Šoti õllepunkarid ja Eesti õllerevolutsioon
Pilt oli jube: viis aastat tagasi suleti Ühendkuningriigis 50 pubi nädalas. Õlle müük langes ja enimmüüdud sort sellel langeval turul oli Belgia päritolu. Briti õlleturg oli haige ja vajas kiiresti arsti.
Kaks noort tudengit, šotlased Martin Dickie ja James Watt tajusid seda tõbe enamikust paremini. Nad olid tüdinud, et neil pole muud valikut, kui juua maitsetut masstoodanguõlut, ja leidsid, et ainus ravivõimalus on süstida põdurasse õlleturgu veidi elu ja hakata omaenda õlut pruulima.
Kõigest 24aastaselt võtsid nad pangalaenu, ostsid kasutatud õllepruulimise seadmed ja rentisid oma kodulinnas, Aberdeenis Šotimaal ühe sobiliku hoone. Brewdogi pruulikoda oligi sündinud.
Õnneks õppis Martin õllepruulimist ja James oli hea müügimees. Õlut pruulisid nad väikeste partiidena ja täitsid pudeleid käsitsi. Peagi käisid nad mööda laatasid ja müüsid oma õlut auto tagaluugist. Mis kõige tähtsam – nad uskusid endasse ja tahtsid, et teised suhtuksid õllesse samasuguse kirega nagu nad ise.
Tuleme nüüd tänapäeva. Brewdog on üks kõige kiiremini kasvavaid sõltumatuid pruulikodasid Ühendkuningriigis. Nad on hakkama saanud nii maailma kalleima kui ka kangeima õllega, viimasega isegi kaks korda. Nad on avanud kõrtse Šotimaal ja Inglismaal ning kolinud uude pruulikotta, mille maksis kinni rahvas – inimesed, kes tahtsid nende osanikeks hakata ja ostsid 2 miljoni naela (1,6 miljoni euro) eest nende aktsiaid.
Võimudega pahuksis
Kõigest viie aastaga on Brewdog muutnud radikaalselt ettekujutust väiketootja pruulitavast õllest, kõigutades juurdunud arusaamu ja murdes harjumusi. Rääkimata sellest, et nad lõid mõned viimase peal õlled ning teenisid nendega hulga auhindu. Mis on Brewdogi edu saladus?
Nad teevad ainult sellist õlut, mis neile endile maitseb, ja nimetavad endid “isekateks litapoegadeks” (selfish sons of bitches). See teeb kohe selgeks, et Brewdog pole mingi muganduja, vaid pigem Taavet Koljatite seas. Nad on ainulaadsed ja isikupärased. Nad on uhked oma alternatiivsuse üle ning rõõmuga valmis teistest erinema. Ent asjade omal viisil toimetamine võib teinekord siiski probleeme tekitada.
2008. aastal, kui Brewdog tegi valmis Ühendkuningriigi tolle aja kangeima õlle, 18,2protsendise Tokyo, sattus pruulikoda võimudega pahuksisse ja oli kogu maailmas ajalehtede esikülgedel. Võimud ja meedia süüdistasid neid joomarluse propageerimises, kuna nii kange õlu villiti 33 cl pudelisse. Tokyo keelati ära ning Brewdog hakkas lokku lööma väitega, et kehtiv kord pärsib väiketootjate arengut. Kaheksa kuu pärast andiski kohus Brewdogile õiguse ja kõik keelud tühistati. Brewdog lõi seejärel õlle nimega Speedball ja teatas: “Mõtlesime, et anname neile tõelise põhjuse meid ära keelata.” Speedball oli nimelt narkokokteil, mis tappis näitlejad River Phoenixi ja John Belushi. Õllesildil oli küll kiri “A-klassi kange ale-tüüpi õlu”, kuid see keelati kiiresti ära. Brewdog nimetas siis õlle ümber Dogmaks, mille järel keeld tühistati.
Õlu surnud mägra sees, hind 700 eurot
2010. aastal pruulis Brewdog õlle, mida nad ise nimetasid “maailma kõige šokeerivamaks ja kallimaks”. Õlu The End of History (Ajaloo Lõpp) oli vastus ühele Saksamaa pruulikojale, et võtta neilt lõplikult ära maailma kangeima õlle tiitel. Brewdog oli esikoha võitmiseks juba valmistanud kaks õlut, Tactical Nuclear Penguin (32%, Taktikaline Tuumapingviin) ja Sink the Bismarck (42%, Uputage Bismarck), kuid mõlemal korral vastasid sakslased veelgi kangema sordiga. The End of History oli Brewdogi otsustav vastulöök. See tekitas skandaali üle maailma, sest oli 55protsendise kangusega, maksis 700 eurot tükk ja oli kõigele lisaks pakendatud maanteel hukkunud loomade topistesse. Anonüümsete Alkohoolikute organisatsioon nimetas seda õlut “vastutustundetuks”, loomakaitseorganisatsioonid “sobimatuks”. James Watt teatas selle peale, et “loomad olid surnud juba ENNE, kui pudel nende sisse pandi”.
Brewdogi isepäine pruulikoda turundabki end šokitaktikaga ja omamoodi tegutsedes. 2011. aastal Londonis oma esimese pubi avades sattusid nad jälle ajalehtede esikülgedele. Sedapuhku oli põhjuseks Brewdogi logodega kaunistatud tank, mis sõitis mööda Camdeni peatänavat, tekitades ummikuid ja valmistades liiklejatele peavalu.
Ent millised need õlled siis on ja miks need Eestiski nii hästi müüvad?
Esiteks ei sarnane Brewdogi toodang üldse ühegi Eesti kohaliku õllega. Punk IPA sõna otseses mõttes plahvatab aroomist, niipea kui pudel avada. Selle maitse on humala, linnaste ja veel kord humala crescendo. Humal on aga teadagi mõru ning õlle kuiv ja kibe järelmaitse ajab suud maigutama ja paneb keele kipitama. Kas ma ikka ütlesin, et need õlled ei sarnane Eesti õlledega?
Võib-olla ongi just mässumeelsus Brewdogi edu teine põhjus. Nagu Punk IPA nimigi ütleb, samastuvad Brewdogiõlled punkaritega, kes kaunistasid oma olemasoluga Ühendkuningriiki eelmise sajandi 70. ja 80. aastatel. Nad olid teisitimõtlejad, kes väljendasid oma pettumust ja viha peavoolu vastu harjasoengute ja liibuvate pükstega. Tänapäeva Eesti anarhistid on aga hoopis õllepunkarid, kes joovad mõru õlut sinise sildiga ägedast pudelist, demonstreerides sedakaudu oma rahulolematust tavalise õllega.
Nüüd, kus Brewdog on Eesti õlleskeenel, muutub õhkõrn joon, mis lahutab geniaalset hullumeelsest (rääkimata tühisest), kahtlemata hägusamaks. See on revolutsiooni algus ja ma olen väga õnnelik, et saan selles kaasa lüüa.
