Uues asukohas tuli karjalastel, eriti lastel taluda raskusi ja paraku ka alandusi. Juba tollal hakati neid sõja muserdatud lapsi saatma Rootsi, kuhu paljud elama jäidki. Kaarina ja tema kaksikvenna Martti ema soovis samuti oma lastele paremat elu, ent mitte Rootsis.

1940. aasta kevadel avanes ootamatu võimalus. "Ema rääkis, et Karjala lehes oli kuulutus, kus pakuti lastele sõita Eestisse kosuma." Ja juuni alguses saabusidki Kaarina ja Martti Helsingisse. Seal oldi öö ja hommikul hakati astuma Korkeasaare poole, kus ootas laev. Teel eksiti ära ja lõpuks tuli lausa joosta. "Põlved olid verised, aga jõudsime Tallinna laevale."

Sadamasse oli ühes nendega kogunenud mitukümmend last. Neid oli saatma tulnud Urho Kaleva Kekkonen, kes juhtis siis keskust, mis tegeles Karjalast evakueeritute ümberasustamisega. Võimalik, et just see keskus organiseeris laste saatmist Soome poolt. Aga see on pelgalt oletus.

Elati vanas mõisahäärberis

Sõit üle lahe kulges viperusteta. "Kui jõudsime Tallinna, olid peened prouad meil vastas.

Kõigepealt anti meile restoranis süüa ning siis viipas üks proua minule." Ta soovis Kaarina võtta oma koju. Martti aga hoidis Kaarinast kõvasti kinni ja kordas "Ära mine! Ära mine!" Ja Kaarina ei läinud. Kui prouad olid endile lapsed välja valinud ja nendega lahkunud, jäi üle veel üle kümne lapse. Nende seas ka Kaarina ja Martti.

"Meid pandi rongi peale ja me sõitsime kuhugi jaama. Seal ootasid vankrid, neli hobust ees."

See on Kaarinal hästi meeles, kuna Soomes midagi sellist polnud. Üks proua ulatas Kaarinale suure lillekimbu. "Millegipärast mõtlesin, et pean selle viima kellelegi ja ma hoidsin seda õrnalt oma põlvede peal."

Mõni aeg sõidetud, hakkas eemalt puude vahelt paistma uhke häärber. "Maja oli väga suur, kunagine mõisahoone, kus asus lastekodu," kirjeldab Kaarina. Tänu internetist leitud fotodele teab ta nüüd, et see oli Aaspere mõis Lääne-Virumaal. Ilmselt ta ei eksi, sest Aasperes tõepoolest oli siis lastekodu, samuti kasvatati seal hobuseid. Jaam, kus neil vastas oldi, oli suure tõenäosusega Kadrina.

"Peaukse kõrval lehvisid Eesti ja Soome lipud," meenutab Kaarina esimest muljet Aasperest. Idüll paraku jäi lühikeseks - saabus saatuslik 21. juuni. "Olime Aasperes olnud umbes nädala või paar, kui majale ilmusid äkitselt Vene lipud."

Kohalikud suhtusid punavõimu vaenulikult ja ei varjanud seda. "Mõisas käis üks tüdruk meid aitamas, nähtavasti ta töötas seal. Ja ta sülitas lipu peale. Tüdruk kadus ja me ei näinud teda enam kunagi," räägib Kaarina. Nähtavasti keegi nägi ja kandis ette.

Aasperesse ilmusid ka Vene sõdurid, kes korraldasid seal riviõppusi. "Poisikesed tegid nendega juttu ja selgus, et need samad sõdurid olid olnud võitlemas Karjala kannasel."

Kummalisel kombel oli üks neist olnud ühe Aasperesse toodud Karjala lapse kodus...

Venelastele tuli lehvitada

Möödus suvi ja saabus sügis. Lapsed olid endiselt Aasperes. "Soomes ei teatud meist mitte midagi ja me arvasime, et ei pääse siit kunagi enam ära," meenutab Kaarina, keda hakkas siis juba koduigatsus vaevama. Ka nende vanemad olid juba arvanud, et nüüd on lapsed kaotatud. Teati ju Soomes, mis siin toimus.

Ühel septembrikuu päeval tuldi lastele äkitselt järele. Lahkumine oli liigutav, kõik tulid välja lastega hüvasti jätma. Lauldi, paljudel olid pisarad silmis. Õhus oli samas äikest. "Te ei tohi kellelegi rääkida, mida siin nägite ja kuulsite," hoiatati lapsi. "Mitte kunagi, vannutati meid," ütleb Kaarina.

Lapsed sõidutati taas hobustega Kadrinasse ja sealt edasi rongiga Tallinna. "Tallinn oli muutunud. Seal oli nüüd tänavail tanke ja vene sõdureid. Meile öeldi, et lehvitage neile venelastele. Me lehvitasime ja nemad lehvitasid meile vastu. Meile öeldi: "Rääkige ainult eesti keeles, et keegi ei märkaks, et olete soomlased." Nii pääsesime laevale."

Laevale minnes anti igale lapsele veel kaasa pakk. "Vend harutas selle lahti ja seal sees oli vorstid. Ütlesin, et viin oma paki avamata koju ja anna oma pakist mullegi. Ei, vastas vend, ma söön selle ise." Kaarina naerab ja ütleb, et pärast istus vend laeva tekil ja oksendas. Helsingis pandi Kaarina ja Martti rongile ja nad sõitsid tagasi Loimasse.

Aasperega seondub Kaarina üks kaunimaid mälestusi sõja-aastaist. "Mul oli seal elu esimene kohting, mille üle olen väga uhke veel praegugi. Mu vend ütles, et üks poiss soovib minuga kohtuda. Pargis ootaski ilus tumedapäine poiss." Kaarina arvates võis ta olla samaealine ehk siis 12aastane. "Rääkisime või mitte, aga kõvasti hoidsime teineteisel käest kinni."

Eesti poiss tegi oma väljavalitule kingituse, mis paneb Kaarina veel nüüdki õhkama. "Istusime pargis ja ta andis mulle kauni karbi. Avasin selle, ja seal oli lõhnaseep, väike lõhnaõlipudel ja pitsiline taskurätik."

Ikka ja jälle meenutab Kaarina Eestit ja otsib ühtlasi vastust mõistatusele: kuidas ta ikkagi sinna sattus? Ta on palju küsinud ja helistanud, aga mitte keegi ei tea mitte midagi.