10.07.2009, 00:00
Soome laste salapärane reis Eestisse
Suve hakul 1940 toodi rühm Soome lapsi Eestisse kosuma.;Aktsioon, millega oli seotud Soome hilisem president Urho Kekkonen, on tänaseni kaetud saladuselooriga.
Kaarina Holmberg (81) elab Tamperes hubases ja suursuguselt sisustatud
korteris. 70 aastat tagasi aga elas nende pere Karjalas Muolas, umbes
paarikümne kilomeetri kaugusel Soome-Vene piirist. Siis algas
Talvesõda ja nende elu keerati peapeale. “Meile anti Muolast
lahkumiseks aega kaks tundi. Lapsed ja vanurid pandi veoauto kasti ja toodi
Turu lähedale Loimasse,” meenutab Kaarina. Meestele anti käsk
panna kodud põlema – venelastele ei tohtinud jääda
paika, kus pakase eest varju leida. Naised, ka Kaarina ema, jäid karja
ajama.
Uues asukohas tuli karjalastel, eriti lastel taluda raskusi
ja paraku ka alandusi. Juba tollal hakati neid sõja muserdatud lapsi
saatma Rootsi, kuhu paljud elama jäidki. Kaarina ja tema kaksikvenna
Martti ema soovis samuti oma lastele paremat elu, ent mitte Rootsis.
1940. aasta kevadel avanes ootamatu võimalus. “Ema
rääkis, et Karjala lehes oli kuulutus, kus pakuti lastele
sõita Eestisse kosuma.” Ja juuni alguses saabusidki Kaarina ja
Martti Helsingisse. Seal oldi öö ja hommikul hakati astuma
Korkeasaare poole, kus ootas laev. Teel eksiti ära ja lõpuks tuli
lausa joosta. “Põlved olid verised, aga jõudsime Tallinna
laevale.”
Sadamasse oli ühes nendega kogunenud
mitukümmend last. Neid oli saatma tulnud Urho Kaleva Kekkonen, kes juhtis
siis keskust, mis tegeles Karjalast evakueeritute ümberasustamisega.
Võimalik, et just see keskus organiseeris laste saatmist Soome poolt.
Aga see on pelgalt oletus.
Elati vanas
mõisahäärberis
Sõit üle lahe
kulges viperusteta. “Kui jõudsime Tallinna, olid peened prouad
meil vastas.
Kõigepealt anti meile restoranis süüa
ning siis viipas üks proua minule.” Ta soovis Kaarina võtta
oma koju. Martti aga hoidis Kaarinast kõvasti kinni ja kordas
“Ära mine! Ära mine!” Ja Kaarina ei läinud. Kui
prouad olid endile lapsed välja valinud ja nendega lahkunud, jäi
üle veel üle kümne lapse. Nende seas ka Kaarina ja Martti.
”Meid pandi rongi peale ja me sõitsime kuhugi jaama. Seal
ootasid vankrid, neli hobust ees.”
See on Kaarinal hästi
meeles, kuna Soomes midagi sellist polnud. Üks proua ulatas Kaarinale
suure lillekimbu. “Millegipärast mõtlesin, et pean selle
viima kellelegi ja ma hoidsin seda õrnalt oma põlvede
peal.”
Mõni aeg sõidetud, hakkas eemalt puude
vahelt paistma uhke häärber. “Maja oli väga suur, kunagine
mõisahoone, kus asus lastekodu,” kirjeldab Kaarina. Tänu
internetist leitud fotodele teab ta nüüd, et see oli Aaspere
mõis Lääne-Virumaal. Ilmselt ta ei eksi, sest Aasperes
tõepoolest oli siis lastekodu, samuti kasvatati seal hobuseid. Jaam, kus
neil vastas oldi, oli suure tõenäosusega Kadrina.
”Peaukse kõrval lehvisid Eesti ja Soome lipud,” meenutab
Kaarina esimest muljet Aasperest. Idüll paraku jäi lühikeseks
– saabus saatuslik 21. juuni. “Olime Aasperes olnud umbes
nädala või paar, kui majale ilmusid äkitselt Vene
lipud.”
Kohalikud suhtusid punavõimu vaenulikult ja ei
varjanud seda. “Mõisas käis üks tüdruk meid
aitamas, nähtavasti ta töötas seal. Ja ta sülitas lipu
peale. Tüdruk kadus ja me ei näinud teda enam kunagi,”
räägib Kaarina. Nähtavasti keegi nägi ja kandis ette.
Aasperesse ilmusid ka Vene sõdurid, kes korraldasid seal
riviõppusi. “Poisikesed tegid nendega juttu ja selgus, et need
samad sõdurid olid olnud võitlemas Karjala kannasel.”
Kummalisel kombel oli üks neist olnud ühe Aasperesse toodud Karjala
lapse kodus...
Venelastele tuli lehvitada
Möödus suvi ja saabus sügis. Lapsed olid endiselt Aasperes.
“Soomes ei teatud meist mitte midagi ja me arvasime, et ei
pääse siit kunagi enam ära,” meenutab Kaarina, keda hakkas
siis juba koduigatsus vaevama. Ka nende vanemad olid juba arvanud, et
nüüd on lapsed kaotatud. Teati ju Soomes, mis siin toimus.
Ühel septembrikuu päeval tuldi lastele äkitselt järele.
Lahkumine oli liigutav, kõik tulid välja lastega hüvasti
jätma. Lauldi, paljudel olid pisarad silmis. Õhus oli samas
äikest. “Te ei tohi kellelegi rääkida, mida siin
nägite ja kuulsite,” hoiatati lapsi. “Mitte kunagi, vannutati
meid,” ütleb Kaarina.
Lapsed sõidutati taas
hobustega Kadrinasse ja sealt edasi rongiga Tallinna. “Tallinn oli
muutunud. Seal oli nüüd tänavail tanke ja vene sõdureid.
Meile öeldi, et lehvitage neile venelastele. Me lehvitasime ja nemad
lehvitasid meile vastu. Meile öeldi: “Rääkige ainult eesti
keeles, et keegi ei märkaks, et olete soomlased.” Nii
pääsesime laevale.”
Laevale minnes anti igale
lapsele veel kaasa pakk. “Vend harutas selle lahti ja seal sees oli
vorstid. Ütlesin, et viin oma paki avamata koju ja anna oma pakist
mullegi. Ei, vastas vend, ma söön selle ise.” Kaarina naerab ja
ütleb, et pärast istus vend laeva tekil ja oksendas. Helsingis pandi
Kaarina ja Martti rongile ja nad sõitsid tagasi Loimasse.
Aasperega seondub Kaarina üks kaunimaid mälestusi
sõja-aastaist. “Mul oli seal elu esimene kohting, mille üle
olen väga uhke veel praegugi. Mu vend ütles, et üks poiss soovib
minuga kohtuda. Pargis ootaski ilus tumedapäine poiss.” Kaarina
arvates võis ta olla samaealine ehk siis 12aastane.
“Rääkisime või mitte, aga kõvasti hoidsime
teineteisel käest kinni.”
Eesti poiss tegi oma
väljavalitule kingituse, mis paneb Kaarina veel nüüdki
õhkama. “Istusime pargis ja ta andis mulle kauni karbi. Avasin
selle, ja seal oli lõhnaseep, väike lõhnaõlipudel ja
pitsiline taskurätik.”
Ikka ja jälle meenutab
Kaarina Eestit ja otsib ühtlasi vastust mõistatusele: kuidas ta
ikkagi sinna sattus? Ta on palju küsinud ja helistanud, aga mitte keegi ei
tea mitte midagi.