“Minu jaoks on see kindlasti elu huvitavaim projekt,” tõdeb Praks, kui tutvustab Ekspressile oma tööolusid Aalto laborites. “Teadlasena on mul kogu maine ja karjäär kaalul.”

Praks on Aalto-1 projekti sisuline juht ja initsiaator. Ta töötab õpetajana ülikooli raadiotehnika osakonnas ning juhendas tänavu kevadel näiteks kaheksat lõputööd korraga. Praks ütleb tudengitele, mida on vaja Aalto-1 projekti jaoks teha, ning koordineerib paralleelselt veel teistki satelliidiprojekti Aalto-2. Aalto-1 formaalne vastutav juht on peatselt pensionile jääv kosmosetehnika professor Martti Hallikainen.

Kehrast pärit, kuid juba 1996. aastast perega Soomes elav Praks võttis tudengitega nõuks satelliit ehitada kolm aastat tagasi. “Tahtsime teha midagi tõeliselt huvitavat. Alustasime nullist ja suure entusiasmiga. Tänaseks on projektiga seotud juba ligi sada üliõpilast, lisaks mitu Soome firmat ja instituuti,” ütleb Praks.

Soome on Euroopa Kosmoseagentuuri (ESA) liige olnud juba ligi kaks aastakümmet, aga päris oma satelliiti soomlastel veel kosmoses pole. (Eestlastel on seejuures vastupidi: satelliit on, aga täisliikmesust veel mitte.) Esimesed algatused ehitada tudengitega väikeseid satelliite tekkisid Helsingis juba 1990ndate alguses ja soomlased olid sel alal pioneerid. Siis aga tuli masu peale ja projektid jäid pooleli.

Aalto-1 on mõõtmetelt kolm korda suurem kui eestlaste ESTCube-1; nagu oleks kolm kuubikut üksteise otsa laotud. Nanosatelliit viiks kosmosesse mitu Soomes valmivat mõõteriista, teiste hulgas uudse spektromeetri, radiatsioonimõõtja ja elektriline päikesepurje. Meile juba tuttav päikesepuri on ka Eesti satelliidil, kuid soomlased kavatsevad seda testida nn plasmapidurina, et tuua satelliit vajadusel ka orbiidilt alla. Osa Aalto-1 plasmapidurist valmib seejuures Tõraveres, ESTCube’i meeskonna käe all.