Ma ise uudisfakti puhul ei üllatunud. Aga Ivari varasemad raamatud olid mu jaoks liiga hermeetilised, udused ja keerulised, ei kõnetanud mind väga. Samas tema kõige värskemat raamatut "Spermaga ja puha" viitsin lugeda küll. Tundub, et praegu 29aastane poeet on lahti läinud, muutunud avatumaks, jõulisemaks ja täpsemaks. Ivar ise aga ütleb, et talle just meeldib, kui luuletus on mitmesse suunda valguv, akvarelli moodi.

Luules on seksuaalsusest niikuinii raske saada üle või ümber ning "Spermaga ja puha" sisaldabki varjamatut ja ehedat homopauerit. Vaatan luulekogu tagakaant ja tsiteerin kohe sealt: "kes aias kes aias / kõvernäpp on aias / mis nimi mis nimi / homo tema nimi / käi läbi käi läbi / käi läbi hälbetihniku / ja otsi kohta kust sa saad / ning lükka türa sisse". Raamatu sees leidub palju kihilisemaid, kuid samuti teravaid autobiograafilisi assotsiatsioone.

Nõustugem raamatu kirjastaja Kivisildnikuga: "Ivari lüürika kõlvatus on eesti luule kontekstis erakordne, see varjutab Underi libudeluule, Suitsu ja Adamsi masturbatsioonid ning läheb oluliselt kaugemale kui Tode suurejooneline ent frigiidne retoorika."

Raamatute juurde jõudis Ivar õige varakult: "Kohe kui kooli läksin, hakkasin raamatukogust raamatuid laenutama. Kuid mitte sellepärast, et oleksin hirmus tubli ja virk olnud. Vaid seepärast, et olin siis enda arust nii üksi."

Lapsepõlveüksildus? Tahan kuulda lähemalt. "Einoh - toome välja. Mul on sünnitrauma tõttu kõverad sõrmed ja kes on kõige õelamad inimesed vähimagi erisuse suhtes - eelkõige lapsed. Lasteaiast kuni puberteedini kartsin hirmsasti teisi. Puberteedist alates hakkasin tasapisi julgema olla mina ise. Juhtus ka, et pingutasin iseolemisega hirmsasti üle. Boheemitsesin hasarti minnes..."

Luuletusi hakkas Ivar kirjutama 14aastaselt ja enda sõnul eelmainitud üksilduseteooria jätkuks - meeletu kirega ja solvumisest eakaaslaste peale. "Tegin siis kindla plaani, et hakkan kirjanikuks. Täiesti teadlikult. Et nii tore - inimene on kodus, kirjutab, aken on lahti, ta vaatab õue ja hoovil mängivad lapsed. Et kui sa oled kirjanik, siis muudkui kirjutad ja oled nii tark ja kõik arvavad sust hästi... Oled heas mõttes peen, mitte peenutsev. Praegu tunnen, et eelkõige on luule mind hoidnud muutumast ülbariks, kurjategijaks või lihtsalt jõmmiks. Targaks peetud või imetletud olemine aga ei ole ammugi oluline."

Viimasel ajal vabakutseline, Luua tehnikumis metsandust ning Tallinna ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppinud Ivar on ametis olnud ajakirjanikuna ning toidupoes müügisaali töötajana. "Ajalehest sain kogemuse, et palju rohkem võtab aega kellelegi küsimuste esitamine kui oma mõtete väljendamine. Toidupoes töötamine andis mulle aga algteadmised veinide vallas. Kahe tuhande veini hulgast tundsin viimaks peaaegu kõiki. Poest sain ka mingidki lihased luudele, pisikese füüsilise vormi - kastid olid piisavalt rasked. Kaupluse lihtsad ja toredad töökaaslased andsid aga inspiratsiooni sotsiaalse luule jaoks."

Huvitav, kas solvumiseimpulss mängib luuletajal endiselt sama suurt rolli kui lapsepõlves. "Ma solvun alati, endiselt iga tühiasja peale. Aga samas olen aru saanud, et päriselt hinge võtta tasub ainult neid kõige lähemaid inimesi. Ainult oma kahte kõige paremat sõpra, siis veel isa ja oma kallimat. Ülejäänute arvamusega on, nagu on. Miks peaksin emotsioonidel laskma üle vahutada, et läheksin hulluks."

Homoseksuaalsus. Soovin rohkem teada. "Sa võid mult küll küsida, et miks ma olen luuletaja, aga sa ei saa mult küsida, et miks ma olen homo. Sest ma lihtsalt olen. Sama hästi võiks küsida, et miks mul on pruunid silmad. Loomulikult - ma ise mõtlesin alguses, et olen hull. Et vähe sellest, et mul on üks puue, tuleb välja, et olen veel pervert ka. Täpselt nii ma mõtlesin. See oli täielik meeleheiteperiood. Võib-olla olen viimasel ajal natuke üle pingutanud kogu selle avameelitsemise kammaijaaga, kuid ikkagi usun, et tuleb rääkida ja rääkida... Olgu - ma võib-olla ei meeldi teile, aga ma siiski räägin. Äkki kellelgi minusugusel on kuskil kergem: ta näeb, et ta ei ole hull ja ta ei ole üksi ja ei maksa põdeda, mis sellest, et elu ei lähe võib-olla niimoodi nagu plaanitud. Kas ma ei plaaninud endale toredat intelligentset naist ja kolme last? Loomulikult plaanisin."

Aga mis on Eesti homoelus viimasel ajal muutunud? "Vabariigi algul oli täiesti kindel, et kui keegi teadis, et oled homo, ja talle ette jäid, siis ei olnud füüsiline vägivald haruldus. Mida aeg edasi, tunnen üha rohkem, et võin endale kõike lubada. Olles luuserluuletaja, nagu ma olen. Selline üldine seisukoht mind küll häirib, et te, homod, minge oma klubidesse ja peitke ennast ära - et kõik oleks varjus nagu nõukogudeajal. Homoseksuaalsus on ammu tunnistatud maailma teadusorganisatsioonide poolt normaalseks. Ja mina tarkade inimestega ei vaidle."

Ivar, miks ütled enda kohta luuserluuletaja? "Sest minu tegemised puutuvad äärmisel juhul nendesse, kes luulet loevad. Kunagi pidasin luuletajaid peaaegu jumalateks, nüüdseks olen mõistnud, et luule ja luuletamine ei lähe ühiskondlikul tasandil eriti kellelegi korda - peale minusuguste erilise kirjanduskiiksuga inimeste. Tundub, et kes muidu küll loevad raamatuid, näiteks Ristikivi romaane, need luulet ikkagi ei loe. Luulet ei peeta nagu päris kirjanduseks."

Autsaider, aga mitte keskpärane, lisab Ivar enda kohta muiates. Ma ei näe suuremat põhjust vastu vaielda.