Isegi Markko Märtin olla nooruses ühel kardivõistlusel osalenud.


Kust alustada?



Üldine reegel: mida varem, seda parem. Cadet-klassis lubatakse stardijoonele juba kuueaastaselt. Edu ei pruugi kiirelt tulla, aga tasapisi arenedes saavad põhitõed korralikult selgeks.


Kõrvalt tunduvad lastekardid aeglased ja naljakad, kuid see mulje on petlik. Kuue- kuni kaheksa-aastased poisid läbisid Põltsamaal Cadetiga ringe pisut rohkem kui 47 sekundiga.


Sealsamas Põltsamaal võib iga soovija ka hobikarti proovida. Kellel õnnestub kirja saada ringiaeg alla 50 sekundi, võib ennast lugeda juba korralikuks sõitjaks. Ise roolis istudes ei tundu sõit enam üldse naljakas ega ammugi aeglane.


Illusioone luua ei maksa – kardisõit on kallis spordiala. Teisalt ei taga ka kõrgeim rahamägi automaatselt edu. Kulude põhjalik planeerimine ja läbimõeldud tegutsemine aitavad alati.


7000 krooni maksev hõbedaselt sillerdav sõiduülikond näeb 2000kroonisega võrreldes küll efektne välja, ent kui palju sellest ringiaeg paraneb? Hinnavahe eest võib aga osta kaks jooksu rehve ja natuke jääb ülegi.


Piisavalt suure eelarve korral võib kvaliteetset kardijooksutamise teenust Eestis vabalt osta.


Tavaliselt hakkab siiski isa (või vanem vend või keegi teine, tavaliselt meesinimene) ise mehaanikuks. Esialgu tähendab see paratamatult ka altminekuid. Aga eks mehaanik ja piloot pea õppima käsikäes, sealhulgas ka üksteise mõistmist. Lapsevanema varasem võidusõidukogemus ei pruugi sugugi abiks olla. Williamsi F1-piloot Nico Rosberg on oma kardikarjääri alguse kohta meenutanud, et tema isa oli maailma kõige halvem kardimehaanik, kes kogu aeg midagi tegemata unustas. Keke Rosberg aga tuli omal ajal vormel-1 maailmameistriks.



Maailm käega katsuda



Kui alustamise plaan tõsine, tasuks kõigepealt käia kardivõistlust vaatamas. Eestis on neli korralikku kardirada (Aravete, Käina, Põltsamaa ja Rapla) ning lätlaste ja eriti leedulastega võrreldes oleme päris heas seisus.


Seejärel võib võtta ühendust mõne klubiga (sedagi saab teha otse võistlusel). Nende kohta leiab andmeid Eesti Autosporidiliidu koduleheküljelt www.autosport.ee. Tallinnas Saurixi kardikeskuses tegutseb ka kardikool, mis päris algajale vajalikke teadmisi ja oskusi jagab.


Võistlustehnikat ja varustust müüvaid tiime on Eestis vähemalt kolm, samuti eksisteerib järelturg. Aasta jagu pruugitud kardiga tippu jõuda ilmselt ei õnnestu, aga tagasihoidliku eelarve korral on see kindlasti parim viis alustamiseks.


Edasi on vaja kõva tahtmist, omajagu raha ja ka veidi õnne, ning juba 13aastaselt võib poiss või tüdruk oma ala maailma parimatega jõudu katsuda. Rotax-klasside Eesti sarja võit annab nimelt õiguse osaleda maailma karikavõistluste finaalis. Sealt on Eestisse tulnud kaks võitu – 2005. aastal Kenneth Hildebrandile ja 2007. aastal Kevin Korjusele – ning seega võib öelda, et maailmatase tuleb ise kodustele radadele kätte.


Vanus pole takistus



Ka rdisõit pole sugugi pelgalt lastesport. Maailmas leidub hulganisti võistlussarju täiskasvanud huvilistele ning miski ei sega isegi 50aastaselt kardisõitjaks hakkamist. Eestiski on olemas sobilik võistlusklass – Rotax Max DD2. Kuidas seal alustada?


Iga vähegi tõsisem huviline on ilmselt hobikarti proovinud. Võistluskardil on selle tuima tükiga väga vähe ühist. DD2 on võimas ja tundlik ning nõuab täpset ja ettevaatlikku ümberkäimist.


Võimsuse ja massi (vähemalt 173 kg koos sõitjaga) suhe tuleb tal parem kui sportkupeel Nissan 350Z. Ent kardis istub piloot vaid paari sentimeetri kõrgusel teepinnast, teda ei kaitse ei uksed ega katus, pikal sirgel võib kiirus olla kuni 160 km/h.


Kardisõit on raske, teinekord lausa füüsiliselt valus. Viis kiiret ringi raputavad algaja nii põhjalikult läbi, et pärast ei seisa kohvitasski käes. Kaitsevest on sama tähtis turvavarustuse osa nagu kiiver, sest istmeservalt saadavad löögid võivad kergesti roideid murda. Kõva meest ei maksa mängida. Paljud on seda proovinud ja hiljem valuvaigisteid neelanud.


Varasemad võidusõidukogemused tulevad kasuks, kuid hea tahtmise korral võib ka poole aastaga täiesti korralikule tasemele jõuda. Sõltub muidugi, mis eesmärgi keegi endale seab. Amatööride klassis otsitakse enamasti adrenaliini ja teiste omasugustega võiduajamine pakub seda piisavalt. Kuid on ka selliseid papasid, kes koos pojaga võidu sõidavad – üks noorte-, teine “vanameeste” klassis.


Kardiklassid Eestis



  Töömaht (cm3) Võimsus (hj) Sidur Käigud Elektristarter Jahutus Sõitja vanus
 Cadet 60 5
 Jah 1 Ei Õhk td> 6–8
 Micro 85 12 Jah  1 Ei Õhk 8–10
 Raket 85 12 Ei& nbsp;1 Ei Õhk 10–14
 Rotax Max Junior 125 20 Jah 1  Jah Vesi 13–16
 Rotax Max Senior 125 29 Jah 1  Jah Vesi 15+
 Rotax Max DD2 125 33 Jah 2 Jah Vesi 32+
Kuidas toimub kardivõistlus?

Eesti kardihooaeg kestis tänavu viis kuud ning sisaldas kümmet võistlust. Võistlused toimuvad tavaliselt laupäeval, sellele eelnevad reedel ametlikud (mittekohustuslikud) treeningud. Päeva alustatakse kella 10 paiku soojendussõiduga. Sellele järgneb kvalifikatsioon ehk ajasõit, mis kestab tavaliselt 10 minutit. Loeb ainult kiireima ringi aeg, mille alusel selgub eelfinaali stardijärjekord. Klassid (neid on Eestis tavaliselt kuus) võistlevad kõik eraldi, seega jääb sõitude vahel ka pisut aega karti kohendada või ringi vaadata.

Eelfinaalis on korraga kaks rauda tules. Seal selgitatakse finaali stardijärjekord, sarjadesse kuuluvatel võistlustel jagatakse ka sarjapunkte. Sõltuvalt klassist tuleb eelfinaalis läbida vähemalt 8 kuni 15 kilomeetrit.

Finaalsõit (vähemalt 10 kuni 20 kilomeetrit) selgitab võistluse võitja ning annab eelfinaaliga võrreldes rohkem sarjapunkte. Finaalidele järgneb autasustamine ning kella 18ks on harilikult võistlus läbi.