Millegipärast kohtleb Soome meedia eestlasi sageli teisiti. Võimalik, et mõned inimesed ongi rahva mainet oma tegudega määrinud, aga mingil moel on meil peitu jäänud see põhijoon, mida iga Eestis käija võib eesti rahva mõttelaadist välja lugeda – ausus ja meelekindlus.

Aastal 2001 sõitsin ise Lõuna-Eestis autoga kraavi ja kuigi oli öine aeg, peatasid kõik möödasõitjad auto, et mind aidata, proovisid teele tagasi tõmmata, andsid telefoni helistamiseks jne. Raha ei küsinud keegi. Selline on Eesti rahvas tegelikult.

Soomestumine

Ma usun, et Soome rahva suur osa jagab üheselt eestlastest hõimuvendade hoiakuid, ent Soome poliitiline eliit on alates Teise maailmasõja lõpust olnud teistsugusel seisukohal. Külma sõja ajal Saksamaal käibele tulnud märksõna "soomestumine" ehk finlandisierung ei olnud mingi sõnakõlks, vaid palju aastaid Soome kõige ehtsam tegelikkus.

Soome ühiskonna juhtidee ei olnud õiglus, õigus ega moraal, vaid kõigest ülimaks upitatud “poliitiline otstarbekus”. Sellepärast lakuti näiteks Nõukogude Liidu talda märksa rohkem kui nendes maades, kus tankid selle eest hoolitsesid. Meie alistasime end ise.

Vabadus, mis polnud vabadus

Kuigi me olime vabad välismaale reisima, võtma suuri pangalaene välismaiste autode ostmiseks jne, puudus meil ometi üks suur vabadus – sõnavabadus. Seda ei taheta tänapäeval sugugi tunnistada, aga N Liidu ajal ei olnud Soome meedia vaba. President Kekkose kriitika tõi hõlpsasti kaasa ettearvamatuid tagajärgi. Meil ei jäänud inimesed kadunuks ega hukkunud, küll aga kaotasid töö, langesid põlu alla ja tõrjuti ühiskonnast kõrvale.

Vastastikuse abistamise lepingus ja nõukogudesõbralikkuses kahtlemine oli mõistusvastane samm ja riigireetmine. Baltimaade sündmustest ei tohtinud loomulikult midagi teada. Baltimaad tahtsidki elada sovjetiparadiisis ja tundsid end seal rõõmsate ja õnnelikena.

Vaatamata sellele, et valuutabaari baarmen rääkis turistidele, et parem võiks Tallinna aatomipomm kukkuda, mis ükskord kannatustele lõpu teeks.

Häbiplekk

Noorena lugesin Andres Küngi raamatuid, mis Soomes olid kättesaadavad ainult tänu asjast huvitatutele ja pisikirjastustele – raamatupoodide riiulitele neid ei lastud, rääkimata raamatukogudest. Kuigi suurt osa Küngi väidetest oli võimatu kontrollida, pidi olukord Baltimaades ka siis, kui pool neist tõeks osutus, olema katastroofiline. See, et säärasesse olukorda isegi ei püütud sekkuda, on tõeliselt häbiväärne.

Oma sugulastelt, kes nüüdseks on mulla all, kuulsin veel suuremast häbist. Nemad rääkisid traagilistest sündmustest, mis toimusid pärast relvarahu sõlmimist Nõukogude Liiduga. Tuhandeid soomeugrilastest hõimuvendi, kes olid võidelnud Soome eest ja Punaarmee vastu, tuli saata N Liitu. Ehkki osa Soome ametnikke tegutses veel sirge seljaga ja andis vahistamistest ette märku – tänu sellistele meestele pääses hulk hõimusõdureid terrori eest Rootsi –, käitus enamik nii, nagu käsk ette nägi, ja saatis tuhanded õnnetud inimesed vagunites üle piiri küüditamistele, kannatustesse ja surma. Nende hulgas oli palju eestlasi, aga ka ingerlasi, idakarjalasi ja teisi hõimuvendi. Milline tore tänu meie riigi heaks tehtud aastatepikkuse töö eest!

Moraalne allakäik

Säärastest asjadest algas Soome riigivõimu moraalne allakäik. Selle tunnuseid võis näha veel 1980. aastatel, kui president Mauno Koivisto maakera enam-vähem viimase valitsusjuhina nõustus tunnistama Baltimaade okupatsioonist vabanemise tõika. Ja koguni 90ndatel aastatel sõitles meie tolleaegne eurosaadik Jörn Donner eestlasi nende kitsarinnalise keelepoliitika pärast – kuna nad ei kippunud olema okupatsiooniväe keele suhtes niisama aupaklikud kui Soomes ollakse märksa kasinama rootsikeelse vähemuse suhtes (kellest põhiosa pole isegi mitte juurtelt rootslased).

Vale on vale oludest olenemata

Ehkki olen ise soomlane ja armastan oma maad ja rahvast, vajaksid Soome riik ja eriti selle poliitilised juhid minu arvates väljateenitud õppetundi. Minu arvates oleks õige ja õiglane, kui need veel elus olevad inimesed, kes pärast sõda Soomest väevõimuga Nõukogude Liidule välja anti, algataksid Soome riigi vastu kohtuasja neile kannatusi põhjustanud reetmise eest. Ka Soome poolel võib veel olla elus taolisi otsuseid ellu viinud ametnikke.

Minu lugupidamine Eesti rahvale selle eest, et teie nüüdki teate, et õige on õige ja vale on vale – oludest olenemata. Vahe nende vahel on kunagi kirjutatud iga inimese südamesse, aga mingil põhjusel on see teie põhjapoolsel vennasmaal ära unustatud. Ähvardaja võimsus ei muuda allaandmist auväärsemaks ja oht ei muuda reetmist sündsamaks. Andke Soome riik kohtusse!