomet ­vallutama (mille ajend, Mainila tulistamine novembris 1939, meenus nüüd paljudele kommentaatoritele Lõuna-Osseetia sõja ­puhkedes!). 1. detsembril 1939 sai maailm teada Soome Demokraatliku Vabariigi (Suomen Kansanvaltainen Tasavalta) ja selle rahvavalitsuse sünnist, mille tegevuskavas olnud uue rahvaparlamendi valimisest oli juba ülal juttu. Vaid päev hiljem kirjutati alla ka NSVL - Soome DV vastastikuse abistamise ja sõpruse lepingule, mille ­olemasolust Stalin ei tahtnud enam midagi kuulda juba märtsis 1940 - siis allkirjastati Nõukogude Liidu - Soome rahuleping Talvesõja lõpetamiseks.

Ehkki Stalin ise oli tolle sõpruslepingu sõlmise juures ja siiani pole seda lepingut keegi ka tühistanud.

Nii NSVL -Soome DV toonases lepingus kui ka Venemaa-Abhaasia ja Venemaa-Lõuna-Osseetia tänastes lepingutes kokkulangevusi jagub. Näiteks seisavad kõigis kolmes kirjas punktid ühiskaitsest, milleks Soome DV andis Nõukogude Liidule 30 aastaks sõjamerebaasi Hankos, NSVL omakorda lubas toetust Soome ­rahvaarmee loomiseks. Enamik täna Moskvas ilmuvatest raamatutest väidavad, et Hanko "loovutas" Stalinile Soome n-ö pärisvalitsus ja seda hoopis märtsis 1940.

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia aga ­andsid lepingutes nõusolekud Venemaa sõjaväebaaside paigutamiseks sinna (ehkki nood jäid paika veel 1991. a) ja said ­samasuguse õiguse oma baaside ehitamiseks Venemaale!? Nagu näha - ehkki ­nüanssidega (ja naljaga pooleks - vaevalt küll keegi maailmas võtab tõsiselt abhaaside ­sõjabaasi avamist kusagil Venemaal), ent vähemalt Venemaa piiridel pole ajaloo tegemises midagi uut - nukurežiimi tunnustamisega kaasneb kiire baaside leping!

Kui just pole teisiti välja kukkunud, s.t esmalt baas ja siis sellele vastav valitsus (1993. a oli Abhaasias korraks suuremal osal territooriumist võimul võõrbaasi mittesoosinud võim!).

Kui veel lisaks osundada, et NSVL - Soome DV lepingu esimene punkt ­rõõmustas ühe rahva - soomlaste ja karjalaste kokku­saamise üle ühes riigis, ning et Lõuna-Osseetia sõja lõpul jõudis separatistide peamees Kokoitõ kinnitada ­ühinemist ­Põhja-Osseetiaga (üks rahvas lõpuks ­ometi koos!) elik astumist Venemaa koosseisu, siis - tasub ikka Venemaa ajaloost huvituda küll. Mine tea, millal jälle miski tuttav ette tuleb.