“Star Trek” – halb, paha, vale

Ma ei taha siinkohal kirjutada filmi arvustust, vaid rääkida minu jaoks murettekitavast probleemist, milleks on pseudoteaduslike arusaamade propageerimine.

Kuna see siiski kõlab natukene ilmselt arvustuse moodi, siis lühidalt mainin, et ega varasemate “Star Treki” filmidega võrreldes pole uues filmis sisu, mõtet ega usutavust. On küll natukene fännide südant soojendavat “ajalugu” ja nalja, kuid kõik ülejäänu on pärit justkui suvalisest ajuvabast Hollywoodi märulifilmist.

Aga rääkides pseudoteadusest, alustan filmi lõpust. Nähtud stseen: “Pahade” kosmosesõiduki lähedusse tekkis must auk, mis sujuvalt tõmbas laeva endasse. Enterprise heitis välja hunniku antimateeriat, et plahvatusega ennast vabastada gravitatsioonilisest tõmbest, ja see töötas.

Tegelikult oleks “pahade” laev esimeste nanosekunditega ribadeks tõmmatud ja väga tõenäoliselt ka “heade” laev Enterprise. Ilmselt oleks sellega ka asi piirdunud. Kui aga tõesti Enterprise oleks olnud piisavalt kaugel, et terveks jääda, poleks antimateeria ja mateeria annihilatsiooni energia piisaval määral muutunud terve laeva kineetiliseks energiaks. Gammakiirgus oleks Enterprise’i lihtsalt aurustanud.

Paras jaburus oli ka planeedi tuumani puurimine. Kas filmi tegijad tõesti arvavad, et isegi kui imekombel oleks võimalik osakeste kiirega tuumani auk peksta, jääks see lahti pärast kiire lakkamist?

Kokkuvõttes oli saalis istudes mitu korda tugev tahtmine püsti karata ja minema minna. Kõige suurem oli see tunne siis, kui Spock heietas sellest, kuidas supernoova ähvardas tervet galaktikat ... mul ei ole lihtsalt sõnu.

Kui vaatajate arvates väärib selline film 8,5 tärni, nagu näitab imdb.com, siis olen ma väga tõsiselt mures ulme tuleviku pärast. Tegemist pole kaugeltki sicence fiction’iga vaid fictive science’iga.